Norra aare

Leitud. Praegusel ajal pakub loodus seal mõnusaid vaateid

Leitud, tänud

Peale olümpiaväärilist kraavihüpet läks maastiku raskusaste märksa madalamaks ja peagi olime aarde juures. Aitäh! Nüüd mul ka lõpuks Norras käidud.

Esimese hooga otsisime kraavi kitsamat kohta, aga kuna seda ei paistnud, tuli kaugushüppeid sooritada. märg metsaalune kastis riided korralikult ligumärjaks. Vanakoolikas aga õnneks pikalt otsida ei lasknud ja nimed said raamatusse. Aitähhid

Siinsetest allikatest olime varemgi kuulnud, aga külastanud neid ei olnud, sest arvasime, et siia toob mingi kehvas seisus kruusakas või mullatee. Suur oli üllatus, et täitsa normaalselt sõidetav sile kruusatee tegelikult ja päris tihe liiklus ka. Meie allikakülastuse ajal kohtasime siin lausa kolme erinevat seltskonda looduse imet kaemas. Aarde juurde jõudmiseks pidi natuke tasakaaluharjutusi tegema, aga aare ise oli kergelt leitav. Aitäh!

Seeni lähedalt väga ei leidnud, kuid aarde küll leidsime.

Leitud, logitud, tänan!

Aitäh aarde eest!

Kui kraavist üle saime, siis edasi oli juba lihtne kohale minna ja leida.

Tänan peitmast.

See kodulähedane koht oli "juba aastaid pinnuks silmas" - nagu geopeituse stampväljend käib. Küll olin plaaninud Norra mõisa vaatama minna, küll allikaid otsima. Täna sai siis ehitismälestisega tutvutud (mille mälestise tunnused küll valdavalt rekonstruktiivset laadi) ja Valtri allika juures pisut rahulikult sisse-välja hingatud. Järgmisel korral võtan tõepoolest paremad jalanõud ja otsin neid teisi veesilmasid lähemalt ja kaugemalt üles...

Sai pisut madistatud. Tänud

Leitud.

Tänud aarde eest!

Aitäh!

Nils leidis. Ma panin ka enda nime kirja. Kena võpsik!

Kuna olin aarde leidnud 19 aastat tagasi, siis polnud asukohast enam mingeid mälestusi ja kõigepealt tuli see vanake uuesti üles otsida. Aardel oli kunagi täiesti teine kontseptsioon ja siis oli ka maastik 4 asjakohane. Praeguseks on saanud temast tavaline vanakooli klassika ja maastiku raskusaste umbes 2. Aarde seisukord oli muidugi väga täbar ja selle parandamiseks oli meil lausa kotiga kraami kaasas. Vanast komplektist polnud alles jätta midagi. Kõik-kõik sai uus: karp, logiraamat, juhend ja natuke nänni. Nüüd on vanake jälle ilusti korras. Maastiku raskusastme võiks ainult ära muuta, sest ega see vanake ikka kõrgustesse enam ei pürgi ;)

Leitud. Praegu "maastik 4" on ikka asjast kaugel, talvel-kevadel ehk tõesti

Täiesti vett täis, algne logiraamat üheks tombuks moondunud.

Alguses lükkasin asja raskusastme tõttu kõrvale, aga natuke logisid lugedes otsustasin vaadata. Õige otsus. Oli lihtsam kui eales oleksin lootnud. Tänud

Aardest oli saanud bassein ja logiraamatust tselluloosikängar. Suurema vee valasin küll välja ja välimise tünni keerasin basseinistumise vältimiseks tagurpidi, aga vanake vajab tõsisemat hooldust.

Ühes eelmises logis oli mainitud huvitavat vana logiraamatu. Seda mul lugeda ei õnnestunud. Välimine konteiner oli triiki vett täis, mille sees hulpis sisemine konteiner, ka vett täis. Ka seal leidunud logiraamatu minigripp sisaldas omajagu vett. Valasin kõik asjad tühjaks, aga logiraamat oli minu silmis päästmatu tselluloosikängar. Kuna selliseks aardeks ma ei olnud valmis ja vihm surus takka, siis midagi tarka ei osanud peale hakata. Minu lahendus oli rahakoti vahelt leitud paberilipikule nimi panna ja see minigrippi lükata, kus see kohe märjaks sai. Välimise konteineri otsustasin tagurpidi panna, et see uuesti basseiniks ei muutuks. Ehk on kellelgi teisel parem ilm ja varustus, et vanakest hooldada.

Lihtsalt kohale jalutamise vaev.
Tänud

Jalutuskäik märjas metsas, arvasin, et hullem. Vana logiraamat oli lahe lugemine ning pärast märkasin, et puud on seal suisa ridadesse istutatud.

Ega siin polegi eriti midagi rääkida. Parmud ja muud kurjad tegelased ajasid meid taga ja tegime võimalikult kiirelt.

Sünnipäevade pidamisega on praegu siuke veits keeruline värk, seetõttu tuleb siis juba teist korda võtta ette väike matk ja koguda samme (kuna kooki tuleb ju külaliste vähesuse arvelt ikka ise topelt süüa ;) ). Seekord siis avastasime allikaid, mis kaardil kui konnakullesed märgitud olid :) Panime otse pokude vahelt ja jõudsime ilusti aardeni. Aitäh! :)

Ilma lumeta on ilmselt lihtsam kohale jõuda ja aaret leida, aga peale natukest sumpamist ja metsa avastamist saime ikkagi nimed kirja.

Eelmine kord korraks peatusime ja vaadates raskusastmeid - jätkasime oma teed. Seekord saime vähemalt hinges loota kaaslaste oskustele ja need ootused said tõesti täidetud. Sellel ajal, kui meie taevast õnnistust otsisme, leidis Anna aarde hoopis mitteoodatud kohast. Tagasiteel arutasime kuipalju keegi omal ajal kaugust suutis hüpata ja kuipalju sellest võimest veel nüüd alles on jäänud.

Nii nagu Nava aarde juures sai tõdetud, on praegu ikka väga hea aastaaeg aarete otsimiseks. Nii ka siin. Ei mingit liigset loodust segamas ning hea metsa all, ka niiskemates kohtades jalutada. Eks siis aarde juurde lähenedes sai vahitud puude otsa, et kus see 4.0 aare end peidab. Üllatav oli see, kui Anna selle soliidse suurusega ümbri, mis aardekarpi endas peitis, ühe puu kõrvalt geokuhja alt välja võttis. Nojah, praegu oleme harjunud, et 4.0 aare nõuab ikka ronimist. Kui mitte spetsiaalvarustusega, siis ronimist ikkagi.

Mis siis ikka, sobis meile ka selle lahendus. Küll eemaldasime aardekarbist sinna jäetud, kuid juba roostetama hakanud padruni kesta. Ei sobi see enam sinna. Muidu aga aardega kõik korras. Hea, et sellised väga vanad aarded veel alles on. Tasub ka praeguste aarete peitmisel mõelda, et kas ja kuidas see peidetav aare oleks ka näiteks 20 aasta pärast leitav. Meie täname!

Tänud.

Otsustasime siin aarde juures kosutava söögipausi teha - varemeleidnud jäid lõket üles sättima ning me sukeldusime metsa. Uhh milline vedamine aastaaja valikuga. Muist üle pea kasvanud maltsa oli kuivanud ning maapind ka saapaga võrdlemisi astutav. Poolel teel kohtasime huvitavat pokumaad, nagu oleks kuskile võlumetsa sattunud :) Väga sürr!

Nullis ei suutnud aju kuidagi registeerida, miks see aare nõnda geokuhjas kükitab. Ei peagi ronima ega kalastama?! :D Panime nimed kirja ja suundusime tagasi lõkkeplatsile, kus tulejumalad olid osavalt tööga hakkama saanud. Grillisime vorste ja kärsatasime kukleid, prae kõrvale olid salatiks mandariinid ning magustoiduks banaanipannkoogid põdravorstiga... Tundub et sürr pokumaa kulges meiega metsast kaasa ka söögilauale. Aitäh!