Mikro, palun oma pliiats kaasa. Üsna avalik koht, seega palun võimalusel vältida mugude pilke.
Tartumaa metsavennad olid 1941.a. suvesõjas aktiivsed.
Puhja ja Rannu metsavennad liikusid pärast vallamajade ülevõtmist edasi Elvasse, kust oli saadud teateid võimalikust hävituspataljoni rünnakust. Kohapeal selgus, et hävituspataljon kavatses Stalini käsu alusel õhku lasta Ulila elektrijaama. Seepeale otsustati kiiresti tegutseda.
Koos Elva metsavendadega suunduti viivitamata Rannu kaudu Ulilasse, kuhu jõuti 8. juuli õhtul kell 21.
Ulilas oli juba ees kümmekond kohalikku metsavenda, kes olid pidanud esimese kokkupõrke Ulila pärast. Nasja külas olid nad takistanud umbes kümneliikmelise sõdurite rühma tegevuse, kelle eesmärgiks oli vabriku hävitamine.
Saabunud metsavennad korraldasid elektrijaama ümbruse kaitse ning alustasid hoonete läbivaatamist, et leida sealt varjunud isikuid, keda kahtlustati hävitustööde ettevalmistamises. Vabriku eesruumis puhkes tulevahetus, milles hukkus üks metsavend. Samuti said surma kaks vastaspoole liiget. Ülejäänud taandusid keldrisse ja jätkasid sealt vastupanu, kuid nad sunniti lõpuks alla andma.
Elektrijaama hõivamisel eemaldati masinaruumist ligikaudu 1000 kilogrammi lõhkeainet.
Järgmisel hommikul tuli metsavendadel elektrijaama korduvalt kaitsta. Tartust saabusid kolme veoautoga ründajad, kelle hulgas oli hävituspataljoni liikmeid, sõdureid ja Läti miilitsaid. Nad peatusid elektrijaama lähedal asuva silla juures. Tulevahetuse käigus kandsid ründajad kohe kaotusi ning taandusid, jättes ühe veoauto maha. Mõne tunni pärast kordasid nad rünnakut, seekord kuni 60 mehega. Lahingus hukkus ründajate poolel 18 meest, samal ajal kui kaitsjatel kaotusi ei olnud. Seejärel loobuti edasistest rünnakutest ja taanduti Tartu suunas.
Ulila elektrijaama kaitsesid Puhja, Elva, Rannu, Rõngu ja Tähtvere mehed.
(Allikas „Eesti rahva kannatuste aasta. Punane terror ja sovetiseerimine Eestis 1940-1941”. Tallinn, 1943).
Mikro, palun oma pliiats kaasa. Üsna avalik koht, seega palun võimalusel vältida mugude pilke.
Tartumaa metsavennad olid 1941.a. suvesõjas aktiivsed.
Puhja ja Rannu metsavennad liikusid pärast vallamajade ülevõtmist edasi Elvasse, kust oli saadud teateid võimalikust hävituspataljoni rünnakust. Kohapeal selgus, et hävituspataljon kavatses Stalini käsu alusel õhku lasta Ulila elektrijaama. Seepeale otsustati kiiresti tegutseda.
Koos Elva metsavendadega suunduti viivitamata Rannu kaudu Ulilasse, kuhu jõuti 8. juuli õhtul kell 21.
Ulilas oli juba ees kümmekond kohalikku metsavenda, kes olid pidanud esimese kokkupõrke Ulila pärast. Nasja külas olid nad takistanud umbes kümneliikmelise sõdurite rühma tegevuse, kelle eesmärgiks oli vabriku hävitamine.
Saabunud metsavennad korraldasid elektrijaama ümbruse kaitse ning alustasid hoonete läbivaatamist, et leida sealt varjunud isikuid, keda kahtlustati hävitustööde ettevalmistamises. Vabriku eesruumis puhkes tulevahetus, milles hukkus üks metsavend. Samuti said surma kaks vastaspoole liiget. Ülejäänud taandusid keldrisse ja jätkasid sealt vastupanu, kuid nad sunniti lõpuks alla andma.
Elektrijaama hõivamisel eemaldati masinaruumist ligikaudu 1000 kilogrammi lõhkeainet.
Järgmisel hommikul tuli metsavendadel elektrijaama korduvalt kaitsta. Tartust saabusid kolme veoautoga ründajad, kelle hulgas oli hävituspataljoni liikmeid, sõdureid ja Läti miilitsaid. Nad peatusid elektrijaama lähedal asuva silla juures. Tulevahetuse käigus kandsid ründajad kohe kaotusi ning taandusid, jättes ühe veoauto maha. Mõne tunni pärast kordasid nad rünnakut, seekord kuni 60 mehega. Lahingus hukkus ründajate poolel 18 meest, samal ajal kui kaitsjatel kaotusi ei olnud. Seejärel loobuti edasistest rünnakutest ja taanduti Tartu suunas.
Ulila elektrijaama kaitsesid Puhja, Elva, Rannu, Rõngu ja Tähtvere mehed.
(Allikas „Eesti rahva kannatuste aasta. Punane terror ja sovetiseerimine Eestis 1940-1941”. Tallinn, 1943).
Leitud,kaval peidukas.
Olemas!
Aitäh aarde eest!
Sai natuke infitahvlit uuritud ja esimesest vaadatud kohast jäi aare näppu. Tänud!
Marsruudil Tartu-Viljandi väike kõrvalpõige suurelt teelt. Aitäh ajalugu tutvustamast.
Kui raadiost antakse tormihoiatusi, vihma kallab kui oavarrest ja välgud vehivad taevas, siis on geopeituril muidugi vaja midagi logida... Tegelt polnud alguses üldse nii hull, tugevalt tibutavas vihmas jõudsin väikese autosõidu järel aardeni, sain tema kätte ka. Pärast logimistegevusi autos, kui hakkasin aaret tagasi panema, läksid taevaluugid päris hoolega valla. Koju jõudes oli auto vähemalt kenasti puhtaks pestud.
Aitäh peitmast! Huvitav asula.
Leitud
Tegime väljasõidu Ulilasse. Polnud siin kunagi käinud, aga Ulila suveaed tuli tuttav ette erinevate sündmuste kuulutustelt. Leidsime aarde ja tegime tiiru ka Ulila suveaias. Väga vaikne oli ja hea oli logida. Suveaias käis muss, aga kedagi läheduses ei olnud. Tore ja mõnus kohake. Tänud aarde ja siia kutsumise eest.
Jahedal hommikul inimtühjas asulas oli hea rahulik objekti uurida ja logida, mõttes helisemas legendaarne Fixi lugu, tänud peitmast!
Aarde avaldumisteate märkamise hetkel oli õhtu juba hiline, aga ühtki logi polnud veel sisse kantud.
Läksime õngitsema, et ehk on tõesti kõigil märkamata jäänud? Aga muidugi mitte, karukatil oli hoog sees ja FTF-ihammas korralikult verele aetud. Pidi leppima teise kohaga, STF umbes kell 23.
Aitäh peitjale! Minu arust on raskus veidi rohkem kui 1,0, aga noh, maitseasi.
////
(kes leiab, see teab)
Restoranis kaebab küüline kelnerile: "Teate, minu söögi sees on mutter!"
Teine külastaja lisab omalt poolt: "Aga minu supi sees on hoopis polt!"
Kelner jookseb kööki ja karjub kokale: "Kuule, ma ju ütlesin sulle, et ära sa selle mikseri pärast enam muretse!"
Olin väikselt emadepäevaretkelt tagasi Tartusse jõudnud, kui märkasin, et Ulilas uus aare. Otsustasin sõidu ette võtta ja peagi olingi inimtühjas keskuses kohal. Aarde leidsin esimest uuritud kohast ja sain kell 18.43 esmaleidjana nime kirja panna. Seejärel suundusin suveaeda, kus kunagi sai käidud ka aaret otsimas ja mis nüüdseks oli päris palju muutunud. Aitäh Ulilasse kutsumast!
Aare avaldatud.