Ohepalu

Siia kahe maakonna piirimaile on kolm veel külastamata aaret jäänud. Täna sai nad siis sihikule võetud. Teed mööda sai sinnani, kust lind oleks mingi 500 meetriga aarde juurde jõudnud, edasi oli paras porimülgas. Eks ta niisugune vesine värk selle ümmarguse, suurima, liigivaese ja kalavaese järveni oli. Viimane lõpp oli ikka kaunikesti keeruline leida niisugust kohta, kust läbi ei vajuks ja kummikusse vesi ei sulpsaks, aga eks ta koba peale tulek oli ja seekord õnnestunult, vesi jäi kõik botikust väljapoole. Igatahes esimene kolmest võetud, müttasime teeni välja ja astusime edasi.
Tänud peitjale aarde eest.

Jõhvikaid sai söödud, olid teised täna hea jäätise aseaine. Aardele sai kummikuga ligi, raba serv oli kõige veerohkem. Aare korras.

Ohepalu... ilus oli käia mööda oosi... mõnus jalutuskäik sooja päikese käes. Õõtsus... paljajalu oli mõnus minna. Jalad said rabavee tervislikku vanni. Tänan!

Segasime oma tegevusega veidi jõhvikakorjajaid. Väga ilus koht!

Aitäh aarde eest! Teine külastus selle aarde juurde.
Ilma lumeta oli ainult kohale tulemise vaev, aare hakkas kohe silma. Ja teekond oli ka lihtsam. Autoga tulin sel korral kuni keelava märgini, järveni sain otse mööda rabamaanteed, kust võtsin suuna vasakule, mööda rada aarde suunas. Kõige aeganõudvam osa oli rabaäärsete puude juurest aardeni tulek, aga kõige märjem mingi paarikümne meetrine osa polnud kaasa võetud kahe tummisema oksa (mobiilsed purded) abil mingi probleem. Viimased meetrid sai lihtsalt kummikutega läbitud.

Tänastes oludes on aare tõenäoliselt vee, jää ja lume all.

Leitud, logitud, tänan!

Lõkke kohast sai mäest alla laskutud ja siis mööda atv rada kohale. Linnumaja üle vaadatud, ja seal, 57 meetrit enne aaret ootas ees vesi. Uuesti atv rajale tagasi , seal oli täitsa mõnus astumine. Kahlakad olid ennetavalt jalga pandud, kummikust oleks vabalt piisanud.
Aarde juures olid jalajäljed ja ka räätsa jäljed, arvasin, et keegi siin alles käinud aga ei.
Tänud

Automobiil sai jäetud põhja polügooni tee äärde, mis oli hea plaan. Üks neliveoline oli üritanud rada mööda lõunasse tungida aga ühel hetkel siiski loobunud. Lumesaanid, millel ka tõenäoliselt sõidukeeld seal, olid oosi harjal kulgeva raja mõnusasti kinni trampinud, meeldiv oli astuda. Oosilt punktini kulgedes oli räätsade test, mis sai hindeks väga hea, saapaga oleks selles lumes vantsida veidi tige. Järve ääres oli veidi keerutamist aga oleks siis võinud nulli ka vaadata ennem otsima asumist :) Tagasitee kulges üle Saksaare ja Ohepalu raba. Räätsad ruulisid!

Vaatasime Ohepalu tee ääres kaks aarde poole suunduvat teeotsa üle ja hindasime mõlemad linnaautole sobimatuks. Kui autoga ei saa, siis jala saab ikka ja nii võtsimegi ette päeva viimaseks matkaks umbes 1,8 km aardeni. Autos olid ka räätsad, aga kahte paari nii pikale matkale kaasa vedada ei viitsinud. Eriti kui vaja läheks neid vaid mõnekümne meetri jaoks. Nii otsustasime kaasa võtta kahe peale 2 räätsa ja asusime teele. Päevaväsimus jalgades polnud see liikumine just kõige reipam, kuid mööda teed polnud ka raske astuda. Kui jõudsime aardega risti, siis laskusime oosilt rappa. Esimene emotsioon oli oi kui palju jõhvikaid!. Siiski jätsime need korjamata ja sammusime järve suunas. Kui vesi läbi puude paistma hakkas, läks astuminegi reipamaks. Õige pea nägime muidugi päris märga maastikku, mida ületada tuli. Alguses proovisime nii, et kummalgi üks rääts, kuid kiiresti õnnestus astuda ka räätsastatud jalaga kuni kummikuääreni vette. Tuli sellest kohast taanduda ja uus taktika valida. Mina panin lõpuks räätsad jalga ja otsisin vähe tummisema koha. Salme vaatas, et saab hüpeldes mulle järgi ja nii me koos järve äärde liikusimegi.

Koht on väga ilus, kuid meie pikk geopäev oli meid päris ära väsitanud ja seega siin pikemalt rabas tuuritama ei hakanud. Logisime aarde ja liikusime tuldud teed metsaserva tagasi. Läheduses on kellegi lõkkekoht ja oksa küljes ripub väga huvitav kannust meisterdatud linnumaja.

Rõõmsate, rahulolevate ja väsinutena matkasime tagasi auto juurde. Tänase päeva jooksul sai läbitud jalgsi 28 kilomeetrit, nii metsaradu, porimülkaid kui rabasid. Kokkuvõtteks oli toredaid emotsioone pakkuv geopäev! Aitäh!

Tekkis selline hull plaan võtta siitkandist neid vähe hullemaid aardeid. Üks väga hea plaan. Ohepalu matkaks jätsime ühe auto teele ning teisega trügisime vähe lähemale, siis jäi vist veel ca 1 km kõmpimist. No oosilt laskumiseks oskasime valida kõige hullema rägastiku. Kohati tundus, et külili kukkunud kuuskede virnad on kõrgelt üle minu pea. Alla jõudes laius meie ees raba. Raba peal maiustamiseks jõhvikad. Lõpu üllatust oskasime oodata ja olime selleks valmis. Esimese pilguga küll jäi tunne, et ega lausvesi räätsa kanna. Aga sai ikka leitud vähe tummisem koht ka, kust võis kiirkõnnil üle lennelda. Järv on ilus. Vesi oli hästi tume. Ei tea kas ta pildi peale nii ägedalt jäi nagu ta kohapeal päikeses sillerdas. Tänud kutsumast! Tagasitee oli lühem ja lihtsam nagu ikka tavaks on.

Nagu geopeiturile kohane,et raskemat teedpidi kohale ja tagasi lihtsamalt,nii ka meie.Vahepeal sai jõhvikaid põske panna ja seeni korjata.Viimased 45m oli vesine aga Marisel olid räätsad kaasas,nii sai ka see viimane takistus ületatud.Aitäh!

Leitud. Aitäh.

Vett oli igal pool väga palju. Hea, et kummikud jalas olid. Lõppu poole pidi natuke ka parvepoiste mängima. Aitäh.

Põgusalt logisid lugenuna teadsin, et tee, mis aarde lähistele viib, on kehv. Samamoodi lugesin sellest välja, et keskmisest kõrgema auto puhul ei ole see tee probleemiks. Nii oligi, maasturiga mööda maastikuteed liikudes jõudsime sobivasse paika oosil, järve veerel.

See kõik toimus hiljem. Enne seda aga toimus lähenemiskatse nr 1, lõunast ehk siis Tapa poolt. Kuna me keskpolügonile täna ei pääsenud, aga olime seal Tapa lähistel, siis viskasime kiire pilgu kaardile ning Tapa külje all kulges täitsa tee siia järve poole. Tee küll vesine oli (loe: suurem osa teest oli vee all ja kõrgemad nukid vaid paistsid), aga meie tänasele liikurile see sobis. Vahemaa oli küll üle 5km, aga mis siis ikka. Paraku aga saime vast ca 1,5km sõita kui me teed takistas Valgejõgi. Jah, üle jõe viis ka sild, aga see oli meetri laiune ning oli märgitud, et kannatab vaid kolme inimest. Mis siis ikka, ots ringi ja tuldud teed tagasi. Nii ei jäänudki muud üle kui läheneda aardele ikka sealt, kuskohast ka kõik teised.

Järve ääres rabas oli mõnus jalutada. Vesine, aga tugev astumine. Seda siis seni, kuni jõudsime päris järve veerde. Õigemine selle õõtsikuni, kus ka aare asub. Raba ja õõtsikut eraldas päris lai ja päris sügav (ikka üle kummiku) veeriba. Hakkas tunduma, et meil on kolm varianti: kas loobuda, kas kiskuda end paljaks või siis lihtsalt tuimalt läbi selle vee jalutada nii, et vesi on põlvini ja üle selle ning nii püksid kui kummikud on kõik vett täis. Veidi nõutult seal jalutades õnnestus siiski leida üks vette pikali kukkunud puu ning veidi nikerdades saimegi sellele puule ja mööda seda ka õõtsikule ja seda täitsa kuivade jalgadega. Meel oli hea ning peagi ka see aare meil käes oli. Polegi ammu nii õõtsuval maapinnal liikunud, omamoodi huvitav kogemus. Täname aarde eest!

Alguses olime endi üle nii uhked, et saime auto jätta lähemale kui 2km, aga kui hiljem tagurdamise meistriklassi pidime ette võtma, siis enam nii lõbus ei olnud. Vahepeal on mõistlik siiski kaks sammu rohkem astuda.

Seda aaret olen palju mõelnud ning ühe korra oli ka kavas, aga siis sai loobutud. Täna olime kindla plaaniga ning isegi Liisi põlvedeni märjad jalad ei takistanud teda. Proovisime autoga läheneda ning see polnud kõige parem idee lumega, kus ühtegi auto jälge. Saime küll 500m sõidetud, kuigi polnud kindlad, mis hetkel nüüd kinni jääme. Ühel hetkel sai autost loobutud ning edasi jalutatud. Varsti said kaks teed kokku ning muidu teiselt teelt tuli palju autojälgi. Edasine minek oli tavaline matk ja aarde juures oli tõesti vett palju. Õnneks täna oli see jääs ja probleeme ei valmistanud. Kuna autot ei julgenud lumes ümber keerata, siis sai tükk aga tagurdatud kuni leidsime võimaluse ümber keerata. Oleksin auto suurele teele jätnud, oleksin ajas kõvasti võitnud.

Leitud

Praegusel aastaajal ei hakanud autoga porisel ja libedal teel väga kaugele trügima ja otsustasin pikema jalutuskäigu kasuks.

Kimasin rattaga oma arvates sobivaimasse paika ja jätsin selle siis sarapuu põõsa najale minu tagasi jõudmist ootama. Ragistasin läbi võsa lagendikule ja alustasin selle ületamist. Mingi hetk ma loobusin kõrgemate mätaste otsimist ja otsustasin vabalt võtta ning mõnuga õõtsuda rattakingades raba maastikul. Lõpuks sai õõtsumisest lirtsumine, kui kaunile päevale kohaselt mõjus see hoopis värskendava vesijahutusena. Aare ise peitis end tegelikult väga kenas paigas. Tänan kutsumast.

Mitu korda siit mööda jalutatud ja alati midagi vahele tulnud, et aaret logida.

Ohepalu kandi väikese rattamatka viimane sihtkoht. Tee tundis igati mõnus rattasõiduks..kuni ootamatult oli teel risti rästi hunnik mahalangetatud puid, millest koos rattaga üleronimine oli paras katsumus. Puud olid lihtsalt maha saetud ja teele jäetud, õnneks see lõik ei olnud väga pikk.. Aarde asukohale piisavalt lähedal, poetasin ratta põõsasse ja jätkasin jalgsi. Kui eelmises ilusas kohas aeglustasid minu teekonda oluliselt mustikad ja pohlad, siis nüüd osutus segavaks faktoriks jõhvikad..;) Toorete tikrite fännina on jõhvikad praegu minu jaoks just kõige mõnusamas valmidusastmes.. no, siin oli lausa jõhvikavaip, nämma! Maha istuda siiski ei saanud, järve kallas ikka oli natukegi rabamaastiku moodi ehk märg:)

Väga ilus koht taas. Tänan peitjat siia kutsumast!

Ühe Suurjärve juurest teise juurde, siin siis lausa maakonna suurim. Igal pool mujal, ka rabas kõndides, jäid papud täna kuivaks, kuid Ohepalu aarde juures hakkas viimastel meetritel juba järv altpoolt vastu ajama. Mitte, et see mind miskitpidi häirinud oleks - vastupidi, õõtsikud meeldivad väga. Üldse igati kena vaatega paik jällegi, peaaegu samal pulgal Lihtsalt ilusa kohaga. Aitäh näitamast!

Mõnusõtsuv kallas, leidsime mõne muraka ning mitu peotäit mustikaid

Ohepalu olin varem kaardilt vaadanud ja ei osanud paika panna, et mis maastik see seal täpselt ootab. Kummikud, jah, aga kui kõrged? Seega oli tänane korraldus väga mugav - mine vaid olude tundja sammudes ning ava järve ääres silmad. Ilus ja rahulik koht. Natuke tuli mööda veeserva jalutada, ehk siis õõtsuda, kuni lõpuks potsik silma jäi. Sellega võib ära harjuda..

Minu esimene aare leitud, rippus ilusti männi otsas. Olen eelnevalt sealt päris palju mööda läinud, kuna see mu lemmikpaikade hulka kuulub, varem aga ei teadnud ma geopeitusest midagi. Jõudsin sinna veidi enne päikeseloojangut- lootsin mõne hea pildi saada, aga taevas tõmbas suhteliselt pilvituks ja ei saanud eriti midagi. Järve on vallutanud kajakad :)
Järgmise korrani.

Sõitsime minu uue autoga nii kaugel kui vähegi kannatas. Seejärel tegime väikes matka. Kodutöö oli aga tehtud poolikult seega otsustasime veidi lõigata. Veidi imelik küll tundus, et kaardi peal teed omavahel ei ristunud aga vähemalt kurvi saime otseks. Seda kõike vaatamata sellele, et lõpp hakkas juba Vällamäge meenutama. Edasine teekond oli juba lihtne, raba kandis ja järv oli maaliline oma vaikuses. Aitäh.

Siia tulla oli minu plaan. Kuna Kleonel just nõelasilmast tulnud uus punane iludus, siis leppisime kokku, et läeme luurele, autot ei lõhu. Päris lähedale saime luuratud ja jalakesed ka ju all.

Maapind oli kõva, raba kandis hästi. Väga ilus oli lõpus ka. Saime vaevalt ühe teema räägitud kui juba kohal. Teine teema oli pärast. Rohkem ei jõudnudki pläkutada, sest auto paistis. Tänud, Tanel, meil oli tore!

Viitnalt tulles mõtlesin, et käiks siis Ohepalus ära.
Üldiselt tuttav koht juba 70-90 aastatest, kui seal tegutses nüüdseks lahkunud punavägi.
Praegult on seal üsna rahulik, aga tollel ajal sõitsid seal voore peal tankid ja muu rasketehnika.
Seda voorepealset on ikka vähemalt kümme korda jala läbitud.Küll Tapalt Läsnale ja Ohepalust Suru sillani Paukjärvelt üle vana tankisilla jälle Tapale ja isegi öösel on seda tehtud, kuid siis Sika silla kaudu Jussi lagendiku kaudu Venemäele.
On olnud juhuseid, kui Tapalt Läsnasse minnes pole kohanud ühtegi masinat, ega inimest ja nii kuni Peterburi mnt. välja.
Tavalise autoga pole mõtet seda teed läbida, sest kohati on seal sellised pommiaugud keset teed, mis vihmaga on triiki vett täis.
Omal ajal kui Tapa insenerväeosa BAT-1, BAT-M neid lükkas, siis olid üsna siledad, aga aegade jooksul on tekkinud suured augud keset teed.
Aardeni sai siis ka lõpuks ja üllatavalt siin rabas oli hulga rohkem lund kui nädal tagasi Nava saarel käies.
Aare oli ikka mõnusa koha peale pandud, sest vesisel ajal on järve ümbrus üks suur õõtsuv pind.
Logitud sai ja tänud peitjale.Tagasitulles kiskus juba pimedaks,aga polnud hullu.

Kuna sel nädalavahetusel oli plaanis võimalikult palju rabasse peidetud aardeid üles korjata, nii sattus seegi meie teele. Väga ilus vaatepilt avanes siin jälle. Pole kunagi varem siin käinud. Küll on vahva avastada selliseid kohti ja nautida loodust. Aitäh peitjale!