Prandi jõgi on Pärnu jõe vasakpoolne lisajõgi.Prandi jõgi saab alguse Prandi külas olevast Prandi Allikajärvest ja suubub Pärnu jõkke Särevere aleviku lähedal. Prandi jõgi läbib Prandi looduskaitseala ja Türi maastikukaitseala. Prandi küla on esmakordselt mainitud 1564. aastal Kardina nime all. 1613. aastal annetati Kardina küla Paide linnuse ülemvahtmeistrile Hinrich Brandtile. Brandti perekonnanime järgi kujunes külale nimeks Prandi.
Aare on peidetud looduskaitse all olevate Prandi allikate lähedal olevale õpperajale.
Prandi jõgi on Pärnu jõe vasakpoolne lisajõgi.Prandi jõgi saab alguse Prandi külas olevast Prandi Allikajärvest ja suubub Pärnu jõkke Särevere aleviku lähedal. Prandi jõgi läbib Prandi looduskaitseala ja Türi maastikukaitseala. Prandi küla on esmakordselt mainitud 1564. aastal Kardina nime all. 1613. aastal annetati Kardina küla Paide linnuse ülemvahtmeistrile Hinrich Brandtile. Brandti perekonnanime järgi kujunes külale nimeks Prandi.
Aare on peidetud looduskaitse all olevate Prandi allikate lähedal olevale õpperajale.
See õpperada oli nii võssa kasvanud,et me ei jõudnud kuigi kaugele.
Kunagi sai siinse aarde logisid loetud ja pärast seda iga kord linnariietega mööda trassi sõites lõõbitud, et noh, lähme logime Prandi ka ära või? Tänase ilmaga tekkis mõte, et äkki on Prandi praegu isegi linnariietes võetav või noh, vähemalt kuiva jalaga. Järve aarde jõudes lootused natuke kustusid, sest järv oli täiesti jäävaba ja auras ägedalt. Ses osas võib küll öelda, et praegusel aastaajal on siin koleda võssi asemel üks imeline talve võlumaa, aga päris kindlat jalgealust see ei taga. Tegime järvele peaaegu ringi peale, ühes kohas pidi kuivade jalgade säilitamiseks igaks juhuks kõhuli jääle heitma, et üle kraavi saada, aga tegelikult oli metsa all ka seal, kus jää ei kandnud, siiski kuiv pinnas. Üks hirveline oli samuti rada teinud ja tema jälgedes oli turvalisem astuda. Seega ilmselt siiski parim aeg selle aarde külastamiseks. Tagasiteel sai kohatud ka viit luike ja loodusfotograafi - võiks täitsa öelda, et ilus looduskaunis koht. Aitäh peitjale!
Selle täpikesed värvimisest on Krista mitmel aastaajal unistanud. Kord oleme olud liiga poriseks, kord lume liiga paksuks pidanud. Nüüd siis tulime. Seitsmeaastasele lubasime, et tuleb väike lõbus jalutuskäik, aga reaalsuses oli paras mülkane katsumus koos paari korra kummikukaotusega. Lõbus oli heas seltskonnas siiski:)
Õnneks tuli kohal karbike kenasti kätte. Aitäh peitmast!
Päike säras ja korraks enne kohale jõudmist sadas korraks vihmakest. Asusime teele ja sattusime metsloomade rajale ja siis rajale, mis ka kaardil leidus. Kummikuist oli abi ja peagi me otsitavani jõudsime. Kasti kaaneke oli üsna pude, õnnestus veel peaaegu ühes tükis tagasi asetada. Karp ise oli korras. Allika juurest leidsime mõne meetrikese laudteed. Tänud peitjale.
Minu tilluke mõistus ei võta kinni kuidas selle aarde maastik saab 2,0 olla. Võib olla oleneb aastaajast. Praegu oli kummik suur sõber ja maastik pigem 3,5. Hea, et metssiga meid ära ei söönud. Aitäh!
Teel Tartust kiire suts Prandi jõe algusesse ning tagasi autosse.
Maastik 2.0…Jesús María!
Nullis ehmatasin luigepaari, kes kiiresti vee pealt õhku tõusid.
Aitäh peitjale!
Aitäh aarde eest!
Sellel "õpperajal" õppisin aarde kirjeldust mitte täie tõena võtma. Nimelt ootasin selle põhjal pärast eilseid rabaseiklusi lihtsamat jalutuskäiku, aga tegelikkuses olid eilsed matkamised oluliselt mõnusamad.
Koha pealt leidsin raja kaardi, aga loodusest raja alguse leidmisega oli raskusi. Õnneks ujumiskohta minnes märkasin kalda ääres vee kohal olevat laudtee lõiku, mis tundus isegi päris kobe olevat. Pärast väikese ringiga läbi kõrge taimestiku selleni jõudmist selgus, et see oli ka viimane hästi säilinud jupp sellest laudteest. Valdavalt moodustasid "raja" pehme maa ja vaevu aimatavad jäljed kõrge taimestiku vahel. Mingist hetkest tundus otseteed aarde suunas minek vähemalt sama hea või isegi parem valik olevat. Lõpuks jõudsin ikkagi kohale ja aarde leidsin ilma suurema vaevata. Tagasi tulin enam-vähem sama teed pidi.
Pärast metsast välja jõudmist istusin külamaja ees ja kuivatasin taimestikus märjaks saanud riideid. Natukene rääkisin ka külamehega, kes parasjagu külaplatsi niitmas oli. Kuna ta ütles, et järve parv on avalikuks kasutamiseks, siis otsustasin sellega vee peal ka ära käia. Igati õige otsus, see lõbusõit tegi siinse külastuse hoopis mõnusamaks.
Pärast esimest katset kadus pikaks ajaks huvi ära. No, huvi just ei kadunud aga tahtmist uuesti proovima minna ei leidnud.
Eile tekkis uuesti mõte ja täna asusime koos teele. Minul eeskujulikult kummikud jalas. Etteruttavalt, jalad jäid kuivaks. Täiesti tavalised kummikud. Korra suutsin peaaegu terve kummiku ulatuses mülkasse astuda.
Igatahes, seekord oli koos toredam sääskedega võidelda, ei tulnud kõik mind sööma.
Nõgesed ei olnud nii kõrged, kui eelmine kord. Leidsime sihi, mis oli ilmselt kõige vesisem osa teest. Kekslesime sihi kõrval. Kairin, kellel olid tossud, sai jalad märjaks. Korralikult. Aga saime kohale sumbatud, karp oli lihtsasti leitav. Logides tantsisin sääskede peletamise tantsu (ei aidanud) ja siis kuidagimoodi tagasi.
Aga lõpuks tehtud.
Leitud ja logitud :)
Leitud, logitud, tänan!
Ratta plaan muutus algul matkasaapa plaaniks ja siis kummiku/kepi plaaniks. Õnneks ei olnud aarde juurde liiga pikk tee ja solberdamine varsakapjade ning pokude vahel oli tore. Arukase sildi toimetamine teiste siltide juurde. Allikad ja loodus meeldisid väga ja külaplats on siin väga mõnus puhkekoht. Isegi koerad olid täna vait ja nautisime vaikust ja rahu. Kui kohutav kruusatee välja arvata oli kõik imeline. Aitäh.
Järjekordne pikalt edasi lükatud aare, eks tegelikult korra sai seda kiibitsemas käidud, aga siis oli selge, et rahvamajast suurt kaugemale meil asja pole. Nüüd oli vaim valmis, varustus sobiv ja nii saigi kadunud matkaraja otsingutele asuda. Kaardil viidatud punktiiri leidsin hõlpsasti üles, ei mingit võsa, täitsa lai maantee, ainult astu ja vaata igal sammul, et vee all maad ka oleks. Tegelikult oli muidugi teekõrvane märksa mugavamalt läbitav, kui tee ise. Aardele lähenedes hakkasid ilmnema esimesed märgid matkarajast, esimesena leidsin arukase sildi, milline sellest rapikust arukask oli, selle üle pikemalt juurdlema ei hakanud. Käisin panin siis nime kirja ja hakkasin tagasi astuma, see tee oli juba märksa ladusam astumine, vahepeal pakuti lausa kahe laua jagu laudteed, mis oli küll selline ujuva iseloomuga. Siltide kogumispunkt oli ka tore, ja rõõm oli näha, et vähemalt sanglepp oli hävingust pääasenud ja märgistatud nagu kord ja kohus. Igatahes, mulle väga meeldis, sellist maastikku pole ammu läbinud, suurema rohelusega ja satikatega siia võibolla väga ei kipuks, aga praegu oli küll igati meeleolukas müttamine. Tänud aarede eest!
Korra olin siin juba üks suvi käinud, aga plätudes keerasin ma tookord üsna kiirelt otsa ringi. Tulin täna revanšile. Tundu hea koht kus pühade pekki põletada. Alguses läksid üsna pikalt jäljed ees, pidasin neid isegi geopeiturite omadeks. Kui aga nad õigest suunast kõrvale hakkasid kiskuma, oli aeg neid hüljata. Jalgealune oli täna üsna tummine, ainult mõnes kohas paistis pokude vahelt lahtist vett. Jõudsin igatahes täitsa kuiva jalaga kohale ja tagasi ka.
See müttamine kulus marjaks ära, tänud.
Saabudes parklasse, tuli meile kohe meelde, miks me siit eelmine kord koheselt ära sõitsime. Endiselt koer haukus ja ebameeldiv oli olla. Seekord aga ei kavatsenud me alla anda. Kahlakad jalga ja aarde poole teele. Vesi oli igalpool ja lumi selle peal. Päris õudne oli teekond tõesti. Aga 45 minti hiljem õnnelikult auto juures tagasi.
Tänud
Kuna paremini ei osanud, siis jalutasin sealt, kus Maa-ameti kaardil mingid punktiirjooned veetud. Üsna varakult said jalutamisest rohkem hüplemine ning madalad matkatossud valmistasid varba kuivaks jätmise missioonil paraja väljakutse. Napilt õnnestus, aga kohe üldse mitte punktiiri järgides. Ilmselt põuaga on see 2.0 maastik lihtsam siin. Aitüma.
Mõned geopeiturid võivad arvata, et Exel on päris hea elu. Teised on aga ise Prandi aaret otsimas käinud. Minul olid jalas põlvini kummikud, Exe pidi lohutust otsima ujumisvestist. Õnneks ta enam pole nii linnapreili, et käpp ei tohi porilompigi minna. Selle eest tuleb ilmselt tänada tublisi õpetajaid Jonnat ja Yokot, kes on veelembelist eeskuju näidanud. Parkides rahvamaja juurde, oli veel valge. Ainult üks prožektor jäi mu autot valgustama. See oli tagasiteel väga heaks indikaatoriks suuna osas. Õnneks siiski meenus, et veekogust tuli ringiga mööda minna, muidu oleks saanud veel sügisese ujumise teha. Exele on mul ainult kiidusõnu, kui minnes aitasin ta mõnest sügavamast kohast läbi, siis tagasiteel sai ta täiesti ise hakkama minu jälgedes püsimisega. Minnes nägin kahte infotahvlit - Ussilakk ja Sanglepp, tagasitulles aga infotahvlite kuhja. GC lehel oli soovitus minna mööda jõeäärt ning seal kohati tundus ka mingi rada olevat. Aitäh SepaMtoomile info eest. (946) Aitäh! EVEJ
Kui esimesest võsast läbi sain, tuli ka kunagine rada välja. Õigemini see mis sellest veel järgi on. Vihma sadas ja jube pehme aga lõpus sai käidud. Aare ise terve ja kuiv.
Ahahaaaa. Ei. Kas see on maastik 2? No teoorias auto prakimisest kuni nullini on ca 500m. Pool sain läbitud. Nõgestega võidu ei viitsinud enam. Mingit märki millegi raja sarnasest ei märganud. Isegi mitte märja raja sarnasest. Jalad on kuppe täis. Ei tea, kas proovin taimestiku kadudes uuesti. Lootus oli just, et saan nagunii märjaks, siis õhk on vähemalt soe :D
Mida hullu. Mis loodusrada. Kõik küla on kena, aga matkarada tuleb küll ise ehitada. Nii me siis tegime. Poku pealt oksa peale ja palgi pealt kõrgemale muru mättale. Mõlemal jalas vaid tossud. Raineti jalad ligud, minu varbad märjad. Kummikud on soojalt soovitatavad. Aga seiklusjanulistele sobib ka tossuga tulla :). Aitäh peitjale. Oli paras katsumus.
Auto parkisime uhke külamaja ette. Kogu ümbrus tundus heakorrastatud ja tekkis isegi küsimus, kas panna jalga kummikud või saab ka tossudega hakkama. Logisid polnud loomulikult lugenud, meeles oli vaid miski pilt Puutetundliku märgadest jalgadest. Lähedal asuv infotahvel näitas ka, et kuskil siin on lausa matkarada, mis peaks aardeni viima. Kõik oli igati tore selle hetkeni, kui mingit matkaraja algust me ei leidnud ja lihtsalt suvalisest kohast võssa hüppasime. Kõik tundus vägagi märg ja otsustasime ikka mööda ilusat niidetud lagendikku natuke edasi sammuda, kui pikas rohus lagedama metsasihi leidsimegi. Varsti hakkasid vastu tulema vesised kohad, millest mööda saamiseks sik-sakitasime võsas ja kaotasime ka selle natukenegi raja moodi asja. Ühes kohas oli aga maapind nii salakaval, et neelas lausa jalad koos kummikutega endasse. Kõik see muda tuli kummikusäärest sulpsti sisse. Mõnes mõttes tegi see edasi liikumise lihtsamaks, sest enam ei pidanud jalge ette vaatama, jumala rahus sai suvalisest veest ja sopast läbi jalutatud. Enam hullemaks minna midagi ei saanud. Lõpuks õige kohani jõudsimegi ja aaret märkasime. Kiire logi kirja, aare omale kohale tagasi ja taas võsa murdma.
See oli küll üks päris vastik käik võssa, mis lõppes auto juures kogu riietekomplekti vahetusega. Ainus rõõm oli, et enam siia tulema ei pea.
No ma lihtsalt pidin selle täna hommikul leidma. Sest ma ei julgenud riskida, et sõidan Emapuuni ja siis seda ei leia. Sest sealt veel ühe alternatiivaarde juurde minekuks poleks mul aega jäänud. Ja nii ma siis jooksin aardeni ja sain täisraha eest kätte kõik selle mis ma ei lootsin et siin ei juhtu: et ma olen üle kere higine auto juurde tagasi jõudes ja riided on porised ja saapad märjad ja üleüldse ma ei saa hästi karpi kätte ning asi päädib sellega, et ma korraldan kogu krempli maastiku kõige madalamaks olemasolevatest võimalikest… :D.
Logi läks siiski peale natukest pusserdamist kirja nii nagu vaja ning eelneva olukorra sain ka taastatud, aitäh kunagistele peitjatele, varsti kümnesega on kõik seal korras :).
Siksakitades õnnestus peaaegu kuiva jalaga aardeni jõuda. Leitud ja logitud. Tagasiteel sai ikka pisukese valearvestuse tulemusel üks jalanõu vette kastetud. Aitäh aarde eest!
Muda, sopp, võsa. Mis õpperada?
Logid olid minus ammu juba selle aarde vastu huvi tekitanud. Nooo, kui hull see asi siis ikka olla saab?
Noh... jah... Selline paras plätude ja lühkarite ots :)
Asja tegi minu jaoks masendavaks avastus, et siin on looduse õpperada. Ma vihkan neid laudteetatud õpperadu, kus pooleteisekilomeetrilise raja läbimisele läheb mitu tundi, sest iga 30 meetri peal on peene kirjaga infotahvel. Seega ei ole mingit kummikut siin vaja - lühkarid, plätud, pastakas ja telefon. Kuna kuskilt mingit raja moodi otsa ei leidnud, võtsin lahti ortofoto ja leidsin mingi sihi moodi moodustise platsi tagumisest nurgast aardeni. Ju see õpperada sealt läheb. Kui kolmandat korda poolest põlvest mutta vajusin ja plätut välja sikutasin, arvasin, et ju ma ikka selle õpperaja kuhugi ära kaotasin. Neljas kord juhtus tedremarani tahvlikese juures. Ma ikkagi olen õpperajal. See rada hakkab mulle juba meeldima. Kõik lapsed tuleks siia õppima saata, siin ikka tekib seos, millised taimed ühel soisel pinnasel kasvavad ja kui tugev on erinevate taimedega kaetud maakamar, kui selle all on puhas mudasupp. Logi kirja ja tagasi mööda tuldud teed kuni allikasopini. Lihtsalt ei saanud aru, kuhu see õpperada aarde juurest edasi läks (õpime orienteeruma). Siis leidsin ka ülejäänud õppesildid ühes hunnikus. Siin võib ju lausa targaks saada. Allikasopi äärne rada oli samuti täitsa mõnus, kohati isegi oli kunagist laudtee jäänust plätu all tunda. Mööda järve kallast murdsin end lõpuks võsast välja. Järves loputasin jalad ja plätud puhtamaks ning otsustasin, et ma armastan seda õpperada siin.
Maastik pani mind proovile, aga lõpuks sain aarde leitud!
Kui olekskin alkoholilembeline, siis oleksin peale seda Prandi aaret võtnud ühe brändi. Vihma kallas, Kaups lehvitas soojast autost mulle järele. Läksin geopeituse kaardi ja tavalise gps-i abil. Kahe peale kokku annavad need kaks väga hea kombo. Alguses mõtlesin, et mis see mõnisada meetrit ikka minna on, aga ikka päris palju on, kui maapind vajub ja mõtled, et oleks pidanud langevarjuga tulema. Tee aardeni oli üpris nukker. Väga korrektsed teeäärsed sildid olid katki või lihtsalt pikali. Samas oli ümberringi justkui puutumatu loodus, kus ornitoloogidel oleks enam kui huvitav. Ca 80m peal olid suuremad takistused, mida oli pigem keeruline läbida. Saanud nendest üle, mõtlesin, et raskem osa on läbitud. Oh well, ca 40m peal paistis, et ees on nagu tavaline muruplats. Sellele peale astuses vajusin kummiku ülemise servani vette. Loobusin selle tee kasutamisest, mis peaks üksnes väga kuiva ilmaga kasutuskõlblik olema. Kui lõpuks nulli jõudsin, nägin ära aardelasti. Selgus, et siit oleks võinud tulla ka mitteleid (ja ühtlasi võimalus lunagi hiljem siia tagasi tulla!), sest aare oli lihtsalt liiiiiiga kõrgel. Toksisin päevinäinud aardekasti, kuni see alla kukkus. Siis enam avamisega probleeme polnud ja jäi ainult see üle sinna tagasi upitada. Alguses sain ta sinna mõttejõul, siis aga rohkem toksides, läks see ka paremini paika. Tagasiteel takistused enam väga ei kiusanud ja läbi vihmasaju jõudsin tagasi autoni.
Mets on üsna vesine, ainuke võimalus on minna kõrgete kummikutega
Jätsime selle asja pooleli.
Raja alguse silt on alles jäetud kuid rada justkui osaliselt kokku juba korjatud. Oli ikka võsa ja väga hale seisukord seal. Tegime vist pilditibinale raja ette. Üle silla käisime ka 2 korda, kuigi vajadust selleks polnud. Caro leidis kuivema tee. crocs jäi vahepeal mutta, tuli käsi järgi upitada. Hiljem pidin end vees pesema. Täname.
Seda matkarada ei kasuta praegu vist küll keegi peale geopeiturite. Pöörasime ringi kui silda nägime.