Seikleja.com

Leitud.

Alguses ei meenunud mul selle selle aardenimega midagi. Et miks just see oli meil päevakavasse pandud. Kuid vaikselt hakkasid pusletükid kokku saama ja meenus kuidas mingid segased siin tormi kätte olid jäänud. SUPid olid küll kaasas, kuid nendega olime täna ühe pikema sõidu juba teinud ja otsisime siis vaheldust. Need sadamas seisvad paadid olid igatahes väga ahvatlevad. Läksin siis külapeale infot koguma. Paadiomanikke ei leidnud, nende pidavat hoopis palju kaugemal elama. Aga sain infot, et kanuusid saab rentida küll. No nii ma siis sadamasse tagasi suundusin, ühelt aluselt numbri leidsin ja kõne võtsin. Üsna kiirelt oli kõik orgunnitud ja meie valmis sõudma. Alles kuu aega tagasi sai samuti sõpradega kanuutamas käidud, kuid siis sõitsime pidevalt kaldasse ja kanuu seilas seetõttu palju kordi jões risti. Merlega tuli koostöö palju paremini välja ja kahe otsaga mõlad võimaldasid ka korraliku hoo üles saada. Jõgi ise oli suht üksluine, enamjaolt pilliroost kallas ja kaugel paistis mets. Kui mõni part kaldas kükitas oli juba suureks vaatamisväärsuseks. Alla tunni sõudmist ja kohal me olimegi. Piidlesime pikalt ja tõdesime, et aare kadunud. Kaupol oli luba olemas taastamiseks ja tänu sellele oli lõpuks meil midagi ka leida. Karbi suurus küll kukkus normaalselt mikrole, kuid selle aarde puhul on niikuinii ju olulisem teekond kui karp ise. Tagasiteel oli olematu vastuvool. Ei usu, et nüüd sellest, kuid kuskil poolel maal tundsin, et käed väsisid ära sõudmine muutus raskemaks. Ja siis veel otsustas Kaupo omaalgatuslikult teiste teadmata võistluse välja kuulutada ja andis kuuma. Sai ka natuke tempot tõstetud, kuid ega eriti ei viitsinud sellega kaasa minna. Ja nii ta siis sadamasse jõudes seal juubeldas. Karikat küll talle ei antud, kuid poisi moraal sai vast küll korra üles upitatud. Järjekorda sulpsatus kohalikus minirannas ja aeg oli edasi liikuda järgmise väljakutse poole.

Tänud.

Pärast kajaka vaimu supilaua retke sõitsime tuima näoga mõnedest lihtsatest teeäärsetest karpidest mööda, sest kamba osavaim geotuuride planeerija kirjutas meile päevaplaanis ette pigem enesepiitsutamise sarja kuuluvaid aardeid, see tähendas peale Võrtsijärve äärest peale supilaudade kokkupakkimist suuna võtmist seiklejale.

Kaval plaan oli veidi lihtsama vastupanu teed minna, läksime vaatasime lootusrikkalt külasadamas ringi, seejärel lähetasime saadiku külapoe juurde asja uurima. Visiit polnud nii edukas kui salamisi lootsime, aga rahuldavaks tulemuseks saime veesõidukid, mida ei pidanud täis pumpama.

Paarisaerutamine oli täitsa mõnus, kuigi aeg-ajalt kontrollisime kaugust aardest ja lootsime peagi kohale jõuda. Randumine oli õnneks meeldiv, ei vajunudki põlvini jõeäärsesse porri nagu oleks arvanud. Nullis tuustsime põõsad läbi, sõime kõik ilusamad põldmarjad ära, kavalamad vormistasid siin väikese poseerimisega veel teisegi - virtuaalse “geopeituseta poleks sattunud” aardeleiu.

Tagasiteel läks aerutamine veidi emotsioonitult, välja arvatud Kaupol, kelle ootamatu uus energia vist põhjustatud asjaolust, et salamisi rõõmustas juba ette, kuidas tema pikutab peagi päikese käes Emajõe kaldal kuni meie ülejäänud võsas kärbestega toredat matka naudime :):)

Õnneks kilomeetrid siiski vähenesid ning mõned meetrid peale Kaupo-Liisu paati randudes saime teada, et meil oli aerutamisvõistlus, milles meie paatkond saavutas üllatuslikult väärtusliku hõbemedali :)

Aitäh! Oli meeleolukas retk.

No oh sa püha issanda rist.

Kui siiani oli olnud tuuri fookuses Kajaka vaimu aare, siis kui see tehtud ja georaskekahurvägi käepärast võtta oli, otsustasime seikleja.com-i (fun fact: googeldasin seda lehte ja tuli info, et seda domeeni on võimalik osta) ja mingis meeltesegaduses ka reku ära teha.

Ei hakka midagi ilustama, olen paras sült ja seega oli ainult rõõm, kui poisid kanuud välja ajasid ja üksinda SUP-il ulpimise asemel hoopis paaris kanuudes saime künda. Minek oli täitsa okei, Merle ja Silver olid järjekindlalt meil ees ja me ei osanud muud teha, kui neid rammida :S.

Aardeni jõudes otsisime omajagu, aga tundus, et aare oligi kadunud. Eelnevalt oli peitja nõusolek taastamiseks olemas ja panime ühe korraliku versiooni sinna, mida mingi üleujutus vms kahjustada ei tohiks.

Tagasiteel tuli eiteakust mõte, et peaks hakkama võidu tegema. See nägi meie kanuus nii välja, et Kaupo kündis elu eest ja mina kündsin elu eest, kui korraga kuulsin Kaupo kommentaari: ,,Liisu, ma ei saa üldse aru, et kas sa aerutad ka või lihtsalt hoiad mõla vees,". :D :D :D

Enda arvates muidugi palehigis aerutasin, aga see selleks. Kauaks minu jõuraasuket ei jagunud ja otsustasin väikse puhkuse teha. Lasin end selili, sulgesin silmad, nautisin hetke ja Eestimaad ja siis sain mõlaga selja tagant vastu kuppu. ,,Liisu, hakka aerutama, Merle ja Silver on meil järel". Selgus, et see võistlus käis ikka veel.

Ja et oleks siis Kaupo palvel eraldi rõhutatud, peale ca 10km kanuutamist jõudis kanuukond Kaupo ja Liis esimesena tagasi. Ma täpselt ei saa aru, miks see oluline on, aga võtkem seda nii, et see on väga oluline.

Ahjaa, ilmselgelt olime oma ajud välja kanuutanud, sest edasi läksime Rekusse. Oeh.

Siia jõudmine oli mõnus kulgemine. Veidi kauguses müristas ning nägime ka välgu sähvimist.
Otsisime kuniks enam loodust välja ei kannatanud ja ka viimane optimist (mina) oli lootuse kaotanud.

See aare on muidu ilusal (enam-vähem) puhtal Tartumaal väga pikalt pinnuks silmas olnud. Ometi läks vaja omajagu veenmist, et ma oleksin nõus siia jalgsi tulema. Algus oli paljulubav: ilus päikseline kevadilm, oodatust meeldivam maastik ja endiselt vastupidav jää, mis võimaldas vaevata ületada ka suuremad kraavid. Kohapeal tabas meid aga tõeline ikaldus ja aare ei tahtnud mitte kusagilt välja tulla. Vaatasime läbi ka need kohad, mis ei asunud koordinaatidel ega vastanud erinevatele vihjetele, aga ikka mitte midagi.

Ajapikku hakkas tuule käes päris külm ning kerkis uuesti esile algne vastumeelsus kogu ettevõtmise suhtes. Ei tea, kas aare oli kobraste poolt urgu veetud või jää all peidus või peegeldusid siin lihtsalt meie talviselt roostes otsimisoskused. Lõpuks andsimegi alla ja oli selline tunne, et minu poolest võib see leidmata aarde täpp sinna jäädagi, sest hiljem tagasitulek tundus mõeldamatu. Nüüd olen selles osas küll veidi leebunud, kuid üpris trööstitu oli see mitteleid tol hetkel siiski.

Väike peatus meie kalaretkel ning nimed kirja.

Leitud.

Leitud kajakimatkal jõesuust tartusse. Parmud olid igatahes väga rahul :) tänud!

Kuigi üle-eelmisest logist oli teada, mis maastiku mõttes ees ootab, otsustasin aaret üritada võtta lühikestes pükstes ja plätudega. Minna oli vaid kümmekond meetrit, ent juba mõne meetri pärast jäin taimestikku lootusetult kinni, natuke teist teed valides liikumine siiski õnnestus. Tänu juba mainitud logile tuli leidmine ruttu, aga siis juhtus nii, et ei pannud pliiatsijupikest tähelegi, endal kirjutusvahendit kaasas ei olnud ja paatkonna liikmetel samuti mitte. Järgmine mõte oli see, et eks kirjutan siis sõna otseses mõttes verega, sest jala kiskus verele jah. Hindasin haavakese olukorda ja leidsin siis, et nime jaoks ehk jagub, aga kuupäeva enam välja ei mängi, aga kirjutamistarbe juurdevoolu ise nagu suurendada kah ei raatsinud. Lõin juba mõttes käega, aga aaret kokku pakkides avastasin pliiatsikesekesekese ja kõik sai korda. Tagantjärele võib vihjena öelda, et see, mis mootorpaadiga oli tiba keerulisem, oleks lihtsama ujuvvahendiga sihipärasem.

Lasime kanuu Ulilast vette ning kulgesime mõnusalt need 4 km aarde poole. Täielik vaikus, ei muid paate, ei kalu, et kalamehi, ei lindegi laulmas. Aarde juures olid värsked rajad, mööda ühte neist minnes leidsingi aarde. Sisu päikese kätte päevitama ning ise tegime pikniku, ujumis-ja õngeleotuspausi. Tagasi minnes nägime nii paate, kalu, kalamehi kui ka mõned linnud võtsid sõna. Igati tore päev oli, toru käis Ulilas veel suhteliselt külmas Elva jões päästevestiga ujumas, sest ta tahtis nii. :)

Aitäh, nüüd ka see vanake leitud.

Eks ma ole siiapoole varemgi vaadanud - pika pilguga, pika näoga, pika ninaga. Kunagi ei leidnud seiklemiseks kas piisavalt aega või oli mingil muul viisil kärss kärnas ja maa külmunud... Samas ega ma ju ei tahtnud sellest endale mingit keskmist glide-in aaret teha, maastik 4.0 võiks ikkagi väärilist pingutust pakkuda, eksole. Seega talvine variant kukkus kohe ära. Ujuvalusega mööda vett kulgemine - ahvatlev, tuleb tunnistada, aga kunagi juba siinkandis tehtud, ja pealegi 5.0, mitte 4.0. Pikem ujumine säärasel moel pole mulle ka kuidagi kontimööda. Suvel jalgsi tundus niisiis ainuõige. Täna pärast tööd just paras ettevõtmine.

Alustasin Ulila sillalt, kaasas igaks juhuks ujumiskott rätikuga ja Vytautase pudeliga. Nagu ortofoto järgi arvata võiski, esimesed 3 km oli köömes, edasi juba sai natuke võimelda ja viimased poolteist kilti tuli päris mehiselt läbi kohati rinnuni ulatuva maltsa rammida. Elva jõele lähemal, mitme meetri pikkuste väätidega läbipõimunud kohtades, poos jala paaril korral nii kõvasti kinni, et vajusin lihtsalt inertsi tõttu sealsamas horisontaalasendisse. Ega säärasest äkkpidurdusest suurt lugu polnud, sest langemine ju igati korralikult pehmendatud :o) Säärikud oli selles mõttes hea jalatsivalik, et tõesti säästis sääri. Vesist põhja esines täna küllaltki harva. Põhimõtteliselt võib öelda, et isegi tavalise matkatossuga oleks vist kuivade varvastega nulli jõudnud. Niisiis saarekese jutt kehtib küllap rohkem kevadise suurvee ajal, suvel küll mitte.

Kohale jõudes ma eriti kuiv tegelikult polnud - igal sammul jalgu kõrgele tõstes pooleteise kilomeetrise takistusraja läbimine tõi kerest päris palju vett naha pinnale. Leevendasin puudujääki, kulistades endale pool liitrit Vytautast sisse. Ega see jube sügavalt ammutatud hirmus soolane Leedu vesi muidu kuigi meeldivalt mekigi, aga kui pärast suuremat pingutust vaja kiiresti mineraale taastada, siis on tõesti tunda, kuidas kraam läheb täiega asja ette.

Aare - otsisin teist kõva pool tundi ikka! Ega kerget leidu oodanud ka õigupoolest. Viimane logi internetis peaaegu aasta tagasi tähendas, et suure tõenäosusega rajan just mina selle aasta esimesed georajad sinna padrikusse. Taimekasvu soodustavaid tegureid antud paigas jagub, nõgesed näiteks ulatusid lõuani. Enamuse ajast otsisin normaalsuuruses konteinerit ja Alexi logis toodud info põhjal maapinnalt. Tegelikult on hetkeseis aga järgmine:

Koordinaat: kirjelduses antuga võrreldes natuke lõuna poole

Suurus: väike

Kõrgus maapinnast: ~ 1.5 m

Konteineri sisu näitas aegumise märke, kuid praegune logiraamat kolme minigripi sees oli siiski täiesti kuiv ja korras.

Logide ajalugu sirvides tuleb välja, et olin vist esimene loll, kes seda aaret suvel jalgsi otsida otsustas :P Tänan seiklusliku väljakutse eest!

Proloog

Geotuuri peamisteks eesmärkideks oli SUP-i laudadega vallutada erinevaid veekogude aardeid kuhu niisama naljalt ei pääse. Seikleja.com aare oli neist siis esimene.

Tuur oli enda arust planeeritud hindele 5. Olemas kohad kus ööbida, kõikide päevade aarete kava, abivahendi broneering jne. Millega ei saanud aga arvestada oli ilm. Hea näide kuidas võib ilm dikteerida. Esialgu oligi minek pandud paika eelmisele nädalale. Ilmaennustus oli jube. 5 päeva varem oli veel selline piiripealne, et ei tea kas on hea mõte minna. Uurimustulemuste näol sain teada, et max tuul siseveekogul sõitmiseks SUP lauaga on 8m/s. Iga päevaga läks ennustus aga hullemaks ja lõpuks lubas Peipsi järvele 15m/s tuult, suunaga Venemaa poole. Ei aitäh! Kui bronn üles öeldud ja tuur edasi lükatud, siis muidugi otsustas ilmateade aprillinalja teha ja veeuputuse ja tornaado asemel paistis hoopis päike.

Uus nädal. Uus katse. Taaskord hakkab ilmaennustus niiskeks kiskuma. Põhja-Eestisse lubab päikest ja spetsiaalselt Tartumaale lausvihma. Suurim torm just teiseks päevaks mil planeeritud pikimad sõidud jõgede peal. Otsustasime, et siiski läheme aga mängisin päevakavad totaalselt ringi.

SUP lauaga jõgedele

Heaks vettelaskmise kohaks olin kaardilt välja vaadanud Ulilas asuva, turbarappa suunduva, silla. Etteruttavalt võin öelda, et leidsin vist olemasolevatest valikutest kõige kehvema koha selleks. Parkisime auto rõõmsalt silla äärde. Veeretasime lauad lahti ja asusime pumpama. Päris väsitav tegevus aga ei midagi hullu. Ma sain rõhu paika kui Rauno polnud veel poole pealegi jõudnud. Uhkelt võtsin korgi maha aga siis.. spshshhshshshhhh.. Eiiiiii! Algajana olin jätnud ventiili valesse asendisse ja kogu suur töö läks vuhinal välja. Kirusin, vandusin ja kogu situatsioon ajas jooma. Haarasin siis ühe külma õlle ja asusin uuesti pumpama. Vahepeal oli Rauno enda laua täis saanud ja ka kalipso selga jõudnud ajada. Kui ma valmis sain, siis olin füüsiliselt ja vaimselt läbi. Mõtlesin, et kui mitu korda ma seda lauda saabuvate päevade jooksul veel täis pean pumpama. Oh seda õudu! Siiski tuli kergendusohe kui pumba tagant äravõtmise järel jäi õhk omale kohale.

Nüüd algas vette minek. Kõik asjad said pakitud mitmesse minigrippi, veel omakorda veekindlatesse säilituskarpidesse ja siis veel ka veekindlasse kotti. No parem karti kui kahetseda eks. Silla kallakust alla laskudes vaatasid vastu nõgesed, ohakad ja väga järsk, libe, savine kallak. 10nda sammu peal läks jalalaba krampi kui proovisin pikali käimist vältida. Hakkasin juba mõtlema, et kui juba nii lihtsalt tulevad krambid, siis mingeid pikki kilomeetreid ma küll sõita ei suuda. Jõkke siiski sain ja lauale ka. Silla all ujusid pirakad kalad. Ehk võib soovitada seda silda kalapüügiks. Edasi liikuma hakates ilmnesid järjepanu palju paremad vettelaskmise kohad, mis olid tasasel maal ja otse jõe ääres. Kirjeldust polnud lugenud.

Sõita proovisime nii püsti kui põlvili. Oluliselt mugavam oli olla loomulikus püstises asendis. Kilomeetrid eriti kiiresti ei kulgenud. Rauno oli jaganud infot, et kiirus on nagu jalgsi sörkides. Tegelikult oli 4km/h selline kuldne keskmine. Millegi üle siiski kurta ei olnud. Ilm oli ilus, päike paistis, tuult oli vähe, vool olematu, energiat lõputult. Peagi olimegi Elva jõel jõudnud Emajõe ristmikuni. Randusime, otsisime aarde, puhkasime ja asusime tagasiteele. Tagasiteel tekkis kätesse veidi väsimust, sest olime esimese otsa peal natukene üle pingutanud ja liiga kiiresti kohale tahtnud jõuda. Kokku võttis edasi-tagasi aega 3 tundi ja läbisime 11,37km. Oli mõnus soojendus väljakutse. Aitäh aarde eest!

Mida muud kevadise jäämineku laupäeval ikka teha, kui seda viimast jääd kasutades rünnata ammusest ajast pinnuks silmas olevaid aardeid.

Plaan lihtne, kunagi ammu kaardipealt 1-2 lähenemissuunda välja vaadanuna, liigselt ähvardavetele ohtudele tähelepanu pööramata, saapad jalga, gaasipõleti, multitööriist ja hädapärane remondikomplekt seljakotti ja masinale hääled sisse.

Kohapeal varustus selga ja liikuma. Esimene Elva jõe ületus toimus silda mööda ja hea oligi, sest jões lahmav vesi ja jääsulp ei tekitanud jääretke õnnestumisse suuremat sorti usku. Kahtluste hajutamiseks ette võetud jääpurustamise eksperimendid vähemvoolavama veega piirkondades andsid tulemuseks kahte sorti jääolusid: põhiliselt "halljää", mis oma 10-20 senti paks ja selle sees "mustjää" piirkonnad - noh siuke 6-10 senti vast ikka. Tulemus andis tagasi lootuse, et peaks nagu saama küll, kui silmad lahti hoida.

Edasi üsna igav retk mööda maad ja vastutuules, mille õnneks üsna vahetult lõpliku külmumise eelselt lõpetas juba metsavarju pääsemine. Õige varsti oli ka "meri" käes, kus siis kõrkjaväljade vahelt sai teed otsitud "saare"
juurde. Igavat välja ja tühja tuult ilmestasid kiirest veelangusest ja jää pragunemisest tekkivad huvitavad loodushelid, mida linnainimene naljalt ei pruugi kogedagi ja kaugusesse paistev "anna teed" liiklusmärk kusagil Elva jõe ja Emajõe ristumiskohas.

Kohapeal otsimine nagu ikka, "saare" võis ju tuvastada, õigemini Emajõel lahvav vesi polekski lasknud kaugemale minna, aga ei olnud seal ei suuri puid ega vihjeid aardele ning võimalikke õõnsuse kujul peidukohti. Tekkis juba omajagu lootusetu tunne, et siuke retk maailmalõppu jälle mitte millegi nimel ette võetud. Paar kolm tiiru peale teinuna hakkas kahtlust äratama üks osaliselt jääalt välja paistev puunott, mis siis kohapealsete ligi viiemeetriste "geokepikeste" abil sai katvast jääst vabastatud. Maaaluseid aardeid on mu silm näind, aga jääalune oli midagi täiesti uut. Edasi juba klassikaline jääaluse aarde vabastamise protsess, logimine ja parema peidukoha otsimine.

Pika otsimise jooksul oli Emajõgi silmnähtavalt veelgi vabamaks sulanud ja tekkis küsimus, et kaua see saare ja "mere" vaheline õrnem jää seal vasta peab. Mina sain igatahes kuiva jalaga "mere" peale välja ja jäi veel aega kamraadi sokivahetuse ajal seal omalaadseid loodushelisidki salvestada.

"Mere" peal polnud muutunud miskit ja uuesti läks hoolikamaks jalge ette vaatamiseks, kui tagasiteel sai asutud päris jõe peale, kust õnnestus vaatamata üsna tihedale "musta-jää" miiniväljale aga samuti kuiva jalaga tulema saada.

Kokkuvõttes tore retk, mille emotsiooni varjutas vaid see, et aardeleid tuli siuke väga kobadega. Järgmistel külastajatel tasuks vaadata, äkki õnnestub peidukohta kuidagi kindlustada. Maa alla sellise kohapeal siiski peita ei soovita.

Hea mitu aastat mõlkus selle aarde otsimine kusagil ajusopis. Nüüd tekkiski sobivate ilmaoludega vaba hetk väikseks matkaks.
Autoga sai kärutatud Ulila poe parklasse ning siis taskusse ja kotti topitud asjad, mida vaja võiks minna ning välja visatud asjad, mida tingimata vaja ei ole.

Esimene pilk Elva jõe jääoludele turbarabasse viiva tee otsas pani mõtlema, et kõik mitteveekindlad esemed tuleb veel autosse tagasi viia, kuid lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli lokaalse probleemiga.

Kuskil poolteist-kaks tundi hiljem olime aarde juures. Olles topokaardiga ja satelliidipiltidega eelnevalt tutvunud, suhtusin sellesse saarejuttu teatava skeptilisusega, näitab ju kaart seal sood ja mitte lainetavat vett.

Kohapeal ruutkilomeetrite suuruseid jäävälju nähes muutsin oma arvamust üsna kiirelt. Kompassi ja kaardi abil sai välditud jõesuu ja kõrkjaväljade vahelist nõrgemat jääd ning väikese tiirutamisega jõudsime ka nulli.

Entusiasm oli kõva, et olemegi kohal ja logimise vaev nüüd ainult. Kuid olles kogu saarekese paar korda läbi traalinud, tekkis juba kerge pettumus, et tuleb sinise näoga tagasi kõmpida. Kõikvõimalikud puud ja nende olematud õõnsused said läbi vaadatud.

Mingi hetk sai otsingualale lisatud ka kolmas dimensioon. Ühe koha peal paistis jääpanga seest lamava puunoti nurk. Keegi hea inimene oli saarele kuhjanud head mitmemeetrised puulatid, mida sai väga edukalt kasutatud kangina jää eemaldamiseks selle ümbert.
Umbes 12 cm jääkilbi all oli oma paarkümmend sentimeetrit veel tühjust maapinnani ning puunoti küljest paistis ka jäätunud pehkinud puu ja muda massi seest ka aardepurgi nurk.

Juhuslikult oli meil kotis kaasas ka gaasipõleti, mida algul ebavajalikuks olin pidanud, kulus nüüd hädasti ära. Hakkasimegi aaret oma pesast välja põletama, vahelduva eduga sulanud massi taskunoaga eemaldades.

Paarkümmend minutit jändamist, taustaks alaneva veetaseme tõttu nagiseva jää kumisev praksumine ning saigi purgi kätte.
Purgi sees väga palju jääd polnudki, kuivatasime ja puhastasime, palju saime. Logiraamat oli küll väheke niiske. Viskasime purki paar pakikest silikageeli.

Kohapeal sai vastu võetud otsus, et antud peidupaik ei ole enam kõikse parem aarde tervisele ning on oht, et suurvesi võib aarde Tartule lähemale toimetada. Peitsime aarde antud saarekese hetkel kõige kõrgema püstise puu okste vahele, mis küll meenutas rohkem põõsast kui puud. Käepärastest vahenditest sai ka natuke maskeeringut peale.

Pakkisime laagri kokku ja asusime tagasiteele. Esimene samm saarelt Ulila suunas ning mul õnnestus jalaga vee soojust tunnetada. Langenud veetaseme tõttu pooleldi saarekesele toetunud jääpank murdus jala all. Saare servas polnud sügavust ollagi, kuid kaasasolnud varusokid leidsid kasutust küll.

Tagasiteel mööda jõge sai nauditud loodust, saatmaks jällegi jää kumin. Ulilasse jõudmise hekteks oli juba hämar.
Vahva seiklus, loodan et aare jääb sinna kohta veel pikemaks ajaks püsima!

Aare leitud :)

Suured tänud kõigile toredatele kaaslastele, kes mu ettepanekuga nõusse jäid, teha suuremal hulgal geokanuuretki. Ja mida aare edasi, seda järjest rohkem ehk aru saite, millega nõustunud olite... :) Vaprad olime!!! Peitjale tänud aarde eest!

Esimene aare väga mõnusal kanuutripil. Täpselt paraja koha peal, et väike paus teha. Kahtlesin, kas siin üldse enam on midagi leida, sest viimane logi oli poolteist aastat tagasi. Aeru abil murdsin end paksust tihnikust läbi, ühe käänu juurest teiseni. Olin peaaegu alla andmas kui otsustasin veel viimast kohta kontrollida ja seal ta oligi. Pisut räämas, aga siiski logitav.

Tänud!

Idee üks kanuuretk teha ja selle käigus jõe peal või lähedal olevad aarded ära noppida tekkis juba millalgi talvel. Esialgu oli plaan alustada Puurmani kandist, aga pärast veidi põhjalikumalt jõe olude ja distantsidega tutvumist jõudsime järeldusele, et ühe päevaga on sellise vahemaa läbimine utoopia ja kahte päeva meil kahjuks seekord varuks polnud. Nii küpseski plaan hoopis Reku juurest vette minna ja Tartusse välja sõita. Paar päeva pärast logistika paika saamist sain teada, et tervel seltskonnal geopeituritel olevat sama plaan ja juhuslikult jõudsimegi Rekusse nendega täpselt samal ajal. Reku teine vahepunkt sai ka möödaminnes ära võetud, aga lõppu minemise kiusatusest päästis meid noorgeopeitur, kes teatas, et tema tuli ikkagi kanuumatkale. Nii saigi jõe peale suundutud ja suund Seikleja poole võetud. Mis siis, et viimased logid erilist lootust ei sisendanud, aga peatusi tuli ju nagunii teha.

Esimesed kilomeetrid möödusid puhta idüllina inimtühjal, taimestikku mähkunud kallastega jõel. Ilm oli samuti lihtsalt ideaalne, nii et nautisime kogu seikluse algust täielikult. Kõige rohkem kartsime algul kihutavaid mootorsõidukeid ja peagi need ka välja ilmusid. Õnneks olid esimesed viisakad ja võtsid meiega kohakuti jõudes ilusti hoo maha. Nii ei osanudki midagi arvata, kui üks ülbik oma hiigelpaadiga täie hooga mööda kihutas ja temast alguse saanud lained päris paraja portsu vett kanuusse viskasid. Õnneks mõjus pükste märjaks saamine pigem leevendava asjaoluna. Vahepeal tekkisid kuskilt äikesepilved ka, nii et üritasime kiiresti neist eemale sõita.

Igatahes jõudsime ilma suuremate vahejuhtumiteta Seikleja saarekesele. Plaanid olid suured - lisaks aarde otsimisele ka veidi keha kinnitada ja noorgeopeitur vette solberdama lasta. Muidugi selgus, et saarekesel elutsevatel tiivulistel on ka lõunaplaanid, aga millegipärast need meile ei sobinud. Lühikeste riietega oli olemine igatahes täitsa põrgulik. Kui enne olin arvanud, et ilmselt see aare kadunud on, siis kohapeal muutsin oma arvamust - küllap ta kuskil taimestiku all elutseb, iseasi, kas meil jagub kannatust seda otsida. Õnneks on kaaslane sellistel puhkudel tunduvalt vähem kärsitum kui mina, nii et mingil hetkel kostus põõsastikust võidurõõmas hüüe ja meil oli au käes hoida pea 19 kuud külastamata purki. Kallasime selle veest tühjaks ja panime oma nimed kirja. Lõunapaus ja vees solberdamine jäid pärastiseks, kui verejanulised hordid enda küljest maha raputanud olime.

Kuna Anne oli Reku juures maininud, et antagu neile ka teada, kui Seikleja leitud, siis nii sai ka tehtud. Tore nüüd lugeda, et saime selle telefonikõnega teistele aarde nime väärilise elamuse pakkuda. Ise jõudsime kodulinna tagasi täpselt enne hämardumist ja õnnestus ka läbi apokalüptiliselt tumeda taeva ja sähvivate välkude kuivana katuse alla jõuda. Kokkuvõttes igati kordaläinud seiklus, kuigi järgmisel päeval käelihased valutasid. Aitäh selleks põhjust andmast!

Juba talvel oli kanuutamisest juttu, ei arvanud asjast miskit, kindel maapind jalge all on minu lemmik. Kutsele vastasin, et proovin osaleda, ei luba midagi. Ühtäkki olingi seikluses. Rekult Seikleja.com aarde suunas liikunud tiimilt tuli infi, et on leitav, sestap sinna meiegi kulgesime peale Rokat. Paari kaaslast tuli takka utsitada, et ikka ka tuleksid, tulid. Algus oli ilus, taustaks teadmatus, et millal lubatud äike siia jõuab. Jõgi oli tänane ainuke, mille vesi oli puhas ja läbipaistev. Sain aimu jõe sügavusest ja jões kasvavast taimestikust. Ümberringi laius vesi ja roog, vaid mõni üksik põõsas kuskil kaldal redutas. Üllatavalt kõrge kallas oli peidiku lähistel, palju radu, ühe infotahvli sikutasin rohelusest välja puu najale, leitud sai purgikest varjav kaaneke ja võisime logima asuda. Taustaks lähenemas tume pilvemass. Kalastajate mootorpaadil käivitati mootor ja kiirustasid kodu poole. Asusime meiegi teele Ulila suunas. Tuuleke kogus hoogu ja sasis roogu, eemal sähvis aina tihedamalt. Küll üritasime roo varjus kulgeda, kord viis tuul teise kaldasse ja sakutas siit ja sealt, kord oli pime, siis jälle valge. Kõige lõpuks kallas pange kaupa vett kraesse. Mõnda aega püsisime kampas koos roo varjus ja kanuudest loobiti vett välja. Mingi aja peale hakkas tuul järgi andma, tasapisi, aga kindlalt liikusime Ulila poole. Kord nägime sealseid tulukesi ja kord jälle mitte. Lõpuks olime autode juures tagasi ja vihma jätkuvalt muudkui sadas. Püsivaid kahjustusi ei tekkinud. Tänud Heldurile seiklema kutsumast, tänud kaaslastele ja peitjale.

Minnes oli soe ilm ja tundus, et midagi kaasa polegi vaja võtta, saab ilma särgita sõita. Otsisin endale istmealust, aga kuna need oli otsa saanud, siis pani pingi peale päästevesti. Kotiga võtsin kaasa geonänni, kileriided, 2 banaani, 2 pirukat ja pudel viina (parmude jaoks). Algul lootsin, et aare leitakse kiiresti ning pole vaja kanuust väljagi tulla, saaks kohe tagasi kühveldama hakata. Siiski läks pisut aega ja nägin ka aarde ära. Kui tagasi sõites oli taevas must, vihma ei sadanud aga tuul hakkas tõusma, siis panin kilejope selga. Tegin veel nalja, et millal küll paduvihm tuleb ja hetkel on hea õudusfilmi stsenaarium. Kui aga tuule ja vihma tõttu enam sõita ei suutnud, siis enam naljakas polnud. Tuul puhus üpris kergelt kanuu risti jõega ja tahtis tagasi saata kui keskendumine oli kadunud. Võtsin kotist kilepüksid ja panin kanuu põhja, kohe oli märg kalts. Päästevesti panin ka selga, palju soojem hakkas. Vahepeal hakkas juba hirm, et mis siis kui see maru ei saagi otsa, ümberringi oli ühtlaselt tume. Mingi hetk märkasime, et vihm on aga tuult ei ole. Saime edasi sõita ja vahepeal kadus ka vihm ära. Autode juurde jõudes tuli vihm tagasi, aga enam polnud hullu. Polnud arvestanud, et kuivi riideid vaja läheb ja seega olid mu asjad Palojärve juures. Märgi kaltse polnud mõtet seljas hoida, istusin Kleone autos lühikestes pükste ja ta rätiku väel. Nüüd sain aru, miks selle aarde nimi on Seikleja.com. Kuigi linnulennult oli iga aarde juurde lühike sõit, siis kurve arvestades sõitsime päeva jooksul 22.8km. Õnneks olid Arvi ja Mirjam kuival ajal telgi püsti pannud ja sai kiirelt riideid vahetama ja sooja.

Olime sel päeval juba mitmed rasked teekonnad aarete juurde teinud. Ja siis tuli ühel sellisel teekonnal teade, et seikleja.com aare on ikkagi leitud ja me võiksime ka sinna minna. Ütlen ausalt, et mind oli see ülikuum ja lämbe päev ning parmud ära väsitanud ja mina olin see, kes kahtles, kas jaksan teistega kaasa minna. Kell oli palju. Taevas kahtlased tumedad pilved. Janu vaevas. Arvasin, et kui poest läbi minna ja üks söögi-joogi peatus teha, siis võiksin ehk juba jälle jaksata. Mõeldud-tehtud. Tegelikult just see,mis ees ootas, ahvatles mind kaasa minema. Taevasse vaadates oli aru saada, mis ees ootab. Kell oli palju, tagasitulek pidi järelikult pimedas toimuma. Jahe, pime, äike, vihm, tuul... See oli minu ahvatlus aarde juurde minekuks. Kui ma neid märksõnu teistele ette lugesin, siis öeldi, et ma ei kutsuks kurja karja. Mis seal kutsuda, kui kõik on silmaga näha ja loogikaga selge. :) No mulle see meeldis, mis meid ees pidi ootama. Aga täpselt ei tea kui kunagi! Viskasin veekindlasse kotti kõik asjad,mida arvasin vaja minevat. Ja teekond algas. Pikk kanuusõit tumeneva taeva all. Vaatasin taevasse ja ütlesin, et ilmataat vaatab kavala muigel suuga meie vahvat kanuusõitu aarde juurde ja ta hoiab end tagasi, et kõik, mis tal varuks on, pärast tagasitulles meile paisata, et meid proovile panna. Aga aarde laseb enne rahulikult leida ja logida. Täpselt nii oligi :) Äikesetormi eelse vaikusega jõudsime aardeni, leidsime ja logisime. Seejärel alustasime tagasiteed. Selleks ajaks oli taevas juba üsna mustjas. Kaugelt hakkas kõmisema äike. Iga sekundiga, iga aerutõmbega lähenes äike meile suure kiirusega. Algul läks pimedaks ja siis hakkas kogu taevas sähvima ja valgeks minema. Äikese kõmin aina lähenes. Siis tuli suur tuulehoog, mil ei olnud võimalik ise kanuusid enam korraks juhtida. Mõtlesin korraks, et mis veel juhtuma hakkab, aga siis polnud enam aega, sest hakkas padukat sadama ja tuul puhus ka korralikult, oli vaja tegutsema hakata. Kõrge taimestik tuule puhumise suunast oli meile heaks varjupaigaks. Olime seal kõik koos niikaua, kuni suurem raju mööda läks. Kuna enamus olid üdini läbimärjad ja õhu temperatuur langes, siis tuli esimesel võimalusel sõudma hakata. Anne oli see, kes täitsa õigel hetkel meid minema hakkama kamandas, sest tuul ja vihm olid veidi nõrgenenud. Niimoodi siis me mööda tuulepoolset kõrge taimestikuga äärt pidi hiilides ja pimedas ning välku sähviva taeva all autode poole liikusime. Vahepeal oli äikesevalgus nii hele, et tuli silmad kinni panna. Natuke kergemini sai hingata, kui välgunooled ühelt kaldalt teise poole liikusid. Samas hakkas uus kõmin jällegi eestpoolt kostma. Jah, see oli elamus, mida õnnelikult läbi elada oli väga põnev! Tänud aardepeitjale! :)

Nuffi ja Kleone kirjeldusest oleks juba piisanud selle ekstreemse matka kirjeldamiseks.

Lisan siia ka enda emotsioonid:
Kui raju meid tabas, varjusime kõrkjate vahele, et tuul meid ei räsiks ja püsiksime kõik kolme kanuuga koos. "Nautisime" seal looduse valgus-välgumängu ja kühveldasime kanuudest vett välja. Taevast sadas nii laialt vett maha, et minu suured kulmud toimisid rikkis veerennina. Ehk kõik jooksis silma ja suhu.

Mingi hetk vilkus kaks laternat - Ulila küla paistab!

Läks veel pool tundi kuni autodeni jõudsime.

Auto juures kanuusid kärusse tõstes oli juba täiesti kama, mis seisus riided on, nagunii oli kõik ligumärg.

https://www.youtube.com/watch?v=ztaDwAIMP5I&feature=youtu.be

Seikleja.com oli küll algselt meie geopäeva nimekirjas aga tõmbasime ta maha, sest asi tundus kadunud olevat. Olime parajasti Roka ja Rasti suunas kanuusid vette laskmas kui Reku juures kohatud Aimi helistas, et nende team just leidis aarde. Lülitasime teise uuesti plaani ja tänus sellele oli Annet juba lihtne teist korda Roka juurde meelitada. Rokalt tagasi olles pidasime väikese koosoleku ja enamuse otsusel võtsime suuna Ulila sadama suunas. Samal ajak koos meiega lähenes Elva jõe poole tumesinine pilvemassiiv.

Kanuusid vette lastes oli selge, et tormi kätte me jääme. Ainult seda ei teadnud millal. Vaikuses enne tormi hakkasime allavoolu aerutama. Jõgi oli peegelsile ja vesi selge. Kaldaroostiku ääres tõusid meie lähenedes hõbehaigrud lendu. 40 minutiga jõusime Elva jõe suudmesse. Saabudes selgus, et me polnud seal ainukesed. Kalamehed mootorpaadiga võtsid veel viimast.

Kas nüüd eelmised logijad tegid head jäljed ette või mitte aga purgi otsimisele meil aega kaua ei kulunud. Kiiresti nimed kirja ja kanuudesse. Kalameestel hakkas ühtäkki samuti kiire, tõmbasid mootorile hääled sisse ja põrutasid äikesetormile vastu. Nii ka meie.

Olime tagasiteel kui ilm läks järjest pimedamaks. Silmaga oli vaevu aimata kuhu poole jõgi keerab. Olime jõudnud turba väljadelt Elva jõkke suubuva kraavi juurde kui algas tugev marutuul. Edasiliikumine oli vaevaline. Püüdsime hoiduda võimalikult kalda taimestiku lähedale ja üksteist mitte silmist kaotada. Korra tegime peatuse ja ootasime tuule vaibumist. Hetkeks võttis tuul hoogu maha ja saime veidi maad edasi liikuda. Tuli uus tuulehoog. Meie jälle kalda varju ootama. Kus siis lõi taevas luugid lahti ja hetkega olime märjad kui kassipojad. Taevas peade kohal oli pidevalt violetses toonis, välk sähvis ümberringi. Tagasi vaadates lõi üks tugev ja sirge välgunool otse maa poole, no enam vähem võis just seal Emajõgi olla. Meil ei olnud õrna aimugi kui kaua tuleb tormi vaibumist oodata.
Ootamise ajal kühveldasid tagumised aerutajad kanuudest vett välja. Peagi tuul vaibus ja terav vihma andis järele. Mis järele ei jäänud, see oli tugev sadu. Välgu valgusel jätkasime oma teekonda. Äike näitas meile jõe käänakud ja teist kanuude asukohad kätte. Ühel hetkel nägime Ulila tänava tulesid. Järgmisel hetkel olid nad juba kadunud. Juba räägiti, kas tuled tulevad uuesti nähtavale või on äike Ulila täielikult pimedaks teinud. Olid need tuled meie ainuke orientiir sihtkohta jõudmise suhtes. Mõned käänakud veel ja Ulila tuled ja meie autod paistid juba päris lähedalt. Milline kergendus.

Kokkuvõtteks öelda, et geopeitus juba ise on üks paras seiklus. Seda, et sellist seiklust meile Seikleja.com aarde juure tunda saime ei osanud meist keegi tänst geopäeva alustades arvata. Suured tänud Heldurile kanuumatka organiseerimise eest. Aitäh kõigile vapratele kaaslastel. Eriti suur aitäh Kaupole, kellega ma ühes kanuus olin ja kes mind alatihti juhendama pidi. Peitjale samuti suur Aitäh!!

Kuna Tormi ja Aimike telefonikõne andis teada, et aare istub omaal kohal kui miilenki, siis olin mina 100 prossa kindel, et läeme teeme selle sutsaka.

Ehkki me tiimis oli kõhklejaid, et hämardub ja lubas äikest ja sadu, ronisid siiski kõik paatidesse. Mina lootsin kogenenud Pireti ja Vaimari najal läbi libiseda. Etteruttavalt võin ütelda, et lootuseks see jäigi. Elus esimest korda ma aerutasin ikka täiest jõust aga sellest siis hiljem.

Sinna minek oli kukepea, kurve palju polnud, vesi voolas vaikselt, ilm oli ilus, seltskond mõnus. Aare oli kännukese sees, leidsime. Asusime kärmelt tagsiteele. Seltskod oli mõnus aga ilm otsustas mitte-mõnus olla. Kõigepealt tuli tuul ja see lennutas meid mingis meeltesegadushoos vastaskaldale, rapsi palju tahad, no ei keera. Juhtimise võttis üle Piret, jummalale tänu, ise ma ei osanud midagi välja pakkuda. Edaspidi hiilisime oma kanuudega mööda kõrkjaservu kuni...

... kuni tuli äike ja vihm ja torm ja ei tea mida veel. Pireti soovituse peale randusime, hoidsime kõrkjatest kinni ja ootasime, äkki taevaisa muudab meelt. Murdosa sekundist olime kaltsmärjad. Meelde tuli mul, et perseall on mul ju prügikott, tegin silmaavad ja pugesin sinna, nii oli vähemalt pea ja õlad kuivad. Välku lõi meeletult. Nägime ära vist kõik välgunoole kujud. Kohati oli nii valge nagu näitaks keegi lambiga tuld. Ometi oli väljas juba pime. Taevaisa halastas, tuul vaibus ja me otsustasime kärmeslt spurtida. Vihma kallas täiega, kuid soe oli. Sahmisime kõigest jõust, linnulennu meetrid vähenesid, küll visalt aga vähenesid. Mingil hetkel paistsid Ulila tuled, hetk hiljem enam mitte. Lõpuks, lõpuks ma ütlen, et autod paistsid, juubeldasime. Väljanägemine oli meil kui rottidel uppunud laeval, ma pole elus nii kaltsmärg olnud aga tähtis, et tehtud.

Hetkel valutavad kõik lihased, ju ma ikka panustasin meeskonnatöösse ja Piret-Vaimar ei pidanud mind aarde juurest tagasi nagu 40-ne kilost suhkrukotti vedama.

Kõige suurema tänu annan ma seekord Heldurile, tema orgunnile, ma ei oleks elus neid logisid kirja saanud. Tegin talle märja kalli ja võtsin märjad riided seljast ja lipsasin autosse kuivama. Seltskod oli endiselt mõnus, see krdima ilm mitte! Enne Tartut tuli ikka riide panna.

Aitäh Ove väljakutse eest, Aimike-Tormi eeltööd tegemast ja sõpradele teada andmast, ära tegime!

Sai otsitud siit ja sealt aga tulemust ei olnud.

Aarde nullpunkti juurest leidsime 2 puud, mis ulatusid vähemalt meetri kõrgusele, küll aga ei õnnestunud tuvastada õõnsust ega ka aaret. Otsimine oli üsna vaevarikas, kuna koheselt pärast randumist tuli sääskede rünnak nõnda peale, et jala peal oli vähemalt mõnikümmend väikest ja kurja sääske. Polegi kunagi varem sellist asja näinud. Nõgesepõõsas ragistamine ka just kõige meeldivam tegevus polnud.
Pärast ära sõites otsustas veel kamp sääski paadis jänest sõita. Kuna tegu oli poolkajutiga paadiga, siis vabatahtlikult sääseda lahkuda ei tahtnud.

Kasutasin külma ilma ja tegin väikse matka Ulilast mööda Elva jõge. Kohale jõudes hakkasin just mingitest härmatunud punastest marjadest pilti tegema kui üks sobilik puuront jala alla jäi. Aare heas seisukorras. Tänud peitjale :)

Õnneks oli kobras veidi kõrgemal kui maapinnal tegutsenud. Aare korras, aitäh!

Aare asub küll meetrise(pikkuse poolest) puu õõnsuses, aga tänaseks maapinnal...suvisel ajal peab ikka otsima...silo ja rohelust on seal...palju. Päris palju aega nõudis otsimine...seigeldud lõpuks, igal asjal ja aardel ikka oma aeg!