Kuusalu vald

Ausalt öeldes, oleks ju teiselt poolt vahest isegi treppi saanud sõita, aga kuna kulgesime just teiselt poolt ja tee ees, siis astusime sealt. Eks ta väheke igavaks kiskus juba kätte ära, aga peale rabades müttamise oli tegelikult täitsa lohutav ka kindlal maal astuda, Ikka kummalised sildid siin ei tea kus. No ok, kohad ju tahavad märgistamist, kõrgein tipp ikkagi ja suund sellele, aga ikkagi oli natsa nagu kummaline, keset ei miskit kuskil põõsas mingi suunaviit.
Tänud peitjale aarde eest

Leidsin, teel tippu hakkas sadama, muidu oli ilm väga ilus.

Tore kui Geojahi ülesannete lahendamise käigus ka mõne päris aarde leida saab. Teel aardeni tuli küll lompide vahel siksakitada, aga jalad jäid vähemalt kuivaks. Vahetasime aardes katkise minigripi terve vastu, et logiraamat ikka kuivaks jääks. Aitäh peitmast!

Tänud aarde eest!

Millegi pärast jäi see aare logimata aga õnneks tegin ka ise sellest punktist pilti ja sealt sain kuupäeva, tänud aarde eest :)

Leitud ja logitud. Aitäh!

Kirjeldust loevad ju nõrgad. Alguses sättisin ennast raskemale maastikule. Tegelikult oli kerge. Aitäh!

Mulle ka väga meeldis. Mind väga võlus see et nägin Harjumaa kõrgeimat punkti ehk siis Harjumaa Everesti...ehhe! Tänan!

Aitäh!

Aitäh aarde eest! Jalutasin ilusa koha juurest siia ja seejärel tagasi suurema teeni.

Leitud, logitud, tänan!

Tänan aarde eest!

See oli meie tänase päeva ägedaim teekond. Sai täiega neid veelompe mööda sõidetud. Veidike kadu oli, tagumise numbri oli vesi ära uhtunud, otsisime küll, leidsime ainult kellegi teisenumbrimärgi.
Tänud aarde eest

Peale Lihtsalt ilusa koha külastamist oli igati loogiline jätk oma teekonda mööda suurte lompidega teed jätkata. Mingi hetk kuulsime lähenevat mürinat, kuid õige pea oli selge, et see liigub meile vastu ja meie jalavaeva see vähendada ei saa. Kui sõiduk silmapiirile ilmus, siis nägime, et tegemist oli rollerilaadse riistapuuga, kus istus kaks suurt meest. Seega poleks sinna parima tahtmisega lisareisijaid mahtunud. Eks igaüks peab ikka ise oma valitud teed käima ja nii me väsinud jalgu üksteise ette astudes edasi liikusime. Vastu sõitis veel üks maastur ja rohkem hingelistki me ei näinud. Hea, et seda eelmiste logijate karujuttu alles kodus lugesin. Ühte päeva poleks küll kahte karupaanikaga aardekülastust mahtunud.
Nii me seda mööda natuke tüütut teed vantsisime, lõbustasime end lompides solberdamise ja kauni järvevaate nautimisega. Aarde otsimisel turnisime natuke ringi kuniks must konteiner silma hakkas. Siingi olime alles selle aasta kolmandad külalised.

Tagasitee läks tahtejõu toel, jalutamise kilomeetreid oli tänasel päeval kogunenud juba üle 20. Aitäh peitjale!

Kui Tuksmani plaanid said paika, siis vaatasime juba avarama pilguga, et mis täpid veel kaardil silma jäävad. Osutuski nii, et mõlemal siinkandis kolm veidi keerukama lähenemisega aaret ning nii lisandusid ka need aarded päevakavva. Tuksmanist Ohepallu ja järgmiseks Kuusalu vald. Logid lubasid suurte lompidega põhjatut teed. Seega sättisime auto lõunapoolt tulles esimesse kolmnurksesse teeristi ja edasi jätkasime jalgsi. Ega me väga palju liikuda ei jõudnud, kui Aive häälestas meid esimese mööduva auto peale. Jalavaeva kohe hulga vähem ning tee möödus ruttu karujuttu ajades ja muid ilmasju arutades. Auto lõpp-peatus oli järve veeres, sealt jätkasime oma matka. Nii möödus esimene pool eriti kiirelt. Tagasiteel laveerisime ümber suurte lompide ja siis saabus mulle tasapisi äratundmine, et ma olen siin ju juba käinud. 9 aastat tagasi. Need päratud lombid olid vägagi tuttavad. Siin on "Lihtsalt ilus koht", mis kunagi mu hingekeeli puudutas, sest sattusime siia lindude ärarände ajal ning kogu maailm oligi üks põnev ja müstiline paik. Ka tagasitee 2 km möödusid imekiirelt ning Kuusalu vald oligi leitud. Tänan Aivet, oli imetore päev! Just selline ehtne geopeitus, higi ja palju-palju toredaid elamusi täis.

Peale Ohelpalu võtsime suuna siia.Auto parkisime 2km kaugusele aardest ja hakkasime astuma.Saime mingi 300m kõndida kui Hilux tuli seljatagant peatus ja võttis meid peale ja nii saime ühe otsa prii küüti.Nad küll hirmutasid meid ,et seal on karu 3pojaga,et kuhu te lähete aga meid see ei kõigutand.Kohapeal läks ruttu ja siis jalutasime tagasi.Küll oli tihe liiklus seal siis,oli motikaid, ATV'si ja auto.Meil oli tore.Aitäh!

Kui olime väga ilusas kohas naaberaarde juures ära käinud, tulime mööda teed edasi siia. See aardetops jäi meile kiirelt silma, raskuseid ei valmistanud. Aitäh.

Kune Ohepalusse ei hakanud minema, siis lähenesime põhjast. Logide järgi lugesin, et siin tehakse drive-in. Kuid kui kohe alguses paras kuumaastik vastu tuli, siis pani kõhklema küll. Õnneks sai läbi ja järgmine suurem takistus oli 600m enne aaret. Seal võttis ikka päris nõutus, aga proovisin siiski. Ühel hetkel hakkasid rattad ringi käima ning auto liikus külg ees kuni tuli parem pidamine ning sai välja. See läks küll napilt. Edasi kuni aardeni midagi hullemaks ei läinud. Aarde otsimine võttis omajagu aega. Algul leidis Silver nipuka puu ümbert, siis hakkasime mõtlema ning Silver leidis alla kukkunud ülejäänud osa. Vedas, mitteleidu poleks siin teha tahtnud. Nimed kirja, uus konteiner kindlalt paika ning sõitsime edasi.

Aare oli liimist lahti tulnud ja laiali pudenenud. Kaupo leidis oma varustuse seast isoleerteibi ja pet-tooriku. Sidusime valla kaardid pet-toorikule ümber. Vana konteineri jätsin ka igaks juhuks puu külge, äkki omanik tunneb huvi selle vastu. Lahendus ei saanud ilmselt nii ilus kui see originaalis võis olla, aga vähemalt peaks mõnda aega kestma.

No sellest siin sai nüüd küll päeva üks pärlitest. Eirasime peitja soovitust jalgrattale või maasturile ning lähenesime põhjast sõiduautoga. Hoolimata sellest, et vihma polnud lähiajal sadanud, oli tee hiiglaslikke lompe täis. Vahel tekkis juba tunne, et läbi sõites hakkab kuskilt ukse vahelt sisse pressima. Õnneks seda ei juhtunud. Mingi hetk olime jõudnud punkti, kus suure hooga kinnisilmi läbi tormata polnud enam mõtekas. Kobisime välja olukorda hindama ning pika kaalumise peale otsustasime proovida sellest mülkast läbi suruda. Kell oli ju alles vähe, mis see siis paar tundi masina välja kaevamisele kulutada ei ole. Sellel ajal kui mina hinge kinni hoidsin, vajutas Kaupo pedaali ning pressis napilt napilt mudamülkast läbi. Selle kõrval ei tundunud enam ükski järgnev tee servast serva ulatuv sügav loik üldsegi hirmutav. Kuigi jah, oma masinaga poleks ma neist ühtegi isegi proovinud mitte läbida. Seega saime masinaga aardele üsna külje alla. Saime lõpuks otsima hakata ja siis hakkas üks ikaldus pihta. Nulli ümber tiirutades miskit huvitavat silma ei jäänud(peale seente). Lõime siis aardekirjelduse lahti ning asusime vihjepildi abiga sobivat puud otsima. Laiendasime aina rohkem otsimisraadiust kuni jäi silma Kuusalu valla kaardi kujutis ja ka puu paistis kattuvat. Logiraamatut aga ei kuskil. Jälitades jälgi, kuhu see topsik kukkuda võis, leidsime ka lõpuks konteineri ning teise poole kaardist üles. Lõpuks ometi saime leiu ära vormistatud. Teist korda naljalt juba siia poleks soovinud tulla.

Tänud.

Vällamaa lehel võiks kah ikka asja kinni panna. Ma olin juba nii lähedal.

Ja nüüd vällamaa lehelt vaatan, et mõned ikka käivad seal kus ei tohi.

Tegelikult tänase päeva plaan oli üldse minna Katkise silla juurde, aga kui Õnnela külalistemaja juurest Ohepalu looduskaitseala infotahvlini jõudsin, siis...Arvasin, et minu silmad on kõike näinud aga see kruusatee oma sügavate ja vett täis aukudega oli küll midagi enneolematut.Lihtsalt võimatu oli meetritki edasi liikuda ilma, et auto mõni ratas auku ei oleks sattunud.Arvasin, et kui terve tee sillani sellises konditsioonis on siis tagasi terve masinaga arvatavasti ei jõua.
Nii jäi ka seekord sild jälle nägemata ja kui juba tuldud, siis tuli mõte jalutada infotahvli juurest Kuusalu aardeni.Õnneks tee nii hull ei olnud tänu laupäevasele miinuskraadidele.
Vahetult enne aaret märkasin tee ääres metsas kellegi poolt paigaldatud põnevat inotahvlit.Samuti oli üks natuke teiste andmetega aarde juures puu najal.
Aarde endaga aga kahjuks küll nii lihtsalt ei läinud.Kõik vihjes antud märgid olid olemas, aga mingit konteineri moodi asja ei kusagil.
Olin juba loobumas kui lõpuks viimasesse kohta vaadates äkki sain nägijaks.
Peab ta seal olema või mitte- vot ei tea ?Igatahes peale logi kirja panemist läks ta samasse kohta tagasi ja loodan, et püsib järgmiste leidjate tulekuni.Aitäh aarde eest.

Viimane logiteade aitas palju. Muidu võibolla olekski lolli näoga katkist kinnitust vahtinud ja leiuta minema läinud. Tänud!

Geolambro end sellistel teedel pikalt sõidutada ei lase, seega saime taaskordse kulgemise rajal mis aasatid tagasi läbitud. Erinevuseks oli vist see et tee olukord oli muutunud enam selliseks mida nägid Saksa sõdurid Venemaal, kui nad Moskvale lähenesid. Ja kuna vist kopratammidest polnud head efekti (küllap mõni kiuslik möödakõndija ka neid lammutanud on), siis oli riik neile appi tulnud ja enamik kraave konkreetselt täis aetud. Kõnnid ja mõtled et seal kusil kõrval on minu lemmikaardeid (lihtsalt ilis koht), Järv oli jääkirmega kaetud ega osanud ta otsustada, kas sulada või veelgi enam jäätuda. Logiraamatu leidsime, aga veidi kõpitsemist oleks vaja küll. Aitäh

Kõigepealt mäest üles, siis jälle alla. Esimesena hakkas silma aarde rippuv osa ehk see, mis sellest alles jäänud, siis varsti ka karp ise. Seal all pool.

Leitud.

Väikse kaardi leidsime aga logiraamatut ei olnud. Õigemini me ei lugenud eelnevalt logisid ja ei otsinudki mujalt. Suured tänud juhatamast.

See, et sel geotuuril siia sattusime, oli tegelikult puhas juhus ja süüdistada tuleb vaid asjaolu, et olin oma gepsu pärast jalgsimatka jalakäijarežiimile unustanud. Nii sõitsimegi terve nädalavahetuse rõõmsalt mööda igasuguseid imelikke radu ja muudkui mõistatasime, miks see nüüd parim tee peaks olema. Tegelikult oli põnev, sest polnud siiakanti varem sattunud ja geomobiili pärast ma reeglina ka enam kuigi palju ei muretse, sest tema suudab meid pidevalt üllatada. Seekord oli hoopis kaaslane kõhkleval seisukohal ja vahepeal tekkisid teele veidi kahtlased porilombid, aga läbi me neist saime ja aardeni ka jõudsime. Kahjuks on aare tõesti poolik, aga leidsime logiraamatu ning saime nimed kirja ja edasi järgmise aardeni. Aitäh!

Leitud. Aitäh!

Muuseumimõistatuse lahendamine tõi mu planeeritust oluliselt varem siiakanti teemanti jahile :D Kehva eeltöö tulemusel lähenesin uljalt üheteljelise ja madalapõhjalise masinaga. See oli paras katsumus, kuid õnneks suutsin siiski ilma abita kohale saada... valus laks vist tuleb kunagi, kui töökotta jõuan. Aare ise oli pisut kannatada saanud. Pool sellest oli originaal kohas, kuid teine, see olulisem pool vedeles suvalise kohas kallakul. Paigutasin teise poole stabiilsemasse paika oma kaaslase lähedusse. Tänan.