Riiusaare talu

Leitud tagasiteel sündmuselt "25 aastat geopeitust". Autoga sai tõepoolest 550 meetri peale. Siis silkasin 300 meetrit tossuga jõeni, keerasin otsa ringi ning pistsin kummikud varba otsa. Nüüd võisin otse 500 meetri läbi metsa aardeni trügida. Nagu vanasti mööda GPS-seadme lillat joont. Oli mugav, soe ja kuiv. Nullis ootas issandast hüljatud paik, isegi loomadest oli kant prii. Just seda mul täna vaja oligi - et keegi ei tülitaks. Nüüd jalutan paar lähemat naabrit ka läbi. Aitäh Hannesele võsaelamust pakkumast! Hoiame talul elu sees.

Kirjeldus küll ütleb, et autoga võib saada 600m peale, aga kaarti vaadates ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Aga hakkasime siis sõitma ja täitsa üllatusena saigi nii kaugele sõidetud. Edasi oli paras võsa. Minnes sai hoitud raja peale, tagasi aga metsa alla, kus oli tunduvalt lihtsam jalutada. Aitäh siia juhatamast.

Kaks talukohta külastatud võtsin kolmandagi ette . Auto ettenähtud parklasse ja alguses tundus tõepoolest, et siit võis ju talutee kunagi minna, aga metsaalune oli tõepoolest kergemini astutav, nii et ega proovinudki aru saada, kas ja kus siin siis see tee ka võis olla. Eks seda müttamist oli seal metsa all ikka omajagu, nii et mu kõikenäinud ja -kogenud geokutsa vahtis mingi risuhunniku taga nõutult, et tegelt ikka ka või, äkki ei läheks. Ära moosisin ta, läbi murdis ja edasi liikusime ja kohalegi jõudsime. Tegelikult väga armas koht, põlispuud ja puha. Parklasse jõudes autosse istudes vajus mul suu lahti, siia karu p-sse veeres järjekordne auto. Seisis natuke aega, keeras ringi ja kõikus minema. Ma siis kõikusin talle järgi ja sulistasin tema poolt lainetama pandud lompides. Täitsa meeleolukas retk oli, tänud seda seiklust aarde peitmisega võimaldamast, on mida meenutada.

Leitud. Aitäh!

Väga kena maantee ja siis järsku 400 meetri peal ..... Metssead on tublid, teevad matkalise elu kergemaks. Loomi kahjuks või õnneks ei näinud. Kõrtsi juttu ma ei usu, võibolla on jahimehed lihtsalt harjunud seal pudelit põuest välja koukima. Kõrts peaks ikka olema kohas kus saab mõlemalt poolt ligi. Kaartide järgi on see talu tupikus. Kõik kolm talu kokku võtsid täna ikka päris läbi. Aitäh!

Sai täna proovitud mitmete aarete juurde läheneda aga kas oli sügav lomp ees või olid õppused. Et mitte tagasi tühjade kätega minna leidsin selle aarde kaardi pealt kus saaks autoga võimalikult lähedale kuna päike hakkas juba loojuma ka. Teel sinna mööda käänulisi teid kuskil poole peal tabad dejavoo tunne nagu oleks siin juba olnud. Kiire otsin ja selgus, et täpselt 2a ja 1 kuu tagasi sai siis käidud. Auto jäi ikka väga kaugele ja sealt sai edasi jalgsi mindud, lund oli palju ja kohati vesine ja nii see leid jäi. Nüüd sain autoga kuskil 500m peale, tagasi auto juurde jõudes avastasin alles, et see sama koht enamvähem oli ka aarde kirjelduses ära märgitud :)
Igatahes läbi metsa minnes oli täitsa mugav, uskumatu mida aasta ajad teevad, kohati pole lootustki ja teinekord sõidad autoga peaaegu treppi ja jalutad käed taskus kohale :P
Tagasi teel kui juba hakkas hämaraks minema sattusin karu jälgedesse kõndima mis läksid täpselt auto suunas, veits hirmutav üksi seal nii kolada ja eemaldusin karu jälgedest igaksjuhuks, muidu äkki ootab ees kuskil :D Aga õnneks me ei kohtunud ja peagi olin auto juures tagasi. Aardega kõik kõige paremas korras, vihikus esimesed 2 lehte olid täis ja kirjutasin kolmandale lehele, ehk siis lähima 60 aasta jooksul ilmselt logiraamat täis ei saa, tänud :D

Siia sai tuldud otse läbi metsa Välma talu juurest. Vaadates 1951 aasta aerofotot siis on see õu tundmatuseni muutunud. Tagasitee autoni oli mõõdukas kannatuste rada.

Kahju et vene ajal on heinamaa kuuski täis istutatud. Minule väga meeldis. Sinna meeldis rohkem minna kui tulla. Tore oli muideks metsa all näha aimatavaid vanu teeradasid. Suur suur aitäh!

Märjas, kõrges taimestikus saime riided märjaks. Võsas leidus notsude tegutsemise jälgi. Soisemal alal kõrreliste ümbruses täna vett ei esinenud, oli loomaradu ja magalaid. Tänud peitjale.

Kena õhtune astumine. Aitäh!

Leitud.

Sulatõsi see kirjelduse esimene lause! Tarmo on ilmselt ehe näide. Kui kauge ajalugu jõuab mitut liini pidi ühe loo sisse ja ühe koha peale kokku, siis see on ju omamoodi soe tunne. Ja need harvad korrad kui see sünnib meie hobi kaudu, annavad mängule neljanda dimensiooni. Aitäh.

Sai ikka tatsatud

Aardeni jalutasime ühte rada pidi, tagasi jälle teist teed pidi. Kummikud olid head jalanõud. Lõpus ootas meid tõesti üllatav vana talukoht keset metsa. Suur aitäh aarde eest.

See oli jõulupühal esimene aare, mida otsima läksime. Oli alles tee. Vägevam osa ootas alles ees, kui 700 meetrit oli vaja aardeni jala minna. Minul räätsasid ei olnud. Lumi oli piisavalt sügav. Üks korralik põlvetõste jooks oli selle aarde juurde jõudmine :D Polnud ammu sellist trenni teinud. Ääretult tore oli seda aardekarpi näha. Sama tee oli vaja ka tagasi minna. Sain hakkama :)
Ilm oli samas super ilus ja päike paistis. Tegelikult oli kõik üks mõnus positiivne, tervislik elamus. Aitäh peitjale!

Mõtlesin, et vaatan, kui kaugele autoga saab, teel oli isegi mingi saha moodi asi käinud. Enamus aega tundsin ennast nagu rongijuht, rooli asendist just liiga palju ei sõltunud. Kuna ümber pöörata poleks nagunii saanud, siis tundus hea idee vaadata, kuhu see tee välja viib. Lõpuks jõudsin mingile jahimeeste platsile, ilusti lumest enamvähem puhas ja puha. GPS arvas, et aardeni on nii 700 meetrit. Ega siis muud kui räätsad jalga ja edasi. Kohapeal hakkas korralik konteiner meeldivat kiirelt silma. Aitäh peitjale.

Kiire teekond läbi metsa vana talukohani. Järgmine kord teisi talusid võtma

Suht alles me siin metsas kooserdasime erinevate talukohtdade vahel, nüüd siis jälle tagasi. Merle pakkus puusalt parimat lähenemisteed, mis küll ei viinud meid soovitatud parklasse, vaid kellegi lasketiiru. Kuid vahemaa oli juba piisavalt lühike, et kannatas jalastuda küll. Ragistasime siis hooga kohale ja olime õnnelikud, et loodus veel väga käima polnud läinud ja silmad jäid pähe. Liis oli taaskord rõõmus ka oma kummiku valiku üle. Ma olin loomulikult oma tossuvalikuga ka rahul, sai täitsa kenasti kohale. No ja kui auto juurde tagasi jõudsime, oli kell juba nii palju, et planeeritult me oleks pidanud juba kodus olema. Seega oli viimane aeg võtta suund linna tagasi. Oli järjekordne mõnus geopäev kangete Eesti muttidega. Selle gängiga võin kasvõi maailma otsa ronida.

Tänud.

Matk sellesse paika pani korduvalt imestama, et kuhu kunagi talusid on loodud. Eks siis oli ümbrus vast vähe rohkem tsiviliseeritum, kuid sihuke soine pinnas oli küllap ka siiski. Hea meel oli selle üle, et väikese seltskonnaga sai mindud - nii oli tee palju mõnusam. Tänud!

Nädalase puhkuse lõpetuseks tuleb ikka üks ägedam väljasõit ka teha. Seekord siis karulaande :) Alustasime Riiusaarest. Autoga trügisime nii kaugele kui sai ja siis hakkasime astuma. Et mul eelmisest matkast oli kummikuga astumisest kehvad mälestused, siis oli seekord plaan tossuga ära käia ning muidugi ka varbad kuivaks jätta. Etteruttavalt mainin, et väga hea plaan, õnnestus täiega. Kummikud matkasid minuga kaasa minu seljakotis. Nii oli kõige kindlam, et neid ei lähe vaja. Kunagine talutee oli looduses aimatav. Kõrgem ja kuivem ning täiega rägastikuks muutunud. Nii nagu peitjagi mainib, oli tegelikult tee kõrvalt lihtsam metsa läbida, tee peal üsna võimatu. Enne taluõuele sattumist oli veel metsaveeres üks suur laiutav lumelaik ning siis olime jõudnud kohale. Hästi mõnus koht. Avar. Lagendiku ääres suured puud. Õu oli päikest täis. Tänud kutsumast!

Oh jeebus, kus oli alles vale päev siia tulekuks. Ega ei kujuta ette, et vööni maltsas ja sääsevihmas parem päev oleks olnud. Lund oli, no kohe oli kui juba Lemps vööni sisse vajus. Kirusime ja vandusime üksteise võidu seda peitjat. Kohale saime ja siis meeldis mulle hästi see suur kuusk. Kes siis vihjet kunagi loeb?

Tagasitee oli samuti pask ehk kummar päästis napilt päeva. Tänud, et aare logitud sai!

Leitud, tänud!

Teisel katsel, peale kergemat sorti võsas ragistamist ja lihtsamat lumes sumpamist, jõudsime päikest täis saarele. Inimtegevuse jälgi leidsime vähe ja nende väheste seaski oli ühena geopeituse konteiner ja varem aaret külastanud otsijatest lumme jäänud augurajad.

Karujäljed olid märksa uuemad ja peale nende leidmist oli ka karude hingust igas kohas tunda. See, et väiksem vaid suure jälgedes tatsub, meenutas meie kulgemisi. Nagu peitja kirjeldusestki näha on kunagisest hiilgusest alles vaid fantaasia, kõrtsist kuni usklikeni.

See jäi meie geotuuri ainsaks leitud aardeks, kuigi külastasime umbes kuut. Kohapeal olles meenus hommikul netis surfates kohatud pilt:

Tänud.

Lähedal asuva aarde külastusest oli veidi rohkem kui kuu möödas, mis tähendas et aeg jälle metsa, emotsioone koguma minna.

Lumevallid olid veidi madalamaks sulanud, kuid suures plaanis laiutas talv siin endiselt edasi. Üllataval kombel oli tee, kuni geoparklani ilusti lahti lükatud, nii et gps näitas aardeni 540 meetrit. Lumes olid eelmiste otsijate jäljed ning nende järgi oli hea suunda hoida. Lõpus suutsime siiski väikese haagi sisse teha. Ilus taluhoov ootas meid ees. Soe päike ja ilus lumine vaade.

Nimed kirjas, aeg seada sammud tagasi. Kuna enne tegime väikese haagi, siis nüüd oli plaanis tulla otse. Kas see nüüd oli viga, või päeva nael. Aga teisel pool maja aset oli jalutanud pr Puhh, koos titega. Oli tulnud umbes täpselt sellest suunast, kust meie ja läinud umbes sinna suunda, kuhu meil polnud vaja. Kaasaegsetele inimestele kohaselt haarasime taskust moodsad telefonid ja kukkusime pilte klõpsima. Nagu ühest pildist oleks vähe, terve film oli vaja täis klõpsida :)

Võiks öelda, et see oli lumise Lääne-Virumaa tuuri päeva nael. Taaskord üks mälestus, mida pikalt meenutada. Täname peitjat õue kutsumast!

Siia tõi meid vägev lumevallide vahel olev tee. Ega me teab kui kaugele sõita ei julgenud ka. Teel oli üks kohalik memm end valli sisse sõitnud, kuid suurema abita sai sealt ikka liikuma ja polnudki meil vaja pikka teed maanteele välja tagurdada, kuna ega seal väga ümber pööramiseks ruumi polnud. Teel olnud jahimeeste käest saime teeolude kohta infot ja ega siis enam rohkem ei pidanud mõistlikuks edasi künda. Jätsime auto jahimeeste valvsa pilgu all ainuvõimalikku parklasse maha ja hakkasime aga aarde suunas astuma. Sinna oli linnulennult umbes paar kilti minna aga ilusa päikselise ilmaga mööda sisse sõidetud autorada oli vaid lust astuda. Teel kohtasime veel jahimehi kellele Sander teatas, et me otsime kaubanduskeskust. Ma parem ei vaadanud mis nägu need sellid sellise jutu peale teevad vaid kihistasin omaette naerda. Kui astutav tee otsa sai oli aardeni vaid 400 meetrit jäänud. Antud juhul on sõna "vaid" täiesti ülearune. Kummikuid meid polnud, räätsasid ammugi mitte. Tuli musta teibiga läbi ajada. Ehk siis vaatasin kuidas Sander ees tegi ja proovisin ka. Teipisin püksisääre tihkelt vastu jalga ja ümber saapa kinni, et lumi kusagilt sisse ei tungiks. Lumi oli sügav ja pehme, kokkupuutel sooja jalaga muutus aga märjaks ja mu arust see teibi süsteem päris hästi ei töödanud või ei osanud ma seda õieti kasutada. Igatahes tegime seal jalatõste trenni, kuna lumi oli enamasti poolde säärde, kohati ka põlvini. Lumi ei kandnud ja aegajalt oli tema all lahtise vee näol üllatusi varuks, mis saapast läbi tungides varbad lirtsuma pani. Üritasime, mis me üritasime aga see 400 meetrit kuidagi ei kahanenud aga meie ind ja jõud aina rauges. Paremat maastikku otsides olime lihtsalt hulga aega ära kulutanud ja jõudsime lõpuks ringitades teele tagasi. Valus oli seda endale tunnistada aga me ei saanud hakkama ja andsime alla. Vähemalt saime korraliku doosi värsket õhku, ligi kümme tuhat sammu ja teadmise, et ma ei teadnud tegelikult mitte midagi, kui ma ma kajaliisi teate peale arvasin, et aardeni viib meid sillutatud tee :P

Vana talutee otsa saab hetkel ka autoga. Kui see väga lai ei ole :)

Aasta hiljem logides lugesin värskenduseks Heleni logi. Ta võttis kõik mulle meenuvad emotsioonid ilusti kokku, nii et ütlen kõigele tema logis +1 ning tänan peitjat!

Nii lahedalt sattus kohaga isiklikku sidet omav tarmokolli geopeituriks ja meile ka selle talukoha lugu avama; aitäh Palangule aarde peitmisega just niimoodi kogu asja välja kukutamast ;).

Kuna siinkandis olime sügisel päris hullu karuhirmu tunda saanud ja madala linnaauto tõttu kõvasti jalutanud, siis otsustasime tagasi tulla juba suurema kambaga ja parema geomobiiliga. Erinevaid kaarte uurides pakkus Kristjan korraks välja, et sõidame aardeni autoga, kuid ühel hetkel siiski sai geomobiil pargitud ja viimased mõnisada meetrit läbi võsa ja metsa jalgsi liigutud. Kohati oli üllatavalt vesine see olukord, kuid kummikutega polnud muret, et jalad märjaks saavad. Vanasse talukohta jõudes oli kiire aardeleid ja asusime kasti sisu revideerima. Nii mõnigi kastis olev ese viis meie mõttelennu kõrgustesse ja saime päris pikalt seal mõtiskleda. Kui nimed logiraamatus kirjas, siis oli vaja ka autoni tagasi liikuda. Kuid keegi polnud kahjuks auto asukohta fikseerinud. Nii me ühel hetkel end eksinuna tundsime, kuid Loona otsustas kaartide uurimise asemel loodust vaadelda ja peagi meie jäljeraja taas üles võttis.

Päeva alustuseks täitsa vahva matk ja tore aardeleid. Aitäh!

Tulin Tuimõisa poolt, lähen Vanaisa juurde.