Sibula

Teel Suitsna raba aardeni siis väike tsutsakas. Aitäh!

Polnud eriline hooldus, lisasin vaid veidi camoteipi ja karpi sai ka mängujuhend. Indreku poolt tubli töö!

Ei mina sellele nahkhiirega seostamisele kohe pihta saanud 🤭 Aga õigus, kui "niii mõelda", siis küll. Need kirsid oleks küll tahtnud nahka pista 🤣
Aardele tehtud Harryse poolt hooldus, näeb nyd siiruviirulisem välja ka.
Räätsadega andis ikka veidi siin ukerdada, et ligi saada. Tee peal tuli ette ka mõni suurem loik. Seal mõtlesin kyl, et "mulks ja läinud". Aga sügavust kontrollides, polnud seal ohtu midagi. Aitäh peitjale!

Aitäh, aitäh, aitäh!
Ei julenud lootagi nii kiiret lahendust.
Selles sõgedas maailmas ei ole headus siiski veel otsas. See annab lootust!
Mäng kestab...

PS. Vaatasin aarde ajalugu ja selgus, et see karp pidas objektil vastu peaaegu 15 aastat. Mida ühelt külmikukarbilt ikka tahta, isegi pikalt jagus tal "kõrvu".

Panin uue karbi,kaasas oli veits suurem kui vana ja kuna ei teadnud,milline see täpselt välja võiks välja näha,siis midagi ehitasin seal kotis olevast materjalist.Vast kestab mingi aeg.Üritasin ka logiraamatut gaasipõletiga kuivatada,aga tibas kerget vihma ja ega sealt asja ei saanud😁.Panin uue logiraamatu,vana kuivab mul nüüd kodus ahju otsas.Jätsin karpi ka originaalkonteineri kaane,seal kirjad peal,endal polnud head markerit kaasas.Kui Harrys plaanib sinna tagasi minna või keegi teine tahab vana logiraamatu tagasi viia,siis minu käest saab.Kilingi-Nõmme kandis.Tundub iseenesest igati korralik kui kuivaks saab.Aitäh peitjale aarde eest,huvitav koht ju!

Võtan plaani minna 07.03 hooldama. Samas ka "Suitsna raba tammiku" oma, kus jäi seekord käimata, kuid mis samuti pidavat olema kole kehvas seisus.

"Karjub hoolduse järele..."

Kuulsin ja kuulen seda karjet, kuid kahjuks ei ole mul võimalik sellele karjele järgneda.
Kannakõõluse põletik ei võimalda mul juba üle poole aasta pikki jalgsimatku ette võtta, rääkimata rappa minekust.

Seega saan samuti edastada vaid hääletu karje-
kui keegi sinna veel liigub, siis üks kahest, kas jätkub heatahtlikkust aaret uuendada või siis tuua jäänused lõplikult ära.

Ääretult tänulik oleksin mõlemal juhul.

Kuresoo aarde juurest siis siia. Tegelikult oleks "Suitsna talu tammiku" juurde läinud, kuid kogu see tänane tripp oli planeerimata ja polnud ka aimu, et kui kiiresti või aeglaselt see räätsadega kulgemine on. Suht aeglaselt, keskmiselt 3 km/h. Paistis, et jään muidu pimeda peale, ehk suundusin siia. Vasak jalg suutis tänavuse esimese rabaujumise ära teha 😞 Väga vahet ei olnud, saapad olid niigi ammu-ammu juba vett täis, mis see põlvini vees käimine lisaks ära ei ole. Kohapeal veidi andis otsida ja leitud ta oligi. Peitjale tänud! Jah, karjub hoolduse järele. Edasi siis siht vaatetorni juurde.

Aarde leidsin maast ja see oli jäätunud. Samuti oli klotsiks jäätunud logiraamat, isegi selle kaanele polnud võimalik logi kirjutada. aare vajab põhjalikku hooldust, karpi avades murdus kaks lukustit.

Tee Värav Rappa aardest algas raskelt. Läbi paksu võsa, mis koosnes kas nõgestest või ulatus lihtsalt üle pea. Vaevuaimatav rada viis sihini, mida mööda kulges tee juba oluliselt hõlpsamini. Minu jaoks on suurim müstika, et raba sees looklev väike mälestus rajal on kajastatud kaartidel.

P.S. Aardest vahetult lõunasse jääv ojake oli selleks aastaajaks võrdlemisi kuivade ilmade tõttu üpris kokku kuivanud. Ületus ei ole keeruline.

Peamine eesmärk täna.
Kuidagi kiirelt jõudsime kohale.
Tänud

Jõudsin parklas kerge näljapeletuse teha, kui juba oligi puhkeaeg läbi ning aeg sammud uue raba suunas seada. Hoolimata saapaga lihtsalt tehtud kõrvalrabast, olid logid piisavalt ära hirmutanud ja räätsad said ikka seljakotti pistetud. Seal kotis said nad kogu 12+km retke kõlkuda, mis kolme rabaka leidmiseks ette sai võetud. Sain isegi rõõmustada, et ohutute kummikute asemel olin eelistanud mugavaid matkasaapaid, mis lõpuni kuivaks jäid.

Parklast talu juurde jõudes võtsime suuna märgistatud rajakesele, mis otse rappa viis. Lagedamale rabapinnale jõudes sai piisavalt paremale hoitud, nii et voolusängi märkamisel olime sellest juba sobivalt õigel pool aaret. Aare ise ilmutas end kiirelt ja sain vaid nõustuda peitjaga, et jah, see ongi õige koht sibulatele. Kuna aardeni jõudmine oli lausa liiga lihtne olnud, siis otsustasime edasi Suitna raba suunas liikuda.

Tänan peitmast.

Anne-Ly pani juba kenasti meie seiklused kirja. Tänud!

Võtsime seekord neljakesi ette vähe pikema rabamatka - plaanitud ring oli veidi üle 22 kilomeetri ja aega kulus meil selle läbimiseks ligi 9 tundi.

Alustasime veidi peale kella 10-t Kuusekäära aarde juurest parklast, jalutasime kõigepealt meile juba tuttaval Lemmjõe matkarajal uhke tamme juurde ja sealt rabaväravani, et Margit ja Sander saaks ka need aarded logitud ning edasi suundusimegi rappa. Kõigepealt Sibula, siis Suitsna raba, Toonoja, Kuresoo ja lõpuks Suitsna talu tammiku aarde juurde. Toonoja aardest tulles tegime väikese lõunapausi. Poolel teel Kuresoost Suitsna talu tammiku poole tegi enamus meist ka väikse järvesupluse - oli üsna külm, aga see eest karastav. Peale tammiku aarde võtmist ujusime üle Lemmjõe, sest kuidagi ei olnud tahtmist pikka tiiru väravani ja sealt parklani kõndida. Teekond läbi metsa oli muidugi omaette väljakutse, aga orienteerujatena oleme tiheda võssi ja poriga vägagi harjunud, nii et ega see meid ei murdnud. Väsinud, aga õnnelikena jõudsime umbes kella 19-ks parklasse tagasi.

Ilm oli küll päikeseline, kuid mõnusalt jahe ja parajalt tuuline, mistõttu ei olnud meid saatmas ühtegi tüütut putukat - lausa lust oli astuda. Metsasemal alal, kus lõunapausi tegime, saime siiski ka sääskedega kokku, aga õnneks oli see kohtumine lühiajaline. Enamuse rabast läbisime räätsadel, sest vesist ja õõtsuvat ala oli piisavalt. Kohati oli nendega mätaste ja pokude vahel liikumine küll paras katsumus, aga õnneks keegi jalgu päris välja ei väänanud.

Selle aardekännu leidsime kenasti üles ja kõik oli kindlalt omal kohal. Veidi niiskust oli küll sees, aga küll taheneb. Aitäh peitjale!

Leitud

Paar päeva varem kutsusin geokaaslased mõnusale jalutuskäigule Soomaal. ,,Mõnusaks" nimetasin seda seepärast, et äkki nad muidu ei tule. Nende juttude valguses, mis ma Soomaast kuulnud olin, polnud mul endal ka erilist soovi oma jalgu siia pista, aga egas midagi - vahel tuleb käia ka seal, kuhu väga tegelt minna ei taha. Ja sellisel juhul on mõistlik käik endale võimalikult meeldivaks teha - nt võttes kaaslasteks geopeituse raskekahurväe.

Matka osas oleks lootnud kirjutada, et ,,jaluta nagu mööda valget maanteed" vms. Tegelikkuses oli aga lumi nii sügav, et veetsin kilomeetreid aega lihtsalt läbi lume vajudes. Mugav polnud, aga mis teha. Mind motiveeris väga see, et täpselt samal ajal, kui me Soomaad avastasime, tegid mu kursakad sügissemestri kõige raskema aine järeleksamit ning iga kord, kui mõtlesin, et raske on, siis mõtlesin, et parem sumpan siin, kui et teeks toda eksamit uuesti :D

Tulin täpselt kaks aastat hiljem uuesti üle vaatama, kas sibulad on ikka endiselt kaugel rabametsas peidus, kus neile sobiv koht;) Olid küll. Jään ka endiselt arvamusele, et sibul on köögivili, mis võiks vabalt täiesti kättesaamatus kohas rahulikult omaette kasvada. Muidu oli tore matk (korduskülastus: Lemmjõe tamm->Sibula->Suitsna raba->ja esmakülastus: Toonoja->Kuresoo->Suitsna talu tammiku). Algus oli täitsa reibas astumine, päikegi tuli välja meid rõõmustama. Mina olin ainus, kes julges kahelda, et täna ei saa meil lihtne olema. Sulailm oli oma töö teinud ning loodetud külmakraade ei olnud veel saabunud. Aga õnneks keegi mind ei uskunud ega kuulanud ning ega ma ka siis saanud pikalt hädaldada ega nõrka mängida:) Tegelikult polnud veel põhjust ka, jaksu oli, päike väljas, lumi säras, seltskond tore ja ees ootas kõigest umbes 20 km rabamatka.

Suuna selle aarde poole võtsime otsejoones Lemmjõe tamme poolt. Jõgi oli kenasti jääs ja võimaldas otsetee. sealt edasi kiskus juba tsipa keerulisemaks. Lund oli palju ja sulailm oli samuti oma töö teinud. Nii kui esimesest metsast olime läbi tunginud, sikutasime kohe ka räätsad alla. Natuke oli neist isegi kasu, aga tõdesime, et kui nii peaks jätkuma, siis me oma megaplaani küll täies mahus ette võtta ei saa. Proovima aga pidi ja rühkisime võidukalt aardeni mis juba kaugelt silma jäi. Sibul läheb kaubaks küll, kuid neid siia kaasa haarata ei tulnud mõttessegi.

Tänud.

Edasi läks meil päev nii, et Salme oli taaskord meie põhikaardilugeja ja ainult suunda / maastikku muutvates kohtades tekkis paaril korral arutelu, kuhu poole oleks mõistlikum edasi liikuda :). Sibula aarde juurde sattusime siksakitama kõigepealt üle märja kollase pokumaa ja seejärel juba läbi kuivema metsa ning kohale saabudes tervitas meid kuiv ja korras aare täpselt seal, kus kirjeldus lubas. Salme ja Helen olid teinud korraliku eeltöö aarde osas ja isegi sibulaid siia kaasa võtnud leiu tähistamiseks, minul polnud niisiis muud kui nende krõbistamisel kampa hüpata :D. Ja polnudki see söömine nii hull, kvaliteetseid peipsikaid kannatab väikese veerandiku võrra suhu pista küll ;). Tervitused peitjatele sibula-armastajate leerist, ärge siis pikka väkkkk!!!!-i pidage ;).

Kodus kaardi peal plaane tehes oli esimene mõte, et rappa jõudes liigume esmalt soojenduseks ;) mööda rabaserva Suitsna talu tammede juurde ja siis juba raba keskosa poole. Kujunes aga nii, et vana metsavahi koha juurest läbi võsa raba poole liikudes sattusime ilmselt mingi marjulise kilelindikestega tähistatud rajale, mis suundus oste raba poole. Nii tegimegi oma plaani kiirelt ringi ja liikusime esmalt selle aarde poole. Räätsasid meil kaasas polnud, kuna aardekirjeldus sisaldas infokildu, et need pole hädavajalikud. Varustuseks siis kummikud ja matkasaapad.

Mingil hetkel sattusime küll hästi helerohelisse piirkonda, kus oli natuke vesine pinnas ja pidi astumise kohta valima, enamasti oli lagedam raba üsna pokune. See lõik oligi tegelikult kõige raskem, sest mätaste otsas turnides oli raske tasakaalu hoida ja mätaste vahele astudes oli kohati märg. Siiski lahtist vett ei õnnestunud meil peaaegu üldse näha ja kõige sügavamalt vist õnnestus pahkluuni vette astuda. Kui kaardil oli märgitud oja, siis proovisime kindlat suunda hoida, et oja õigel kaldal oleksime. Kuid kuiva suve tõttu ilmselt mingit oja alles polnudki ja selle kohta tähistas vähe kõrkjasem ala. Taas metsasemale alale jõudes oli liikumine juba päris mõnus ja siis vähenes vahemaa aardeni juba väga jõudsalt.

Aare oli ilusti oma positsioonil ja täie tervise juures. Kuna olime enne matkale tulekut ka kirjeldusega põhjalikult tutvunud, siis olid aarde nimele kohased ettevalmistusedki tehtud. Nimelt olid meil kaasas ilusad kuldsed Peipsi sibulad, täpselt 3 tükki. Igaühele üks ja need plaanisime aarde leidmise tähistamisel ära süüa. Lõikasime esimese sibula tükkideks ja selgus, et nii kanged me siiski pole et igaüks toore sibula püstijalu põske pistaks. Kuid sibulamaitse saime suhu ja sakuskaks hammustasime mõnusat hapukat valget klaari peale. Uhh, oli see alles mõnus suutäis keset raba :)

Edasi see tähendab tagasi võtsime suuna raba serva poole, sest raskemaks matkaks meil täna tahtmist polnud. Järgmise, raba keskel oleva aardeni näitas 1,7 km ja sinna liikumiseks oleks juba kindlasti räätsasid vaja olnud.

Suur-suur tänu peitjatele mõnusat väljakutset pakkumast! Ja maailma parimatele rabaseikluste kaaslastele- Marisele, Indyle - ka tuhat tänu!

Lemmjõe metsavahikordoni ehk aarde "Värav rappa" juurest võtsime suuna siia. Algul veidi läbi metsa ja siis jõudsime rappa. Kui metsas oli hea liikuda, siis rabas jõudsime peagi vesisesse kaasikusse. Vett oli päris palju, kuid pokult pokule liikudes saime siiski sellest märjast kohast mööda. Õigepea aga selgus, et olime teinud oma retke esimese valearvestuse ja sattunud vasakule poolele oja. Veetase oli küllaltki kõrge ning oja küllaltki lai, mistõttu tekkis probleem, et kuidas sellest üle saada. Nagu.. ei saa üle Emajõe.. Jalutasime veidi mööda kallast edasi, kuni jõudsime taas kaasikuni, kus kased kasvasid piisava tihedusega, et ulatuda ühest puust teise juurde, samal ajal astudes pokult pokule. Kui kodus oli veel plaan, et võiks rappa tulla saabastes (sest eile Kõrvemaal sai ju vabalt saapaga hakkama), siis tegelikult olime rahul, et viimasel hetkel sai otsustatud kummikute kasuks. Jah, ka siin sai ikka üsna sügavale vette vajutud, kuid jalad jäid veel kõigil kuivaks. Teised olid räätsades, see oli kindlasti abiks, mina ainukesena ajasin ilma nendeta läbi. Kui kõik rõõmsalt ojast üle olime, siis oli juba lust ja lillepidu ning peagi olime aarde juures ja aaregi kärmelt käes. Täname aarde eest!

Sibulaid ei leidnud aga aarde küll. Küll see maastik on siin mitmekesine. Ei ütleks, et see siia jõudmine nüüd just lihtne oleks olnud. Aga siin toimetatud ja edasi. Tänud

Eks see üks hull ettevõtmine oli sellise suure sula ilmaga. Auto pargitud sättisime kambaga minekule. Meie värskel geokoeral oli ka samm päris kiire veel. Üle silla ja räätsad alla ning edasi. Polnudki nii lihtne, metsa all igasugu juurikad ja puud pikali, muudkui roni üle. Kui raba peale sai, siis vähe kergem aga ikka oli pehmeid kohti isegi räätsadega. Ühelt maalt tuli mingi pisike ojake kõrvale, mis rõõmsalt vulises ja kui Kaabu kapiga sügavust mõõtis, siis kepi pikkusest jäi väheks aga üle me pidime sellest saama, aare ju teiselpool paarisaja meetri kaugusel. ja siis jälle metsa vahele turnima. Aga leitud ta sai ja otsima ei pidanudki. Sibulatest niipalju, et need sobivad süüa igast asendist ja mis iganes kujul valmistatult. Ka lihtsalt praetult tatrapudru peal. Praekartuli ja prae maksa kõrval asendamatu. Sibulajutt räägitud siis mõtlesime, mis edasi teha... Kodus oli plaan edasi sammuda Suitsna raba poole aga kell hakkas juba paljuks minema ja tee ka pikk minna veel, tagasi ka vaja tulla ju. Lihtne see siiani ei olnud. Ja ei jäänudki muud, kui Suitsna talu tammiku poole räätsa otsad keerata. Lõpp kokuvõttes oli õige otsus, sest see rab aoli ikka päris salakaval ja künklik. edasi loe meie seiklustest järgmisest logis Suitsna talu tammikust. Aitäh peitjale aarde eest! Aare korras.

Oh seda lihtsat raba-aaret :) Lihtne selles mõttes, et tol hetkel veel tulevikku jääv teekond Kuresoo aardeni oli palju väljakutsuvam. Räätsad olid mõningates kohtades ikka pigem vajalikud. Rabamaastik oli enne aaret siiski üpris lühike ja metsas aitasid loomarajad liikumisele oluliselt kaasa.

Njah, kaardi peal tundub ju kõik ilus. Ja siis kui näed kaardi all, mida mõõtkava näitab, siis võtad ruttu silmad sealt ära ja veennad ennast, et sa ei näinud midagi, et kõik on korras ja see on hea mõte.

Sibula tegelt oli päris mõnna veel. Alustasime Raudna jõe parklast ja tatsasime jala vana metsavahitaluni ning siis soosse. Eks metsaalune oli väga mäda ja pidi vaatama, kuhu astud. Ja peale metsa lõppemist oli selge, et ilma räätsadeta siin kaugele ei jõua. Said ka need jalga ja kohe ka tagument märjaks, sest räätsadega normaalselt käia ju ei osanud. Ja kuigi siin oli väga pehmeid kohti ja tundus nagu ohtlik, siis see oli alles lapsemäng selle ees, mis hiljem saama hakkas. Sibula aare on vägagi korras, see tuli veel mõistlikult lihtsalt ja naeratus oli näol. Tänud aarde eest :)

Ja kui veel ei tea, mis on see seest siiruviiruline ja pealt kullakarvaline, siis mina hiljaaegu sain teadma, et eesti punkbänd Urod Stewart on sellest laulu teinud, kus selle ära seletab:
https://www.youtube.com/watch?v=oJkb_4L2TR8

Sutsti Suitsnast Sibulasse. Mõnus teekond oli. Sibula hakkimine küll mõnus pole. Söögiks hea, aga peab olema toidu sisse peidetud nii, et välja ei paista, muidu nokin välja:) Tänud juhatamast!

Suitsnast tulles jätkus jalutuskäik pargis. Lõpp viis metsavahele ja alustaimestikku oli rohkem. Leidsime kiirelt. Üllatavalt palju oli meie seltskonnas sibula vastaseid. Mina see ei ole ja söön vabalt, tatrapudru aga ärge mulle pakkuge. :)

Mina olen see tüüp kes Peipsi äärest ikka kotikese sibulat kaasa haarab.Kõige lihtsamalt tehtav on vana hea hakklihakaste ja kes siis ilma sibulata seda teeks :) Seega pöial sibulale :)

Kiire leid loogilisest kohast, tänud.

Osa aardekirjeldusest oleks nagu minu kirjutatud.. sibula lõhna ja maitse toidus tunnen juba kaugelt ära, palju olen pidanud selgitama, miks ma ei söö ja tõestama, et toidu sees on ju sibul kui teised sellest arugi ei saa..;) Lõputu teema: No, kuidas sa ometi ei söö? Sibul ju annabki sellele või teisele toidule maitse! Mis?! Sibula maitse annab ju..:(

Peitjad olid küll totsiku piisavalt kaugele viinud, kuid täna pääses sellele veel suhteliselt lihtsalt ligi. Mina viiks sibulad veelgi kaugemale ja sügavamale..;)

Tänud peitjale aarde eest! Ja võimaluse eest oma sibulavihkamine välja elada.;) Aare oli tore. Sibul ei ole.