Porijõgi

Kaunil pühapäeval mõtlesin, et prooviks siis lõpuks ka seda "nii lähedal, aga ikkagi nii kaugel"-teemalist aaret leida. Mõeldud-tehtud-kõnnitud. Algus kulges mööda laia kruusateed, pikapeale läks tee kitsamaks, praktiliselt Ihasteni jõudes kadus üldse ära. Aga rada kulges sealt peaaegu aardeni ja edasi lõikasin üle luha. Varbad said märjaks, aga ei midagi hullu.

Nullis tuhlasin päris mehiselt ringi. Kogu see "sisseseade" seal tundus olevat päris korralikult vajunud. Otsisin vihjepildi järgi, arvestasin vihjepildil olevate tugielementide nurkade võimalike muutustega jnejne. Aga lahkusin lõpuks ikkagi leiuta.

Tagasi mõtlesin minna otse üle luha. Varbad olid niikuinii märjad, mis seal enam ettevaatust üles näidata. See oli mõnes mõttes hea mõte. Enamus luhta oli üsna kõva, märjaks sain vähem kui poole tossude kõrgusest. Keset luhta lendas minust üle haneparv. Õnneks ei saanud ma piisavalt kiiresti oma telefoni kätte, et sellest pilti teha. Vaatasin kangestunult ülelendajaid. Tänu viletsa pildi puudumisele on mu ettekujutuses laias avaruses kuldsete lindude parv, linnuhäälte kaja, läbi pilvede paistev kahvatu päike ja kogu seda stseeni kandev avarus mu mõtetes iga järjekordse meenutamisega üha muinasjutulisem.

Edasi nii romantiliselt enam ei läinud. Vaatasin kaarti natuke valesti ja sattusin eriti pehmele kohale, kus olin lõpuks tagumikuni mingis vee, muda ja pokude segus, kus ma u 200m edasi pidin rähklema, sest ... tagasi ei hakanud ju ometi minema :) Vedas, et jopetaskus autovõti ja telefon kuivaks jäid. Eks otse minemisel ole teatavad kõrvalmõjud, kui pole enam tahkeolekusvee hooaeg.

Aitäh aaret peitmast ja seiklema kutsumast! Tõstis elutaju lausa mitme meetri võtta kui klassikuid tsiteerida.

Peale Narritust liikusime edasi aarde juurde. Kiire ja lihtne leid. Peale aarde leidmist, hakkas Rellyl jube kiire tagasi koju minemisega, nii et tegime nii nagu soovitatud, lõikasime üle "Pokumaa". Jalad said küll märjaks, aga leidsime hundinuiasid. Tänud peitjale.

Täna oli täitsa ideaalne ilm selle aardeni jõudmiseks, tagasitee lõikasime üle põllu nagu soovitasid logiraamatus ka kümne aasta tagused esmaleidjad. Tore, et see viimane Porijõe punkt ikka vastu peab ja aitäh peitjale!

Olime Narritus2 juures esimese vihje leidnud ning kuna kaalusime oma järgmisi eluvalikuid, siis otsustasime, et teeme enne jätkamist Porijõe aarde ära. Võsa ja nõgeste rada oli hüva, jalad jäid kuivaks ning tops jäi kähku silma - aitüma! Tomait0 valis aardeni muidugi kõvema võsaga tee, samal ajal kui me ringiga ilusti kohale jõudsime. Lisaks märkasime, et põneval kombel on veidi üle aasta eelmisest logist. :)

Päris korralik ragistamine läbi võsa. Aga päris vahva koht, vaade on mega. Tänud!

Paik, kuhu muidu jalga ei tõstaks. SUP-iga ligipääs ideaalne. Vahetu ligipääs aardele - mitte nii väga :) Ütleme nii, et on üks hullemaid rägastikke, kuhu sisse tungitud. Aarde juures tundus, et lähenedes maadmööda on lõpp veidi ligipääsetavam, aga see on takkajärgi tarkus. Taustaks olid kuulda ka meloodilised hüüded vaeseid Ülenurme kodanikke häirivatelt kurikuulsatelt karjuvatelt lehmadelt. Aitäh peitjale!

Läksin mina üle vee kenasti kummik jalas ja korraga jalg jäi millegi taha kinni ja vees ma siis istusin.Nii,et selle aasta esimene suplus tehtud.Kui nimi kirjas siis tagasi sirgelt läbi vee niikuinii juba märg.Aitäh!

Üksi poleks siia veel niipea sattunud. Kambaga kohe palju lõbusam nii kaugele ronida. Vaade jõele oli ilus.

Tänud

Porijõe väike retk tehtud ja aare leitud. Aitäh.

Nagu aru saan on siis tegemist nn Porijõe seeria esimesega ja yhtlasi ka ainukese ellujäänuga. Jalutus üle põllu oli täitsa m6nus. Egas ilma narrituseta oleks jäänud arvatavasti veel pikalt oma mihklipäeva ootama. Potsik hakkas ilusti juba kaugelt silma. Nimed kirja ja saime oma päevakavaga jätkata. Aitähhid

Lõpuks sai ka siia juba kaua meelesmõlkunud punktile külla tulla. Tänud.

leitud

Väga kuivalt saime kohale.
Tänud

Jalutasime mööda Porijõe ja Emajõe kaldaääri kuni jõudsime selle aardeni. Ilmaolud olid sellise pikema jalutuse jaoks väga ideaalsed, päike paistis juba täitsa soojalt. Nulli jõudes tiirutasime natuke raagus võsa vahel ja oligi aare leitud. Tagasi minnes lõikasime pisut üle heinamaa. Seegi oli jalutamiseks justkui loodud, kohati jäine ja lund minimaalselt. Peaaegu kaks tundi sai veedetud selles inimtühjas paigas. Aitäh!

Jõe nimi on küll kole, aga vähemalt jääga tundus piisavalt kena teine. Kaardilt vaadates ei saa ainult aru, kas sellel jõel on kaks (või enam) suuet?

Aitäh!

Hommikune 7km jalutuskäik tõi siia luhale. Käik osutus igati edukaks, sai leitud mõlemad aarded ning edasi tegutsemise juhised.

Tänan peitmast.

Olnud siin naaberaarete poolt kõvasti narrida saanud, astusin ka siit läbi. Sama kant ju ikkagi .. ning selle 7km lumes marssimise käigus tuleb ka siin ära käia.
Hea varjuline koht siin võsas üks kiire tass kuuma teed rüübata ning otse üle pokumaa tagasi auto poole marssima hakata.

Tänud!

Ilm tundus päikseline ja mõtlesin teha väikse jalutuskäigu poldrile, sest kaks topsikut siit leidmata. Jalutuskäik pool maad põlvini lumes, noorpeituril kõhuni, kujunes kolmetunniseks ja et õues oli -24 kraadi, siis lõpuks oli meil mõlemil müts pähe jäätunud. Aga, kuigi retk osutus vastikult sportlikuks, oli natuke mõnus ka ja loojang isegi ilus. Tihased põõsastel olid puhevil ja piiksusid ja lõdisesid enne surnuks külmumist, rebane kössitas kuuse all nagu hunnik karvu, aga üks kodust jalga lasknud haski lihtsalt hõljus balletisammul mööda ja ainult rõõmustas külma üle. Topsik kuiv ja korras, tänud peitjale.

Tegemist on klassikalise rõveremmelga kasvukohatüübiga, mille külastus pakub meelerõõmu olenemata aastaajast. Ega ma nullile korraga hästi pihta ei saanud ning seetõttu käisin vaatasin ühest ja teisest küljest, läbi võsa siiski pressima ei hakanud. Lõpuks jäi õige element silma ning nimi ka kirja. Tasuks veel mainida, et on hea humala aasta, kasvab meeletus koguses ja käsitööõllehuvilised peaksid kiirustama.

Peale Narritus 2 esimese punkti külastamist andis Karl märku, et mul on see aare logimata. Kuna juba olime sellele nii lähedal, siis mõtlesime ka seal kohe ära käia. Paraku läks maapind nii vesiseks, et Karl oma tossudega pidi maha jääma ja mina kummikutega üksi edasi minema. Ma pole oma elu sees ka nii rõvedas võsas veel üksinda käinud kui siin. Vahepeal tegin väikese nutupausi, sest põlvini nõgesed olid nii kurjad ja kõrkjadõ teravad. Surusin ennast ikka edasi ja kui nägin, et viimased 50 meetrit on vaid nõgesepõld, siis oli juba suht suva, sest jalad lõid ammuilma tuld. Tahaks öelda aitäh aarde, aga jalad veel liialt valutavad :D.

Leitud tänan

Tänan aarde eest!

Tänase päeva eesmärk. Jalutuskäiku alustasin Tähe tänava lõpust, edasi-tagasi tuli kokku 11km. Tee peal avastasin, et lähedusse paar aaret veel tekkinud, vaatasin need ka üle.

Vihmasajust hoolimata otsustasime minna aaret otsima. Auto jätsime maantee äärde parklasse ja alustasime oma jalutuskäiku. Vihm oli lõppenud ja enamuse teekonnast astusime korralikul killustikuteel. Üle heinamaa ei hakanud otse minema, vaid läksime mööda rada heinamaa äärest. Lõpus hakkasime konteinerit otsima, kuid ei leidnud. Ühtäkki hakkas kõvasti sadama nii vihma kui rahet ja nii me siis seisime seal pisikese vihmavarju all ja ootasime saju lõppu. Õnneks peagi sadu lõppes ja vaatasime veel võsas ringi. Kuna ilma leiuta ei tahtnud siit lahkuda, siis helistasin viimati leidnud Loonale, et abi küsida. Sellest kõnest oli palju kasu ja pärast kõne lõppu märkasingi konteinerit maas vedelemas. Logiraamat oli kenasti kuiv ja panime oma nime kirja. Otsustasime aarde tagasi puu külge panna. Kuna korraliku nööri kaasas polnud, siis võtsime helkurilt nööri ära ja riputasime konteineri ühe oksa külge. Ehk püsib seal. Tagasitee saime samuti ilma sajuta käidud. Täname!

Kohtusin Liisiga esmakordselt eelmise aasta Geojaanil ning juba siis jäi ta mulle oma särtsakusega silma. Sellel Geojaanil leppisime kokku, et nonii, päriselt ka lähme koos aardeid otsima. Muidugi möödus veel mitu kuud, veel üks sündmus ja mõni nädal karantiini, et asjad veerema saada. Nüüd lõpuks sai päev natuke varem paika pandud ja oligi minek. Ilmataat õnnistas meid imeilusa ilmaga, millega polekski tahtnud kusagil kodus istuda. Võtsime rattad ja vurasime Porijõe poole. Küsisin Liisilt, kas ta soovib navigeerida. Ta oli lahkelt nõus ja nii me jõudsimegi välja kohta, kust oleksime pidanud üle heinamaa, metsa ja jõe minema :D Võtsin ohjad enda kätte ning nii jõudsime täitsa sobivasse teeotsa. Pisikesest rajast oli mõne aastaga saanud suur kruusatee. Olin juba mures, et äkki ei saa jälle veetakistusest üle, nagu aastaid tagasi, aga sellise teega polnud üldse midagi viga. Ainult käed surisesid raputamisest. Jätsime rattad heinamaa äärde ja läksime otse üle heinamaa aardeni. Tuhnisime ja ronisime ringi nii viis minutit. Seejärel märkasin midagi sealt, kust Liis oli just tulnud. Muidugi oli see aare, aga vedeles lihtsalt maas. Kribasime nimed logiraamatusse ja panime aarde tagasi sinna, kus ta arvatavasti oli. Aitäh!

Olles kuulnud erinevatest allikatest nii palju head Loona kui geokaaslase kohta, siis kiheles juba pikalt soov temaga koos paar aaret ette võtta. Küll oli aga geokaart liiga tühi ja siis visati mind karantiini.

Nüüd oli paras hetk Porijõgesid närida ning asusime ratastega teele. Olin kuulnud, et aardeni viiv tee peaks olema rattaga raske. Kohale jõudes selgus, et vahepeal on metsateest saanud korralik autotee, kuhu on hunnik killustikku veetud. Hambad ristis väntasime läbi, kuni jõudsime mingi rohelise väljani. Siis enam minu karantiinist kärbunud lihased vastu ei pidanud ja viskasime dramaatiliselt rattad võssa ja hakkasime jala aardeni minema. Geopeituse kaart näitas sood, aga tegelikult oli täiesti kuiv ja saime lõigata. Aare ise kiiresti välja ei tulnud. Läks isegi nii, et see koht, kus ma jupp aega kükitanud olin ja lõpuks alla andnud, siis Loona lihtsalt tuli ja leidis aarde sisuliselt mu nina alt.

Olime paadiga emajõel, ma ei jõudnudki väga kaugele kui otsustasin et mulle aitab ja läksin tagasi paati. Ja siis selgus et pastakas oli ka paadis. Nii sai kenal suvepäeval pikad kilepüksid ja jope selga aetud ja tagasi nõgeste vahele mindud. Selline kasvuhoone tunne, et olin õnnelik et minestamata pääsesin. Logi sai kirja, aga enam tagasi ei lähe.

Paljajalu ja lühikesed püksid ning neli miljonit nõgest aga see geopeiturit ei takista

Tehtud :)

Kui soovite teravaid elamusi siis minge kohe kindlasti seda aaret suvel otsima, plätades ning palja ülakehaga. Tõsine džungel ja kui poleks vöö peal head pikka, ikka väga pikka nuga olnud poleks aardeni ilmselt pääsenudki. Seda ma ei tea, kas konteiner pidigi lihtsalt põõsa all vedelema, aga igatahes meie tõstsime ta umbes poole meetri kõrgusele maapinnast. Koordinaadid jäid samaks kuid asukoht oli suhteliselt nonsets. Nagu mingi prügi mis vedeleb rägastikus. Tiba pettunud aga see selleks, koht ning vaade jõele ilus, täname!