Toonoja

Veidi niiske. Võiks vahetada minigrip koti.

aitäh ägeda koha eest, saun jäi seekord tegematta aga andis põhjuse tagasi tulla!

Tänase päeva põhieesmärk oli kasutada selle aasta suurepäraseid talveolusid sihipäraselt ära ning vallutada Toonoja ja Kuresoo. Nii saigi plaan paika pandud ja retk väikese vahva kambaga ette võetud. Ausalt öeldes poleks ma ilma selle aardeta siia kanti tõenäoliselt kunagi seiklema tulnud. 😄
Tänud peitjale siia meelitamast!

Siia tuli hetkel tõesti mõnus metsarada. Kahju, et üle jõe sild kinni on pandud, kindlasti käidaks siin kordades rohkem. Uudistasime majakeses ringi ja tegime ka sinna oma sissekande. Hea oli, et enne rappa suundumist, sest pärast oli siin ülipalju inimesi. Lausa kitsas oli ma ütleks.
Aarde leidsime siis, kui Rita kuskilt vahelt läbi puges.
Tänud

Nii tore kui on ärgitajaid. Kuna rabas toimetajaid on sel talvel palju olnud aga minul polnud julgust isegi mõelda, et rappa ronida. Sai räätsad renditud ja teele asutud. Aesoos kohtusime Heleni ja Krissuga ja teekond algas. Olin üsna ärevil. Jõe äärde jõudes selgus, et oligi täiesti korralik rada sisse tallatud. Korralik hõlptulu, mulle meeldis. Toonojal mõnus vaikus ja rahu. Veidi ronimist puuokste all, sai see aare leitud ja logitud. Aitäh siia meelitamast

Eesti suurim raba on tasapisi aaretest peaaegu tühjaks saanud aga 2 erilist pähklit oli veel jäänud - Toonoja ja Kuresoo. Vaadanud kaarti, lugenud logisid ja kuulnud palju erinevaid seiklusi, olin kindel, et siia soojal ajal asja pole. Ja nüüd, kui harukordne talv on järjepidevalt kestnud juba peaaegu 2 kuud, oli õige aeg lõpuks kätte jõudnud. Jõgi korralikult jääs ja suur trass Toonojani sisse jalutatud - selline info oli meil olemas. Ja tõesti nii oli, kena pargijalutus selle erilise paigani kulges ladusalt. Metsa vahel tuult polnud, päike paistis ja mõnusas seltkonnas kulus 4 km kiirelt. Uudistasime natuke ringi, vaatasime üle saunamaja, kirjutasime end sisse kohalikku külalisteraamatusse ja siis ikka Toonoja aarde otsing ka enne suurde rappa minekut. Kaugvaatlusega õnnestus leida aarde asukoht ja tubli Rita puges lumiste okste alt ja peal kohale ning tõi karbi päevavalgele. Edasi juba suund rappa.
Kui mõne tunni pärast Toonojal tagasi olime, siis oli siin justkui laulupidu. Ei-tea-kui-mitu erinevat seltskonda oli terve taluõue vallutanud. Keedeti suppi, tehti lõket, puhati. Uskumatult popp koht oli see täna.
Aitäh Toonojale kutsumast, nüüd on see müstiline ja kättesaamatuna tundunud paik külastatud.

Siia Toonojale suvel või noh mitte-talvisel ajal tulla pole ilmselt eriti lihtne.Eriti aarde juurde jõuda.Praegu on küll igati rahulik matk siia.Jõudsin kohale veidi enne tublisid kolleege,olin oma otsingutega nagu natuke kinni jooksnud,aga jah abi tuli täitsa ootamatult.Selle aarde juures käiakse ju päris harva,aga nüüd suvalisel esmaspäeval saabuvad veerand tundi peale mind siia ka teised geopeiturid!??Misasja??Ikka väga juhus ju.Aitäh!

Meie sünnipäevade puhul sai sellel aastal ette võetud matk Toonojale. Ilm oli ilus, matk oli mõnus! Tore oli trehvata geopeiturit, kes veidi enne meid kohale jõudis.

Mulgi heinamaa lõkkekohast oli talvel siia täitsa mõnus matk. Tänud aarde eest!

See on see kus lõi sisse selleaastane FOMO ja tahtsime ka seal müstilises Toonoja külas ära käia. Ega raskesti ligipääsetavusest pole juttugi hetkel ja kelguga sisseveetud "maantee" tegi meile mõnusa jalutuskäigu pargis. Topsi otsimine läks võibolla kauem, kui oleks võinud, aga siiski äge koht ja olen käpp ka soojal ajal siia tulema. Aitäh!

Oli tore matk ja tore päev. Aitäh peitjale!

Meelega matkade seekordne õhtumatk viis meid Toonojale, kus meil avanes võimalus logida ka üks geoaare. Aitäh peitjale!

Neljapäeval kambakesi minek Kivisaarele, pühapäeval Hundissaarele ja mujale ning eile siis Merle kirjutas kuhugi gruppi, et temaga saaks homme Toonojale. Eks oli vaja ka sellest osa võtta 😂 Pikalt siia tegelikult tulla tahtnud, kuid on tundunud alati selline parajalt rets ettevõtmine. Ilmselt vähe soojematel aastaaegadel ka on. Praegu oli jalutuskäik pargis. Räätsad tekitasid vaid tüli (sest vaja ei läinud), kena sisse tallatud tee viis sinna suitsusaunani. Kõik veetakistused olid kenasti jääkihi all, vist üks vähe kahtlasem koht oli, aga kandis siiski meid kõiki. Kes ekstreemseid elamusi ei taha, siis just nüüd on õige aeg seal ära käia. Peitjale tänud ja seltskonnale samuti, täitsa tore jalutamine oli.

No mis ma oskan öelda, nagu Tuuli ütles: Läheks nagu Niguli juurde (Keskea rõõmud)! Eks minu iga ongi Pärnumaa standardite järgi "hõbekobar" ja nii tuleb tegeleda eakohaste tegevustega. Näiteks minna jaanuari keskel kesknädalal salapärasesse Eestimaa nurka. Toonoja suunas oli kord nii, kord naa rada juba ees ja sees. Sauna juures oli nagu laulupidu üle käinud: radadevõrgustik igas ilmakaares: kes oli tulnud rabast, kes metsast. Kõik jõed olid jalgsi kuivalt ületatavad, puudusid puugid-maod-parmud-sääsed-põdrakärbsed. Jalad jäid kuivaks. Tegime lõket, uurisime külalisteraamatut, sõime stritslit ja praadisime seeni. Sauna seekord ei teinud. Aare avaldus kamba peale Este ja Harrysega peale pisukest hanges sukeldumist kotkapere Dairi valvsa pilgu all. Aitäh, kindlasti tulen siia veel.

Anne-Ly pani juba kenasti meie seiklused kirja. Tänud!

Suitsna raba aardest suundusime Toonojale - algul räätsadega kenas rabas, siis jupp maad mööda metsa - oli parajalt nii võsa ja kui ka mõni hõredam heina ja nõgestega kaetud ala, igas tahes vaheldus. Aare leitud, tegime väikse puhkepausi, et oma võikud nahka pista. Siin kasutasid küll sääsed juhust, et ka oma kõhtu täita ja eks me lasime neil seda ka teha - enamuse ajast, rabas tuule käes saime ju ilma nendeta veeta. Aitäh peitjale!

Tulin teist korda siia rajale! Ja tegelikult üldse mitte mõttega aaret leida.
Seekordki sai ületada tabaluku ja okastraadiga valvavat rippsilla väravat. Minu jaoks täielik eneseületus, aga adrenaliini laks korralik. Ja see kõik on seda väärt. Lõpp sihtkohas olev suitsusaun on just see, millest olen unistanud. Sest vot see on üks ÕIGE saun. Tean, et pean siia ükskord tagasi tulema ja sauna soojaks ajama.
Täna tuli välja, et jõgi on jääs ja pääseb aardeni kergelt ja käes ta oligi.

Leitud

pärast pikka matka õhtuks toonojale jõudes läks see aare korraks meelestki... kuivad ja puhtad riided juba seljas, meenus. egas midagi, ligumärjad matkariided kihulaste kiuste uuesti selga ja aardele järele. tänud peitjale.

Sai sellepärast korra veel vees sumbata.

Tehtud :)

Päeva peaeesmärk. Ausalt öeldes ei kujutanud üldse ette, et mis olud valitsevad ja kui suur ja lai on see Navesti jõgi ikkagi on. Kohale jõudes Soomaale sain aru, et sealsed lumeolud on minu Läänemaa koduga ikka hoopis teised.
Parkisime auto aardest üsna põhjasuunal ära. Sinna, kus kunagi oli ammustel aegadel puusild, no ikka väga ammustel aegadel. Nüüd polnud seal midagi kuid jõgi oli üllatuslikult ikka väga väga lai. Samas kattis seda lumekord ja lootus oli, et äkki on piisavlat külmunud, et saab üle. Räätsad igaks juhuks juba alla, enne, kui peale sai mindud. Ja see pealispind igastahes vetrus ja vesi tuli peale, kuid rahulikult minnes sai selgeks, et kannab ja saab üle. Sellega sai väga suur takistus ületatud, mis meid aardest lahutas.

Üle raba oli räätsadega suhteliselt lihtne tatsata. Saime kiiresti aru, et pole mõtet metsa sisse üldse minna ja tasub võimalikult lageda peale hoida, sest seal lumi kannab paremini. Nii jõudsime aardele suhteliselt lähedale, kui tuli väiksem ja oluliselt mittekandvam jõgi vastu, tuli hakata silda ehitama.

Üldiselt nii, kui räätsad alt võtsime, siis enam üldse ei kandnud, üle põlve vups sisse ja hakka ukerdama. Nikerdasime paar tüve maha metsas ja tassisime jõe äärde. Nii saime üle ka, kuigi ega oht sisse kukkuda oli ikka päris hea. Lauri sai koos räätsadega sellega ka hakkama.

Ja nii me tatsasimegi siis majani välja. Ausalt öeldes nii suurt maja ei lootnud leida. Ja suitsusauna kohe mitte ilmaski! Ja veel katus peal ja saaks ka kütta. See polnud tänase päeva plaanis, et sinna ööseks jääda, kuid teepausi tehes tekkis küll tunne, et siia peaks tulema. Rulli tõrvapappi ka kaasa tassima ja seda katust veidi kõpitsema, et ta vastu peaks vähe paremini.

Eks see koht varsti kaduviku teed läheb, majas sees ka katus on kokkukukkumise äärel. Seda enam tuleks siia veel tulla, kuniks on, kuhu tulla.

Aarde enda otsimine oli äärmiselt raske sellistes lumeoludes. ausalt öeldes nullis jaurasime nii piisavalt kaua, et läks geokõneks. Nii saime enamvähem mingi orientiiri, et mida otsida ja lõpuks selle paksu lume alt märkasin esimest raudnaela ja siis kaevasime ka muud kola välja. Ning lõpuks tuli ka konteiner, totaalselt jäässe kaevunud ja lõpuks oli lihtsam kaas maha võtta ning konteinerit ennast mitte sealt proovida välja kangutada. Soomaaga vist ongi nii, et kui siia peita korralikumalt ära, siis talvel neid aardeid ei leiaks ka. Igastahes hea, et leiuta ei pidanud lahkuma!

Ei oskagi öelda, palju edasi-tagasi aega läks. Sest aega ei vaadanudki ja see polnud üldse eesmärk. Aga matk oli äärmiselt meeldiv ja see raba siin oli jälle omamoodi. Mõnele ei meeldi talvel rabas käia, et on igav. Mulle jälle väga meeldib see avarus, mis lumega tekib, seega eelistangi talviseid rabasid. Suvel tundub, et lõhub taimestikku palju, kui käia siin.

Aitäh, väga hea aare jällegi ja tükikese ajalooga rohkem kursis.

12aastat aaret ja 66 leidu - jep, igati mõistetav.

Maastik oli täitsa hea, kuid omajagu oli käidud ja väike väsimus hakkas peale tulema. Samas oli kaaslastega tore ja energiat hoidis üleval see, kui mõne aja tagant aardeni jäänud meetreid sai kilgata.

Aaret ma ei näinud. Tagantjärele tundub, et ma võisin seda otsida nii, et seisin aarde juurde, vaatasin aardele otsa, pigistasin silmad kinni ja siis üllalt teatasin, et tõesti ei näe seda. Õnneks kamraadid olid tublimad ja tegid vigade paranduse.

Peale logimist käisime majas sees. Minu meelest nii vahva tare ja ma ikka mõtlen, et kui äge, et sellistesse paikadesse ka maju ehitatakse. Uudistasime nõks ringi ja võtsime seejärel suuna mu kõige kardetuma eesmärgi - Kuresoo - peale.

Kui Lemmjõe tamme juurest läbi Sibula Suitsna raba aardeni oli üsna tore jalutamine, siis üha enam sai kinnitust arvamus, et pole täna just kõige kergem aeg Soomaal pikema rabamatka jaoks. Räätsad panime üsna varakult alla, sest sulalumes saapaga astumine oli paras katsumus. Räätsad tegid ühelt poolt matkamise lihtsamaks, ei pidanud enam jalga kusagilt sügavalt pidevalt välja sikutama, aga teisalt oli tänud räätsadele jalgade küljes sulalumest tekkinud suur lisaraskus. Silver tõelise härrasmehena võttis raskeima osa enda õlule, õigemini jalgadele, teerajajana sai kõige rohkem sumbata.

Lagedal väljal polnud lumekiht õnneks väga paks, aga mätsis räätsatalla alla siiski korralikult. Toonojale lähemale jõudes muutus lumi aina paksemaks ja aluspind õõtsuvamaks. Rajameister tegi aga kindlal sammul teed ning Liis hõikas aeg-ajalt rõõmsaid sõnumeid, mis kinnitasid, et aare aina läheneb. Veidi võsas ragistamist ja paistiski meie sihtmärk.

Peale logimist läksime paika uudistama. Toonoja on paaril korral mugumatka sihtkohana jutuks olnud, aga siiani polnud siia jõudnud. Vaatasime hooned üle ja märkisime oma külastuse ka onnis asuvasse raamatusse.

Põnev koht, ei välista minagi, et siia veel millalgi siiski tagasi jõuan. Kuigi Soomaa rabad ei ole kaugeltki minu lemmikud, meil siin Eestis on palju kauneimaid rabamaastikke.

Joogipaus peetud, pikalt istuma ei jäänud, sest piisavalt väljakutsuva rabaretkega kuumaks köetud keha hakkas siin vilus puude all kiiresti jahtuma. Pikk ja ilmselt raske astumine on veel ees, nii ajasime taas kotid selga, räätsad alla ning jätkasime heatujuliselt tatsamist Kuresoo aarde suunas.

Aitäh.

Liis kutsus õue jalutama. Eks meil kõigil ole oma latt mille alt tuleb esmalt läbi pugeda. Liisu jaoks oli see siis 20km pikkune rabamatk. ilmaolud olid aga suht loterii, kuna ajaga priisata pole ja tuli leppida sellega mis võtta oli. Eks see lumi oli kohati liiga pehme ja kurnav. Aga kui vaadata mündi teist poolt, siis vähemalt laukad olid enamjaolt tugeva kaane all ja +3 kraadises keskkonnas oli mõnusalt soe jalutada. Kuigi kihte sai hoolega ihult maha kooritud, siis nahk oli stabiilselt märg ja soe kogu tee. Kui Sibulast -Suitna rabani oli mõnus kulgemine, siis kuni metsatukani jagus seda veelgi. Siis hakkas aga pinnas lainetama ja lumekiht paksenema. Võtsime üles kellegi vanad suusajäljed, mis andis meile natukenegi leevendust teekonnal. Metsatukas kippus asi taas lappama minema, elu ei teinud kergemaks ka räätsa küljes fiksaatori tagant pidevalt vabanev kannatõsteraam, mis vabalt logisedes pidevalt jalgu jäi. Kohale me siiski jõudsime. Ja kui nimed kirjas, kasutasime ära ka soodsaid olusid ning viskasime pilgu peale ka RMK poolt pakutavale. Maja ise oli armetu, ei teagi kohe pakkuda, kaua selle katus veel peal püsib. Aga onn ja kellegi poolt loodud ajutine iglu olid uhked. Sauna kütma ei hakanud ja iglu pisikese avause pärast sisse ka pugema ei hakanud. Aga oli näha, et sinna mahuks rahulikult 3kesi põõnama. Naised jäid pikalt onni uudistama. Pärast selgus, et täitsid kohalikku logiraamatut. Mis sinna täpselt kirja sai, eks pean isegi uuesti tagasi uurima tulema. Kui kamp jälle laua ääres kokku sai, tõdesime, et kõigiga on kõik parimas korras. Ajasime sisse kaasa haaratud palukesi, et ka tagasitee võimalikult leebe saaks olema ja aeg oligi suund Kuresoo aarde poole võtta.

Kas ma siia kunagi päriselt ka tagasi jõuan, eks seda näitab aeg. Tänud.

Leitud! Aitäh!

Alustasime oma rännakut Alta bussipeatuse juurest. Navesti jõeületus õnnestus üle rippsilla, tänu sillaomanike kohaloleku tõttu oli värav lukustamata. Esimene Toonoja ületus läks lihtsalt, erinevatest puudest oli täitsa stabiilne sillake ehitatud. Kui Aule talu varemetest olime möödunud, saime aru, et Mardi talu hoovil juba elu käib - lõkkelõhn reetis. Kohapeal selgus, et hoov oli ülerahvastatud(!) - koos meiega ööbis täna siin 17 inimest! Täna hommikul enne päikese tõusu ärkasime ja valmistusime teiseks Toonoja ületuseks. Sillake, mis seal varem oli, on nüüdseks lagunenud ja vee all. Ületuseks valisime talumaja kõrval oleva langenud puu. Paljajalu mööda puud saime kolmandiku jõest ületatud ja viimane osa tuli juba mööda jõepõhja, veekõrgus u 60-70cm.. Kiire kuivatamine, riietumine ja edasi Kuresoole, et raba ületada ja kella 15-ks Kuusekäärale kanuudeni jõuda. Kokku sellel nädalavahetusel 8 km metsamatka + 12km raba + 11 km kanuudega.
Aga aardekarbi leidsime kiirelt, aitäh siia peitmast!

Selle aarde puhul olin ma kogu aeg kindel, et parim aeg külastamiseks on suvi ja läheneda soovin põhjast.. no ikka mõttega, et siit hea edasi Kuresood vallutama minna.

Selle aasta suvi on olnud erakordselt soe ja kuiv ning mingil hetkel liikus mõte jälle Toonojale. Navesti jõgi, kui esimene takistus sai hoolikalt luubi alla võetud. Isegi kajakiga lähenemise peale mõtlesin, kuid ilmselgelt kuiv suvi viib veeseisu madalaks ja õnneks see ainult mõtteks jäigi. Selle asemel jäi nii mõnestki kohast silma ja kõrva koolmekoha olemasolu. Kohale sõites oli ilmselge, et seda koolmekohta kasutatakse üsna usinalt, sest sõiduteelt keeras ikka korralikult sisse tallutud heinaga rada otse jõkke. Veeseis oli sõbralikult põlvini ja peale jõe ületust ning väikest võsas ragistamist olimegi kenakesel metsarajal, mis soovitud suunas kulges. Eriti meeldiv ja kohati isegi üllatav oli putukate puudumine.

Peagi ületasime esimest korda Toonoja ja saime tõesti rõõmustada otsuse üle jalgsi, mitte kajakiga tulla, sest oja oli üsna kokku kuivanud ja risti-rästi langenud puid täis. Edasi kulges meie mõnus mustika ampsudega rikastatud jalutuskäik keldrini ja sealt poolpalkides laudrada mööda elumajani ning selle taga ootava laua ja suitsusaunani. Väike uudistamine ning algaski retke kõige keerulisem osa - kuidas leida ülepääs Toonojast? Eks proovitud sai nii mõndagi kohta, kuid lõpuks osutus parimaks valikuks langenud puu pisikese põlvini mudapõhjases vees sumpamisega. Peale selle takistuse ületamist oli üsna pea vihjepuu silmapiiril ja aare saigi logitud.

Edasi võtsime siit suuna Kuresoole.

Tänan peitmast.

Kui eelmisel suvel sai lõunast alustades suure palavaga Kuresoo aardeid tehtud, siis esialgu oli ka see aare potentsiaalse külaskäiguna mõttes. Kuid kuna lõõmav päike küttis täiega otsustasime mitte niigi pikalt rabamatkalt need lisakilomeetrid ära jätta. Kuid kuna nüüd olen kaks korda läbinud Kuresoo ja Suitsna raba aarete vahelist lõiku (kord ühes, kord teises suunas), siis nende vahel oleva mülkaala takistuse navigeerimise asemel ei tundu ringiga minek enam sugugi nii kehv variant. Pealegi kui Toonoja külastamise eesmärk on ainult aaret leida, siis pääseb oja ületuskoha otsimisest, mis metsaonni juures ka suure kuivaga lai ja parajalt sügav on.

Aga Toonoja aarde enda külastamisest. Kuna endine kursusekaaslane on Toonoja korduvalt külastanud, siis sain temalt juba mõnda aega tagasi info, kus Navesti jõel ületamiseks sobiv koolmekoht on. Olles autoga sinna kõrvale sõitnud, oli ilma jõge nägematagi üpris selge, et oleme õiges kohas - kõrge taimestik oli mitmete varasemate rändurite poolt madalaks tallatud. Pakkisime asjad, parkisin auto teelt kõrvale ning asusime teele. Vesi oli kuni põlvini ja pakkus tõsise takistuse asemel pigem jahutust. Vett ületasime kohe alguses kaks korda, kuna jõe kahe kalda vahele jäi taimedesse sisse tallatud rajaga pisike jõesaareke. Teisel pool olles ronisime natukene kõrgemast kaldast ülesse ja otsisime kaardile märgitud raja üles. See kohati vaevu aimatav rada juhatas meid esialgu Kõrgoja talu hoonete jäänuste juurde, kus veel vaid üks hoonenurk vaevu püsti püsib. Kui olime vareme kõrvalt läbi läinud, et rajale maha kukkunud puust mööda saada, muutus metsarada väga korralikuks. Seda teekest mööda oli juba lust jalutada. Samm läks nüüd väga kiirelt, jõudsime ületada peaaegu täiesti kuiva ojakest, uudistada veidrasse kohta ehitatud keldri jäänuseid ja ületada kohalikku laudteed kui juba olimegi Toonoja talukohas.

Tegime hetkel vaid põgusalt tutvust eluhoone ja suitsusaunaga, kuna eesmärk oli kuidagi üle oja saada ja veel ka Kuresoole jõuda. Ületuskoha leidmine osutus siin üllatavalt keeruliseks. Kui eelmises kohas oli oja vaid pisike nire, siis siin oli ta palju sügavam ja laiem. Üritasin mitmest kohast ületama hakata, kaasa arvatud sauna kõrval olevast kohast, kust nähtavasti paljud on üle läinud. Alguses oli vesi vaid põlvini, aga enne vastaskallast tuli ikka sügavam koht vastu. Kuna riideid polnud soov märjaks teha, siis sellised kohad ei sobinud. Lõpuks jäi parimaks variandiks looduslik purre maha kukkunud puu näol, mis ühes laiemas kohas peaaegu teise kaldani ulatus. Ühelt väiksemalt oksalt tuli vaid põlvesügavusse mudase põhjaga vette astuda ning mõned meetrid kaldani kõndida. Teisel pool olles tuli liikuda vaid mõnikümmend meetrit paralleelselt kaldaga edasi ning tõenäoline aarde peidukoht hakkaski silma. Leiuga probleeme polnud ning nimed said kirja. Edasi võtsime suuna juba rappa ja täpsemalt Kuresoo aarde suunas, milles mul küll juba nimi kirjas oli, aga ei pidanud paljuks uuesti külastada.

Aitäh aarde eest!

Peale aastatepikkust kiibitsemist sai see külastus nüüd tegelikud plaanid. Tulime läbi värava, sibula ja suitsna raba. Kaks viimast olid meil Piiaga külastatud. Seda siis kesksuvel ja 30 kraadises leitsakus, mis jättis kustumatud mälestused ja teadmise, et see raba on on ikka tõeline Mordor. Raskemaid Eestis, mida ületada. Kus kõikjal on mittakandev mustendav pinnas. Nüüd oli talve lõpp ja lootus külmunud pinnasele.

Juba teekonna alguses kohtasime veetakistust. Kaardile vaadates olime tulnud just nö oja keskkohta. Oli tagantärgi hea, et ei hakkanud üritama kaardil olevaid ojaotsasid otsima (umbes poole km kauguses). Arvan, et kogu raba lõunakülg oli praegu ühesugune (seda tõestas ka tagasituleku kogemus hilishämaruses). Ojast oli saanud mättaline veeväli, kus sügavus kõikjal üle kummikuääre.

Puid kallistades, räätsadega pinda ja tasakaalu suurendades ning Kallo abistavat kätt kasutades, murdsime end lõpuks jõuga läbi ja olime veendunud, et vast oli see nüüd raskeim lõik. Alguses nii tunduski minevat. Taaskülastasime Sibulat, Suitsna raba. Meie Piiaga käisime räätsadega, julgemad aga ilma. Ma ise proovisin ka vahepeal räätsadest loobuda aga hakkasin üsna pea sisse vajuma ja kiirelt tekkis ka tüdimus vaid jalge ette vaadata. Siiski oli liikumine kindlasti kergem kui suvisemal ajal. Varbad kummikutes tegid juba valu iga sammuga ja jalgades hakkasid valutama kohad, mida pole nagu kunagi tundnud. Meenutasin veidi anatoomiat ja arvan siiani, et põhilist valu tegi kogu rännaku ajal musculus gracilis - ilusa nimega lihas aga valu oli sellele vastandiks ja käsil oli alles kohale minek, tagasitee oli ju veel lisaks ees...

Taevas näitas veel päikestki. Anna mõnikord pidi räätsad alla panema, meie Piiga kõndisme vaid räätsadega ja Kallol neid polnudki. Vaid väikeste viperustega olime lõpuks teiselpool raba ja siis väike ragistamine võsas ning juba mõne aja pärast paistiski oodatud maja. Peale aastatepikkust ootamist lõpuks Toonojal! Kuna majani jõudmine tähendanudks taas teamata jalgealuse katsetamist ja teadmine, et ees seisab rohkem kulgu kui seljataga on siis piirdusime piknikuga aarde seltskonnas. Tegelikult polnudki ju siiani jõudmine nii ületamatult raske olnud. Ei mõelnud sellel hetkel, et sageli on lahkumine raskem kui saabumine.

Aitäh peitjale ja päevakaaslastele! Ka koos eesseisva tagasitulekuga, vaatamata kogetud raskustele ja hirmudele mulle matk meeldis.