Öö ja Tõde

Leitud.

Seda mõistatust lahendades tuli mulle meelde ammu nähtud etendus Nii see on, kui sulle nii näib Hästi hea etendus oli, põhimõtteliselt sellest, kuivõrd erinevad on erinevate osapoolte nägemus ühest ja samast sündmusest. Nii ka siin. Mõnele küsimusele võis väga erinevaid vastuseid saada, aga kuna ka õige selle lahenduse jaoks sai olla vaid üks, siis läks natuke ikkaaega ja vaja oli ka mõningast abi, et see aeg väga pikaks ei läheks. Tegelikult ei midagi müstilist ja lõpp sai paika vist lausa järgmisel või ülejärgmisel päeval peale lahendamist. Siis aga kostusid kuuldused karust, kes oma jälgi siia lõpu lähistele oli jätnud ning siis sai võitu tahe hakata tasapisi seda kuude lõikes maatriksi täitmine (mine tea, äkki saabki mõne täis), nii et logimine jäi ootele. Juuni ja pühapäev sobisid ideaalselt, nii et täna vurasin siis kohale. Ei näinud ümbruses õnneks kedagi, ainult üks üksildane siilikene konutas põõsa alla.
Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest.

Emotsioonid lahendamisest on õnneks mööda läinud.
Tulime täna siili kaema, ei olnud veel päris jooksu pannud.
Tänud aarde eest.

See oli küll üks kummaline lugu. Ei saanudki aru, kas peitja unenägu, AI vaimusünnitis, kellegi ilukirjanduslik katsetus või kõik need kolm ühte patta pandud. Esimese ringi vaatasin seda kummalist videot ilma ühegi mõtteta. Veel paar korda natukese süvenemisega hakkas miski iva välja kooruma. Vähemalt sain aru, mida mult oodatakse. Edasi sukeldumine internetiavarustesse ja mis seal salata ka tehisarulise abilise käest küsimisi. Aga nendes vastustes ei saa kunagi kindel olla, peab ikka kuskilt targemast allikast üle kontrollima. Lõpuks oli nagu ports infot olemas aga midagi ei klappinud. Kuna leida oli erinevaid numbreid, siis läksin lihtsamat teed ja küsisin peitjalt endalt, mis tema mõtles. Nii sai õige vastus lõpuks vormistatud.
Tänasel ilusal päikselisel päeval läksin uurima, kas see tore seltskond päriselus ka kuskil ootab. Aga polnud, olid oma käsilase hoopis metsa valvama jätnud. Mulle meeldis temaga isegi rohkem asju ajada kui oleks Lenini metsa alt kükitamast leidnud.
Aitäh seda absurdset lugu meile esitlemast, tubase mõistatamisega on nagu on aga metsaskäik meeldis mulle väga.

Saatus
Avad silmad, paistmas on tee,
sirge ja lõputu tundub see.
Päikesevarjuks üles võid tõsta käe,
silmapiirist kaugemale keegi ei näe.

Aeg üks rännak on võtta nüüd ette,
kott viska selga ja kepp haara kätte.
Hakkad astuma, rõõmus on meel,
jääb lindude laul sind saatma sel teel.

Seal, kus kohtuvad taevas ja maa,
nii mõnegi vastuse võib-olla saad.

I vaatus
Ühel hetkel hargnes tee kaheks. Harud olid nagu öö ise — igaüks viib samasse vaikusesse. Läksin valesse harusse, siis läksin tagasi ja valisin uue suuna. Jälle vale. No siis tuleb tagasi nulli minna ja olla seal, kuni isegi sipelgad näevad mu kannatlikkust. Aeg ise luges mu hingamist. Siis märkasin veel ühte väikest haru. Selle algus oli kinni kasvanud — mõni ime, et kohe ei märganud. Jalutasin mööda teed edasi, siin tundus kõik tuttav ja loogiline. Ent hämaruses ei paistnud ühtegi rohelist tulukest. Läksin koju.
Intermesso
Aeg-ajalt pöördusin tuttavale rajale tagasi. Sosin, mis hõljus mändide vahel rabaudus, jäi kuulmata. Isegi ühtegi Signal the Frogi ei jäänud silma. Kuu võib oma raja unustada, mina ei unusta.
II vaatus
Okkaline saab olema minu tee püha tõe juurde. Ühel hetkel küsisin peitjalt, kas minu valitud rada on ikka õige. Selgus, et oli. Veidike veel uurimist ja kaevasin viimase vastuse sellel auklikul rajal välja. Tõeline õnn sünnib sisemisest tasakaalust, mitte välisest rikkusest… ja vahel ka õigesti valitud rajast.
Epiloog
Raske mõistatus, tänu lisavihjetele jõukohane. Ilma nendeta eksleksin ikka veel valedel radadel, mille inimene võiks kõik läbi käia. Väike siil samblavaiba all pobises vaikselt, aga meie reliikvia on vabadus!

Parajalt ajuvaba mõistatus ikka, leitud, tänud xD

Täpsustatud mõistatuse lahendamise juhised on nüüd järgmised:
Lõppkoordinaadi leidmiseks kirjuta kõik vastuste arvud (viis vastust) numbritena üksteise järele (mitte sõnadega, nagu pangatšekil) ning sisesta saadud arv Certitude’i kontrolli.

Aare avaldatud.

"Sa eksid," ütles esimene hääl vaikselt, aga kindlalt.
See ei olnud vali ega terav - pigem selline, mis ei vaja jõudu, et mõjuda.

"Ei," vastas teine. "Ma lihtsalt ei räägi kõike."

Kolmas ei öelnud midagi.
Tuli praksus kergelt, nagu püüaks ka tema otsustada, kumma poolele jääda.

"Tõde ei ole asi, mida saab poolikuks jätta," jätkas esimene.
"Kui sa midagi varjad, siis see ei ole enam tõde."

"Või on see lihtsalt sinu versioon tõest," kostis teine hääl.
"Sa räägid, nagu oleks olemas üksainus, puhas ja muutumatu tõde. Aga inimesed... inimesed ei ela nii."

Tuul liikus läbi puude ja tõi endaga kaasa niiske maa lõhna.
Hetkeks tundus, et isegi mets kuulab.

"Tõde ei sõltu sellest, kuidas inimesed seda taluvad," ütles esimene lõpuks.
"See lihtsalt - on."

"Ja mida see 'on' sulle annab?"
Teine hääl oli nüüd teravam. "Rahu? Õiglust? Kasvõi olla kuidagi parem kui teised?"

Pikk paus.

"Mitte midagi neist," vastas esimene.
"Aga vähemalt ei pea ma valetama."

Siis kostis kolmanda hääl. Madal, aeglane, nagu keegi, kes oli kaua oodanud.
"Te mõlemad eksite."

Vaikus tõmbus pingule.

"Tõde ei ole see, mida sa ütled," jätkas ta.
"Ega ka see, mida sa varjad. Tõde on see, mis jääb alles, kui kumbagi enam ei ole."

"See ei tähenda midagi," ütles teine.

"Vastupidi," vastas kolmas. "See tähendab kõike. Sa võid rääkida, sa võid vaikida - aga see, mis on päriselt olemas, ei vaja kumbagi."

"Hmh," mühatas teine.

"Vahest pelgalt hirm," nimetas esimene vaikselt.

Tuli vajus madalamaks. Leegid ei tantsinud enam, vaid hõõgusid vaikselt, nagu süda, mis ei taha enam kiirustada.

Siis ütles kolmas midagi, mis pani mind tahtmatult lähemale kummarduma.
"Kui keegi kuulab...," alustas ta.

Ma tardusin.

"...siis ta juba teab, kumba ta usub. Mitte sõnade pärast - vaid selle pärast, mida ta kardab kaotada."

Rohkem keegi neist ei rääkinud rohkem. Ainult tuli. Ja mets. Ja see tunne, et mind oli märgatud juba ammu enne, kui ise aru sain.

Ma ei jäänud kauemaks. Taganesin aeglaselt, sammhaaval, kuni lõkkekuma kadus ja rada leidis mind jälle üles. Aga midagi jäi minuga. Mitte nende vaidlus. Mitte nende sõnad. Vaid küsimus, mida ma ei osanud endalt varem küsida:
"Kui ma peaksin valima - kas ma otsin tõde? Või lihtsalt sellist lugu, millega on kergem elada?"

Öö ei vastanud. Ta ei vasta kunagi.

Siiani juturoboti looming, mis sündis vastuseks antud kirjeldusele. Pisikeste muudatustega küll, aga päris loetav jutt ju! Natuke tühi kui ise sisu sisse ei mõtle, aga nii kipuvad filosoofia-teemaliste lugudega sageli olema. Kuid ootamatult loov vastus AI poolt, kellele tekst ilma igasuguse selgituseta ette anda :o)

Videoni jõudsin öösel. Juustes hõõguvate heinalibledega murutüdruk rääkis üsna isemoodi juttu ja metsavana selgitas paar asja hiljem lihtsale inimesele. Kaader lõkkerahvast on muidugi pärl omaette, autor on sinna täiesti ajuvaba kolmiku kokku kutsunud :D Täpsemalt küll neliku, tegelikult hoopis viisiku, õigupoolest üldsegi kuusiku, noja pluss kõik need ülejäänud ka veel juurde - lõputu. Kui kehvade lingvistide kummalised hääldused ära korrigeerida, siis hakkasid mõned asjad midagi meenutama. Kui nüüd veel natuke ette kujutada ja end juurde harida, siis ühel hetkel kannatas certitude käima lasta. Kohe roheline ka. "Tekstina kokku liitmine" - õnneks tabasin ära, mida mõeldud oli, muidu üldiselt väljendatakse seda teiste sõnadega.

Ööga olen täitsa sõber ja teemasse sobiks kah, aga asukoht tiba vale ja hommikul paar kellaajalist missiooni ka, seetõttu tegin erandi ja läksin ära magama. Täna pool tundi pärast lõunat käisin kohal ja panin nime kirja. Teema, tekst, video lahendus ja aare ise ka - parimas mõttes omamoodi, nii peabki! Katannu!