Varaseimad teated mõisa kohta pärinevad 1590. aastast.
11. detsembril 1744 kinkis keisrinna Eliisabet osa endise Kirepi lossi maa-alast oma kantslerile krahv Bestužev-Rjuminile, kes selle 1749. aastal müüs edasi Charlotte Amalie von Müllerile (sündinud Schilling). Viimane jagas samal aastal maa oma tütarde vahel: vanem tütar sai Võru-nimelise osa, keskmine tütar Joosu- ja noorem tütar Tilsi-nimelise osa; endale jättis Charlotte Amalie von Müller veidike üle 10 adramaa.
Aastal 1757 müüs ta selle keskmise tütre mehele Gotthard Johann von Müllerile, kes kahe aasta pärast müüs ostetud maa Suur- ja Väike-Väimela nime all koos Varbuse karjamõisaga Schumannidele.
Teada on, et hiljem oli see maa ka parun Berndt Otto Rehbinderi käes, kes oli 1772. aastal põgenenud Rootsi võimu all olnud Soomest ning asunud Eestisse, kus ta sai Venemaa keisrinna Katariina II teenistusse asudes mõisa Nõo kihelkonnas, mille vahetas hiljem Väimela mõisa vastu.
Alates 18. sajandi lõpust oli mõis Richterite valduses. Richterite ajal ehitatud (esialgselt ühekorruselise) härrastemaja ning sellega kaaristu abil ühendatud tiibhooned moodustavad auhooviga mõisasüdamiku. Üks tiibhoonetest oli valitseja-, teine teenijatemaja. 1870. aastal sai mõis Löwenite omandusse. Viimaselt mõisnikult, Bernhard von Löwenilt, riigistati mõis 1919. aastal pärast seda, kui see oli jaanuaris taganevate enamlaste poolt põlema süüdatud. Mõisa ääremaad plaanistati ning jagati, 1920. aastal jäi mõisa südamik põllutöökoolile, mis 1922. aastast saadik asus uuesti üles ehitatud kolmekorruselises härrastemajas (peahoones). Tulekahju rüüstas mõisat ka 1950. aastail.
Tänapäeval on peahoone Võrumaa Kutsehariduskeskuse kasutuses.
Aare asub koordinaatidel.
Aarde mõistatus on:
Keerad 2 korda, keerad 1 korra, keerad 3 korda ja see avaneb. Nii lihtne see ongi.
Varaseimad teated mõisa kohta pärinevad 1590. aastast.
11. detsembril 1744 kinkis keisrinna Eliisabet osa endise Kirepi lossi maa-alast oma kantslerile krahv Bestužev-Rjuminile, kes selle 1749. aastal müüs edasi Charlotte Amalie von Müllerile (sündinud Schilling). Viimane jagas samal aastal maa oma tütarde vahel: vanem tütar sai Võru-nimelise osa, keskmine tütar Joosu- ja noorem tütar Tilsi-nimelise osa; endale jättis Charlotte Amalie von Müller veidike üle 10 adramaa.
Aastal 1757 müüs ta selle keskmise tütre mehele Gotthard Johann von Müllerile, kes kahe aasta pärast müüs ostetud maa Suur- ja Väike-Väimela nime all koos Varbuse karjamõisaga Schumannidele.
Teada on, et hiljem oli see maa ka parun Berndt Otto Rehbinderi käes, kes oli 1772. aastal põgenenud Rootsi võimu all olnud Soomest ning asunud Eestisse, kus ta sai Venemaa keisrinna Katariina II teenistusse asudes mõisa Nõo kihelkonnas, mille vahetas hiljem Väimela mõisa vastu.
Alates 18. sajandi lõpust oli mõis Richterite valduses. Richterite ajal ehitatud (esialgselt ühekorruselise) härrastemaja ning sellega kaaristu abil ühendatud tiibhooned moodustavad auhooviga mõisasüdamiku. Üks tiibhoonetest oli valitseja-, teine teenijatemaja. 1870. aastal sai mõis Löwenite omandusse. Viimaselt mõisnikult, Bernhard von Löwenilt, riigistati mõis 1919. aastal pärast seda, kui see oli jaanuaris taganevate enamlaste poolt põlema süüdatud. Mõisa ääremaad plaanistati ning jagati, 1920. aastal jäi mõisa südamik põllutöökoolile, mis 1922. aastast saadik asus uuesti üles ehitatud kolmekorruselises härrastemajas (peahoones). Tulekahju rüüstas mõisat ka 1950. aastail.
Tänapäeval on peahoone Võrumaa Kutsehariduskeskuse kasutuses.
Aare asub koordinaatidel.
Aarde mõistatus on:
Keerad 2 korda, keerad 1 korra, keerad 3 korda ja see avaneb. Nii lihtne see ongi.
Leitud 🤗
Tänud aarde eest!
Siin enam midagi keerata küll pole vaja, lihtsalt nimi kirja ja edasi, tänud :)
Siin läks kiirelt. Nimed kirja ja edasi pulma.
Tundub, et omanik pole juba mitu aastat aktiivne olnud...
Õnneks või kahjuks midagi keerama ei pidanud ja panime lihtsalt nimed kirja. Aitäh põnevat kohta tutvustamast.
Leitud
Ragistasime seal hoolega enne kui selle 1.0 kohani, niivõrd-kuivõrd, jõudsime. Aitäh peitjale!
Natuke ragistamist ja käes ta oligi. Avanes tõesti ilma mingi trikita. Aitäh!
Teel Põlvasse said mõned peatused tehtud, siin oli neist esimene. Aarde asukoht tundus mulle hullult kahtlane, kuid kui ma juba sinna ennast seadnud olin ja pilgu tõstsin, nägin ka aaret. Kahju, et mõistatuse osa ei toimi. Aitäh!
Leidsin ka tänu GC lehelt leitud õigetele koordinaatidele: N 57° 53.572', E 027° 01.113'
Mõisa põlenud olek oli mulle üllatuseks, viimati sai siin käidud 2018 Suveseikluse raames ja sellest 10kond aastat varem ka pea igapäevaselt kui minuarust käis ka teatav restaureerimine.
Karp oli looduse mõjul päris avatud ja logiraamat niiskunud. Surusin kõvemini kinni aga niiskemal päeval peab arvestama, et riided saavad väga mustaks ja selle jopega autosse enam ei istu.
Leitud tänu Markosu kommentaaris olevatele õigetele koordinaatidele, originaal juhatab tõesti ainult ohtlikele radadele!
Aare leitud ja logitud. Tänud peitjale!
See on kunagi ikka ilmatu uhke mõisakompleks olnud. Tõeliselt kahju, et seal ta nüüd tasapisi laguneb. Natuke ikka hiilisin siit nurga tagant ja sealt nurga tagant. Aga üksi väga kodjada ei tahtnud, seega otsisin lihtsalt aarde üles.Tänud koordinaadite parandajale, muidu oleks vist jah keeruliseks läinud. Tänud ka peitjale kohta tutvustamast ja aaret peitmast.
Tänud aarde eest.
Täiesti müstiline paik. Aitäh juhatamast!
Aare on üsna nukras seisus paraku. Logiraamatut kuivatasin veidi päikese ja tuule käes. See on küll hallitusplekkidega, aga käib küll. Paraku aarde mõistatuse osa on katki. Aga peitja tundub olevat geopeitusest võõrdunud... Samas kuni aare tavalise aardena püsib, siis koht seda kindlasti väärib.
Aitäh!
Leitud. Aitäh!
See oleks vast leidmata jäänud. Õnneks Marko oli logile lisanud õiged koordinaadid. Aitäh!
Loodus oli omalt poolt uutmoodi luku valmistanud. Õnneks Mikk tabas selle ära, mina keerutaksin 1-2-3 korda siiani. Aitäh!
Tänud aarde eest!
Õnnetus olukorras see mõis seal jah. Aardega on sama seis. Lukk on puru ja mõistatuse osa hetkel puudub.
Tänud.
Leitud, aitäh!
Aare EI ASU GC lehe koordinaatidel! Viimased juhatavad hoopis hoonesse, kuhu ilmselt sisse minna ei tohigi ja sisse murdmata saab ainult keldriossa, kuhu pole ka vaja minna! Samuti ei ole vähemalt praegusel kujul tegemist mõistatusaardega, täiesti tavaline teine.
Logiraamat on minigripis, aga niiske ja hallitab.
Kast vajaks peitja hoolt, et asi uuesti toimima saada. Avatuna kipub logiraamat samuti niiskust saama.
Leitud, logitud, tänan!
Leitud tänan
Leitud, logitud, tänan
Mõistatusest pole siin kahjuks enam midagi järel. Mõisavaremed aga on uhked. Kahju on sellistest hoonetest.
Tänud
Vajas nuputamist, aga leitud!