Mädajärve2

Mädajärved on meil juba pikalt ootel olnud aarded. Kuna leebemate talvedega pole nende peale tõsiselt tahtnud mõeldagi, siis see talv on hoopis teist masti olnud. Kuna viimane logi viitas kinni külmumisele, sai mul kaasa võetud ka termos kuuma joogiga. Elu oli ilus kuniks üks hetk jalg sisse vajus ning mudaselt, et mitte öelda mädaselt lõhnama hakkas. Kui viimases logis jalg vajus kuhugile 5 korda, siis me õnneks piirdusime selle ühega! Aarde leidsime ruttu, veidi pidime vaeva nägema, et kork keerlema saada, kuid ilmvõimatu see polnud. Kaks naist on ikka kaks naist! Kadari logi sai ka lisatud aardesse. Kuigi parkimiskoht sai valitud ERA sildist maantee pool, saime kojamehe vahele noomituse. Maaameti kaardilt uut teed ning maja ei tuvastagi, kõik puha Maatulundusmaa. Õnneks aare sai leitud ning tagasi pole tulla vaja. Kuna märgade riietega päev läbi olla ei tahtnud, sai kodus tehtud esmane riidevahetus ning siis Magziinist garderoobi täiendatud. Aitäh! EVEJ

Auto jäi teeotsa, kust tundus kõige mõistlikum läheneda. Eelmise otsija jäljed läksid ka samast kohast aarde suunas. Mäest alla minnes oli kõik ilus. Kõrkjate vahel oli ka veel tore. Aga seda, et kõrkjad muutusid hundinuiadeks, panin tähele alles siis kui Carolys ühe jalaga mülkasse vajus. Sellel talvel olen õppinud, et hundinuiad tähendavad ka pikkade miinukraadide juures mäda maapinda. Edasi läksime selle osa ettevaatlikumalt ja jõudsimegi aardeni. Kahekesi saime ka aarde lahti. Tagasitee oli juba lihtsam. Auto küljes ootas meid "tervitus" maaomanikult, kes arvas, et meie auto on ikka hirmus vales kohas ja kui me peaksime seda kordama, siis kutsub politsei. Õnneks ei ole meil vaja seda retke korrata ja maaomanik võib rahulikumalt hingata. Teise Mädajärve jätame hetkel veel ootele. Aitäh!

Teekond autost aardeni oli lühike aga
väga põnev.Esimesed 200m oli jalutus pargis edasi järgmised mingi 90m oli kõrkjad ja vesi ja viimased 30m oli kõrkjad ja jää veel.Nii,et on mida meenutada.Aitäh!

Leitud.

Tuli lihtsamalt kui Mädajärve1, uhke georada viis aardeni. Pind on veel korralikult jääs, käisin tossudega ära.

Mõned elamused on sellised, et ütled viisakalt naeratades - tänan, aga tänan - ei :) Ehk siis - kahtlemata oleks selle aarde kevad-suvi-sügisene vägagi palju elamusterohkem ja mingil väga sügaval sisemisel hingetasandil tunnen ma ka kerget kahetsust ja millestki ilma jäämise tunnet, aga no kui nüüd täitsa realistlik olla, siis ega ma tegelikult vast poleks siia suvel iialgi olnud nõus/valmis tulema. Seega ainus võimalus see tegemata asi ära teha oli ikkagi just sellise igava, jäise ja padutalvise ilmaga. Aga kerge kahetsus ikka jääb - sest mõned suviste leidjate/leida üritajate pildid on lihtsalt nii vaimustavalt ägedad!

Noo jah - logitud lihtsalt, aga mitte ilma kahetsuseta. Platoonilise kahetsuseta.
Aitäh!

Kiire 10-minutiline sutsakas. Hirmul olid liiga suured silmad, kummikute jalgaajamine oli mõtetu. Mööda georada aardeni. Aitäh!

Kui olime lähedal oleva voolava vee ära vaadanud, siis tundus hea mõte siia tulla. Sõitsime autoga lähemale ja tulime maanteelt otse. Lumekoorik kandis 75% ajast saapaga astudes, kõrkjate alune oli kõva jää ja astumine oli suhteliselt lihtne. Hetkel oli maastik selline 2,5/3,0, suht ideaalne aeg aarde külastamiseks. Tänud peitjale!

Mädajärve aarde külastusest on kaks aastat möödas ja nüüd paras aeg ka see ette võtta. Kõhklusi ja kahtlusi oli muidugi kõvasti, et kas nädal tagasi olnud krõbe külm on veel piisava mõjuga või on viimase nädala soe ja vihm teinud oma töö. Viljandi poole sõites logisid lugedes - need olid küll varasematest aastatest pärit, aga ka teise Mädajärve eelmise nädalavahetuse külastuse kohta, tahtis jänes veidi ikka põue pugeda. Indrek aga ütles, et tema tagasi ei keera ja lähme vaatame, mis seis on.

Auto tee serva pargitud, panime lumesaapad jalga ja räätsad võtsime selga. Lumi oli kohati päris paks ja mäest alla minnes vajusime ikka korralikult lumme. Alla jõudes mõtlesime, et ehk kannab räätsadega lume peal paremini ja panime alla - no ega ikka ei kandnud. Mõnes kohas oli täitsa hea, aga kui ikka kahe räätsaga lumes kinni oled, siis on paras tegemine. Märjem ala oli õnneks täiesti kõvaks jäätunud ja seal kulgemine lihtne. Veidi keerulisemaks läks kõrkjate vahel. Räätsadega liikumine oli seal ikka korraliku trenni eest. Indrek võttis need alt, mina rassisin vapralt edasi.

Aardega on kõik hästi, kuiv ja korras. Panime nimed kirja ja tulime tuldud teed tagasi. Indrek liikus ilma räätsadeta kaks korda kiiremini, aga mina ei andnud alla ja tulin nendega autoni. Võib öelda, et jalad jäid meil täiesti kuivaks, aga muud riided olid küll läbimärjad - nii palav hakkas. Võhm oli väljas nagu oleks poolmaratoni läbinud. Igatahes on nüüd see tehtud. Aitäh peitjale!

Kuna ühel 2018 aastal olime juba Mädajärve aaret proovinud kuid aardeni ei jõudnud siis seekord otsustasime proovida esialgu õnne selle Mädajärve aardega. Ilm andis lootust. Tasakene ja ettevaatlikult aga kohale me saime ning seega on nüüd üks hullus teostatud. Mõnus adrenaliini pahvak lisaks. Tänud aga enam me siia ei tule.

Üks pean logima aare Viljandi külje all. Jää oli põllu vallutanud ja praksud käisid peale astudes. Üks pragu lausa jooksis jalge alt läbi, no küll oli hirmus.
Ruttu ruttu aardeni ja tagasi.
Tänud

Ühtin siin eeskõnelejatega, et head asja ei saa raisata ja nii ta jäi eelmisel aastal meelega võtmata. Aga nüüd tundus, et ju ikka on aeg asi klaariks teha.
Mingi hull oli siit algusest juba sinna läinud, jäljed olid ees. Mis üllatas oli see, et räätsasid polnud. Ma ei tea nüüd, kas see isik ka elusalt tagasi jõudis, kuid selgus, et aardeni oli ta jõudnud.

Meil küll tunnet ei tekkinud, et see elusalt ja uppumata oleks täna reaalne värk. Mitte kuskilt ei saanud jää peale. Lume peal veel kandis, kuid kui tahad lageda pelae astuda, siis jalg kaob koos räätsaga lihtsalt maa alla ära ja põhja ei tule. Siis tegime plaani, et läheme ringiga kõrkjate poolt, äkki peab. Tulemus oli see, et sumpasime 10cm vees ja väga ettevaatlikult pidi liikuma. Õnneks ikkagi see pind koos lume ja kõrkjamassiga hoidis nii palju vee peal, et maa alla ei kadunud. Aga mis imelik oli, siis ei saanudki aru, et kas seal kuskil all oli veel mingi jää, või mitte. Selline arusaamatu ollus. Üldiselt tundus, et see koht on suvel ikka täisrõve ja peab hull olema, et siia tulla. Peale seda käiku sõbra vanemate juurde ennast söögiga kosutama minnes ütles sõbra ema, et mille pärast peaks keegi üldse ennast sinna vedama. Et mis inimestel arus on. Aga näed, aru pole, tahtmine on - see on õige geopeituri elu!

Lahe matk jälle, jääb meelde. Au ja kiitus olgu peitjale igavene!

Eelmisel talvel olime ühe Mädajärve ära noppinud, kuid ega selliseid maiuspalasid :D saa siis kamaluga kühveldada. Häid asju tuleb ikka pisitasa külastada ja nii jäigi midagi ka selleks talveks. Täna tundus ideaalne ajastus ka Mädajärve2 maastikku uudistama minna. Kohati oli täitsa maalilised lumised vaated ja mäest alla rullimine läks ilma suuremate takistusteta. Lagedamale jõudes panime räätsad alla, sest olime juba täna tunda saanud, kui hästi lumi meid kannab. Sinkavonkatasime läbi võsa ja kõrkjate lagedamale alale, mis kaardi järgi tundus täitsa mäda maa olevat. Õnneks oli praegu kõik meeldivalt jäätunud ja palju suuremat raskust matkale andis see inimkõrguse pilliroovõsa läbimine, mis oli jäätunud ja lumine. Kui aga siht silme ees, siis rammisime ka sellest ennast läbi ja jõudsimegi aardeni. Kõik oli kuiv ja korras, panime nimed kirja ja siis juba täpselt oma sissetöötatud rada mööda tagasi. Täitsa mõnus lumes rassimine oli. Aitäh!

Me polnud üldse kindlad, kas siia veel tulla kannatab, aga eelmiste päevade külm andis lootust. Esimesed sammud kõrkjate vahel vajusid kohe läbi ja väike hirm puges nahavahele kuid otsustasin siiski veits edasi liikuda ja uurida, kas lagedamal kannab. Kandis. Saime julgust juurde ja kui rada ka juba leitud, siis edasi läks lepase reega. Aare ootas ka meid rõõmsalt omal kohal. Tänan.

Esimene Mädajärv kuivalt ja rahulolevalt logitud, tulime järgmist raske maastikuga täppi võtma. Auto sai pargitud eelmiste otsijate kohale, sest sealt suundus üle lumise põllu kena jäljerida. Mäest alla jõudnuna, jälgede rida lahknes. Tahtsin juba hakata minema valesid jälgi mööda aga kohe märkasin viga ja õige suund sai sisse võetud. Punnas kandis kenasti, ainult ühes kohas olin sunnitud ühe jalaga vette astuma, et edasi kandvale pinnasele jõuda. Aitäh.

Möödunud juunis olles laagriplatsil sel ajal, kui Liis ja Kaupo oma Mädajärvede vallutuselt saabusid ning nähes, millised nad peale seda pingutust ja pooleldi edukat retke välja nägid, oli selge, et siia tuleb tulla mõistlikul aastaajal. Meie (ja paljude teiste geopeiturite) jaoks oli see aastaaeg nüüd saabunud. Nagu paljud eelnevad, kasutasime sama rada ja kuna vahemaa on ju tegelikult lühike, siis peagi olimegi kohal. Ei mingit vajadust räätsade järele, lihtsalt mine ja võta. Võtsimegi, aitäh.

Järgmisena siis esimesena leitud järveaarde kaaslane ka. Eelmise juurde jalutasime räätsasid samuti aga puudus igasugune vajadus neid alla panna. Selle aarde juurde suundudes jätsime need üldse autosse ja lippasime veelkord ühest kallakust alla vaid kummarid jalas... No need mäed võtsid küll võhmale, ma vahepeal tagasi tulles pidin lausa seisma ja lõõtsutama enne kui edasi kannatas minna... :D. Äge kauss teil ikka siin, lisaks järvele, aitäh vaatama toomast :)

Sellisel aastaajal väga lebo aare. Tänud!

Kui Mädajärve pargijalutusäik leitud, siis tuli muidugi ka vol2 juurde tulla, sest need tänased olidki selle ilusa talvepäeva põhieesmärgid. Ega siingi suurt vaeva olnud, sest jäljerada viis ilusti aardeni. Eelmisega võrreldes vaid nii palju "raskem", et paar korda vajusin läbi kõva lumekooriku. Vahva konteiner. Nimed kirja ja näitasime veel järgmisele seltskonnale ka raja alguse kätte. Aitäh!

Kord juba Mâdajârvel kâidud, tuleb ka teine kord minna. Tee ääres kohtasime uuesti juba nähtud seltskonda, kes just tagasi olid jõudnud. Nad näitasid meile lahkelt georaja otsa kätte ning siis oli ainult tatsamise asi. Mööda geomaanteed oli aardeni minek minimaalselt väsitav ja igati tore. Lugesin huvi pärast esimesi leide ka. Tollal oli see korralik ettevõtmine. Austus neile karmimatele geomuttidele-geotaatidele. Aitäh!

Eks ikka selleks, et neid "häirivaid täpikesi" siia Mädajärvele kohe üldse ei jääks siis tulime ka siia. Mäda haisu ei tundnud, täitsa ilus jalutuskäik oli. Aitäh!

Hea, et ka selle mädajärve soodsates tingimustes ära tegime. Aitäh!

Päevavalgusest oli saanud hämarus, kuid ikka oli vaja minna ja seegi aare vallutada. Auto jäi ohutuledega tee äärde, räätsad said kohe jalga pandud ning loomaradasid kasutades saime peagi nõlvast alla. Edasi algas pilliroo ja hundinuiade vahele sobivas suunas raja loomine. Viimase otsa saime siiski kasutada varasemate külastajate poolt roo vahele jäänud hõredat vagu. Logimise jaoks oli vaja juba lamp põlema panna, kuid ega sellest aarde vallutamise rõõm väiksemaks jäänud.. tegelikult isegi pisut ägedam oli. Tagasi auto juurde jõudes oli pimedus saabunud ja geopäeva lõpetamise puhul aeg termosest viimane soe tee ning mõnus amps selle kõrvale enne pikka koduteed preemiaks võtta.

Tänan peitmast.

Oli see alles teekond. Rätsad ei tahtnud pikas pilliroos üldse järgi tulla. Oli ikka hull mõte pärast päikese loojangut siia tulla. Trenn oli ikka kõva. Rätsad loopisid jäist vett selga aga rühkimisest oli ikka soe. Vahet pole, tehtud sai ja tunne hea. Tänud ????????

Mädajärv ise kõlab juba kurjakuulutavalt, eksole? Parkisime auto maanteele ja hakkasime minema. Metsatukani jõudes oli ilge padrik ja nõgestemeri kõrvetas lausa pealage, aga hambad ristis rapsisime läbi kuni jõudsime natuke helgema ümbruseni. Kaups vajas rohkem sisse, mina vähem, mistõttu jõudsin kiiremini aardeni. Nimed kirja ja minekut. Ei olnudki nii hirmus, nagu oleks arvanud.

Ega ilma asjata polnud neid aardeid varasemates tuuridest välja jätnud. Nüüd on Viljandis vähe leidmata aardeid ja tuli need ette võtta. Parkisime auto ning teadsin küll, et võsas on pikemad püksid paremad, aga kuumuse tõttu jätsin siiski lühikesed püksid jalga. Ei läinud palju mööda, kui hakkasin seda otsust kiruma, sest tulid kõrvenõgesed. Kuidagi sain mäest alla ning jõudsime pehmele pinnasele. Ei tundunudki nii hull ning vaatasin, et kõrgematel mätastel on pinnas tugevam. Maha astudes aga olin mõlema jalaga põlveni sees. Edasi aga kandis paremini, lihtsalt tihe pilliroog ning hunnik putukaid ümber pea tiirlemas. Nimi kirja ja tagasi autoni. Polnud üldse nii hull kui kartsime ning läksime rõõmsalt teist Mädajärve lammutama.

Mul oli selles aarde maastikust hoopis teine arvamus kui see mis kohapeal selgus. Kõige raskem oli mäest alla mineval rajal nõgestest mööda manööverdada. Kui mäest alla sain ja räätsad jalga panin, siis edasine teekond aardeni oli lihtsamgi kui mõnes rabas kulgemine. Vereimejatest tiivulisi jagus teekonnale piisavalt, seetõttu olin teadlikult pannud selga pika varrukaga jaki, mütsi pähe ja buffi ka kaela ning isegi kindad kätte, et ei oleks ühtegi katmata kehaosa.

Tuli hull mõte, et ehk on sügisel ka võimalik leida seda aaret ja see mädajärv ületada. Nalja nabani (mis muide jäi kuivaks ja vesi üle kummiku ääre ka ei tulnud) ja oligi täiesti teostatav ettevõtmine. Igatahes aitäh peitjale, muidu poleks siia kindlasti sattunud! Julge pealehakkamine on rohkem, kui pool võitu. Huvitav, kui keegi praegu drooniga üle lendaks ja alla vaataks, siis oleks tal nalja nabani... Kolm segast on mädajärve soos pilliroo vahel ja mängivad telefonidega. Igatahes, edu järgmistele aardeküttidele! Ja veel.... luiged tiirutasid peakohal, igavesti uhke vaatepilt!

Eile õhtune matk Mädajärvele jäi nii hilisele ajale, et otsustasime teise aarde hommikuks jätta. Karl lootis naiivselt, et siin saab kuivema-puhtama jalaga ja esimese jupi jalutasime korralike jalatsitega, igaks juhuks võtsime siiski vahetusjalatsid kaasa. Mõte oli õige, juba varsti otsustasime matkatossud veel kuivale mättale ootama jätta. Eilsest rõvadaid mudaseid pükse ja sokke jalga ajada oli kuuma päikese käes veidi ebameeldiv, kuid ainuõige otsus. Jalgealune oli siin küll veidi kindlam, kuid tihedast pillirooseinast läbi rammimine oli paras katsumus. Tagasitee selle võrra oluliselt lihtsam.

Tänud peitjale väljakutsete eest!
Kaks paari jalatseid ja sokke rändas pärast kahte matka otse prügikasti, kuid muidu polnudki nii hull, Karli "lubadus" "kogu keha lõhnab mitu päeva sooja mädamuda järgi" ei pidanud õnneks paika.

Eelmisel õhtul tegime seeria esimese ära. Nüüd hommikuseks jalutuskäiguks sobis see teinegi. Ma garderoobi ei vahetanud, vaid viskasin ainult kummikud seljakotti. Merle pani eelmise õhtu riided, mis olid jätkuvalt mudamärjad selga/jalga. Siin läks järveni täiesti uhke lai siht. Lühikeste pükste jalga jätmine oli natukene kehv mõte aga väikene nõgeseravi ei tee kunagi halba. Nagu eelmise aarde juures, siis ka siin leidsin ma muda juba ennem järve üles. Üks helesinine toss oli nüüd pruun. Ilmselgelt aeg kummikud jalga panna.

Elektriliinide alt panime otsejoones aarde poole. Merle oli jälle nõus teed rajama ja testima kas kannab või ei kanna. Teatud iseloomuomadustelt oli see mädajärv lihtsam aga teisalt jälle raskem. Vetruvat maapinda oli oluliselt vähem aga selle eest oli väga tihe läbimurdmist nõudev pilliroog. Lausa 15 minutiga olime aarde juures. Nimi kirja ja tagasi autoni lausa 2 korda kiiremini. Sisse ei vajunud kusagil aga muda pritsis mõnuga. Siin mädajärves võin julgelt soovitada meie sissekäidud rada.

Aitäh!