Sildiaare: maasturiga_huvitav

Seda multit tegime kahes jaos, sest maasturit pole ja jalad nõrgavõitu :) Täna siis jõudsime oma üllatuseks üsna kiirelt lõppu välja. Ilus koht, aitäh jalutama kutsumast!

Läheb ilmselt aega.

Seda ma kartsin, et me nii kergelt logida ei saa. Tänud peitjale aarde eest.

Leidsime. Tänud peitjale

Noniii lõpuks jõudsin kondimootoriga logiraamatuni. Oli juba meelest läinud, et siin vahepeal ka veidi märg, õnneks ilm soe ja sai veidi jalgu jahutada. Lõpu lähedal käisin käna ja lendasin otse nõgestesse. See oli veidi piinarikas, õnneks ainult veidi. Lõpuks tehtud. Aitäh ägeda aarde eest!

Minu käpamaasturil muidu tagavedu, aga sellise keerulise maastikuga lükkasin esiveo ka sisse ja sain muretult veetakistustest läbi. Multi jooksis ladusalt ja korras aare leitud. Aitäh peitjale seiklust pakkumast!

Täna oli isegi jala huvitav ja väljakutseid esitav rada. Aitäh!

Ah selline riugas. Saime hakkama. Aitäh!

Ajasime kuskilt maa alt audimaasturi välja ja tulime seda täppi vallutama. Kaupo kündis nagu autojumal muiste ja jõudsime aardele nii lähedale, nagu see mõistlikult võttes võimalik oli. Kohapeal jäi otsitav kiiresti silma ja sikerdasime nimed logiraamatusse.

Leitud, tänud!

oi kuidas see aare võttis ikka aega ja külastusi. Kõigepealt käisin mõni aeg tagasi alguses neid loetamatuid numbreid vahtimas, aga välja lugeda ei suutnud neist kuidagi kohe midagi. Abipalve teele ja siis ununes. Siis märkasin, et ongi kõik taas kenasti korras ning talve lõpupoole oli täpselt niipalju aega, et põikasin algusest läbi ja sain aru, et edasiseks aega napib. Järgmine kord varakevadel ei hakanud järgi proovima, kui huvitav see autoga värk oleks, läksin jala....esimese veetakistuseni. Nüüd juba järgmine kord sutsasin külje pealt vahepunktist läbi ning täna vaid lõpust. Õnneks on kant täpselt selline, mis pole eriti kaugel ning muidki aardeid muudkui puistatakse ligidusse, nii et saab ka niimoodi, jupiti. Tänud peitjale seda toredat multit tekitamast ja aaret peitmast.

Leitud

Tänane ilm oli kevadiselt tore, päike paistis, rada kutsus sõitma.
Sain kõik punktid mõnusalt autoga läbida.
Suured tänud peitjale!

Seda multit olen korduvalt vaadanud kuid ette võtta millegi pärast ei tihanud. Täna tõmbasin kummikud jalga ja asusin teele. Esimeses ojas sain juba jalad kergelt niiskeks, aga selles viimases otsisin tükk aega kohta, kust läbi saaks. Leidsin sobiva koha kuid vesi loksus siiski kummikusse, ei viitsinud vett välja ka valama hakata, sest tagasi pidin ju samast kohast tulema.

Logi kirjas asusin tagasiteele. Eemalt juba paistis, et neli ATVd tšillivad oja ületuskohas. Nendeni jõudes ütlesin: „Sogasite põhja ära, kuidas ma nüüd kuivalt üle saan?“ Mehed olid väga lahked ning pakkusid kohe, et sõidutavad mu üle. Nii tehtud saigi. Vahet pole, et mu jalad kummikutes nii kui nii juba lirtsusid, ATVga oja ületus oli ikka lahe. Tänud toreda seikluse eest!

Vahepunktid on nüüd uued. Vanad oli loetamatuks kulunud. Äkki nüüd variant mis peab vähe kauem vastu.

Aarde piirkonnas oli raiet tehtud ja korraks tekkis juba kahtlus kas aare ikka on omal kohal. Õnneks oli aardega kõik hästi.

Läksime järgmist punkti vallutama, aga eks ma ikka lootsin, et tegemist on äkki lõpuga. Parkisin auto ja hakkasime mingi maastikuauto jälgi mööda sumpama. Meie õnneks olimegi üsna vähese vaevaga kohal ja ka aare meid seal ootamas. Aitäh!

Tänud peitjale! Minu kulgur on vist Ferrari kliirensiga, niiet saan sõita peaaegu ainult asfaldil. Aga jalutada mulle meeldib rohkem kui sõita.

Kui olin advendiseeria tuledeketi taaskordselt üle vaadanud ja geokontroll mu pakkumused taaskord ära põlgas, siis lõin sellele käega ja tulin hoopis maastikusõitu tegema. Üks mudane koht andis teada, et Cooperi A/T rehvid võin küll heaga välja vahetada, sest nendega ei ole nii raske masinaga sellisel maastikul ikka mitte midagi teha. Eks mulle andis eelmine omanik selle soovituse kaasa ka, et vaadaku ma nt Yokohama Geolandari suunas, kui tahan lisaks linnasõitudele ka erinevat sorti looduskeskkonnas üksinda (loe: ilma 4x4 help või vastutulelike traktoriomanike abita) ellu jääda. Seega tagurdasin mudaväljalt tagasi, ühe kogemuse võrra rikkam.

Tahedamat pinnast mööda rühkisin kiirelt edasi, peatusin vaid vahepunkti võtmiseks ja siis tuli see teine veetakistus. Jäi mäel seisma, nägin teisel pool kahte masinat ning kahte last kummikutes solberdamas nimelt selles kohas, kuhu plaanisin sisse sõita. Varsti saabusid ka neli ATV-d. Tegin kiired arvutused: oja on küll madal ja eelmises ületuskohas sain kinnituse, et ka igati tugeva põhjaga. Aga siin olid kaldad need, mis mind maa peale tõid: ATV-d on kündnud kallastesse sellised kitsad vaod vaid sisse, et kui hindasin nende laiust ja vaatasin oma sõiduki gabariite, sain aru, et siia sõidaksin end mitte põhja-, vaid külgidpidi kinni. Mõistuse hääl oli vali, vahetasin saapad kummikute vastu ja tegin jalutuskäigu lõppu. Muigasin minagi selle pastakahoidmise pudeli peale: nägi veidi nilbe välja jah.

Kuna vahepeal olin advendiseeria osas kaebelaulu peitja poole saatnud, siis saabus ka valgustatus ja sain põhjuse veidi tagasi sõita, sellest mõistlikust veetakistusest uuesti läbi tuisata ja võtta suund ka advendiseeria lõpu peale.

Tänan peitjat, et oli põhjust tulla oma sõidukit testima ja lõpus ootav toekas kast meeldis ka.

Seda asja sai ikka mitu päeva otsitud. Ikka üks punkt päevas. Täna järjekordset punkti ette võttes tuligi välja, et on viimane. Saab ligi ka mittemaasturiga.

Leitud raisk, paljajalu.

Tuleb tunnistada, et see oli kajalgsihuvitav. Naaber aarde juurest üritasin selle nullpunkti jõuda ja ei tulnud seda esimest huvitavat takistust just kaua oodata. Veeväli vaatas vastu just sealt poolt, kuhu mul minna oli vaja. Hoolega otsisin lähenemisteed ja leidsingi. Hoolikalt jalgealust valides jõudsin täiesti kuivade jalgadega nulli, kus selgus, et mul tuleb sama tee uuesti läbida. Mõtlesin, et olen kaval ja teen suurema ringi, et siis õnnestub ehk kuivema pinnase pealt kohale jõuda aga tegin endale asja hoopis keerulisemaks ja ekslesin takistuste vahel nii, et mõlemad jalad said huvitavalt niiskeks. Ei lasknud end sellest segada, ilm oli päikseline ja tatsasin rõõmsalt edasi. Kuni tuli uus huvitav takistus. See sai tänu looduslikule sillale kenasti vallutatud. Veel rõõmsamalt astusin edasi. Lootes, et huvitavam osa on möödanik. Eksisin. Umbes sada meetrikest enne aaret oli salakaval oja taaskord mu teel ja nüüd ei paistnud silmapiiril enam ühtki sillakest olema. Olin tupikus. Tagasi minna ei tahtnud. Loobuda samuti mitte. Niigi olin täna juba paar mitteleidu kirja pannud, kuid nendest teadupoolest igapäeva jada ei ehita. Sõelusin oja ääres edasi/tagasi, takseerisin seda kriitiliselt. Lõpuks otsisin endale kaika, et sügavust mõõta. Tundus tehtav. Mõeldud, tehtud. Varbad paljaks, püksisääred üles ja otsustavad sammud sulladi, mulladi läbi oh-oh, kui karge kevadise vee. Nii ma selle aarde paljajalu logisingi. Kevad ma ütlen. Aitäh!

Tundus täitsa madalapõhjalisega sõidetav rada ja tegelikult isegi oli ka. Vahepuntidesse tegin 2 meetri kaugusele drive-in, lõpus jäi autoga siiski peaaegu 100 meetrit puudu, muidu oleks juba liiga huvitavaks läinud. Aga põnevust jagus niigi. Pliiatsi konteiner on omaette vaatamisväärsus siin :D

Kui see aare ilmus ja lubati, et maasturiga on huvitav, siis sündis ka otsus, et siia me maasturiga tuleme. Vahepeal möödus veidi üle aasta. Kuna ühtegi maasturit ei leidunud, millega aardeotsingule suunduda, siis tuli omale vajalik vidin soetada. Sai siis ette võetud päris esimene sõit maastikul. Salongi pesu ei hakanud kohe tegema, kuid rehvid saime poriseks küll ;) Vee takistusest möödusime väikese kaarega, kuid lõpus trügisime võidukalt nulli. Täname peitjat toreda aarde eest!

Ega tea, kas maasturiga saab.. ja millisega. Meie oma kõrgema sõiduautoga veidi saime ja ei saanud ka.
Tänud

Kui Sildiaare: advendiseeria_2017 otsimas käisime, siis võtsin maasturi esimese punkti ära, nii et oli vaja lihtsalt lõppu jõuda. Sinna me ka jõudsime ja sain päeva ilusti kirja. :)

Tänud peitjale, oli huvitav. :)

Ei hakanud siin maasturit mängima. Liiga hästi on meeles tänavune jaaniõhtu, kui enda arvates sõitsin omale tuttavat teed mööda raba poole (tuttav, sest sinna oli varasemalt viinud mind üks aare). Mingil põhjusel olin aga mapsis orientiiriks valinud seekord vale järve ning nii viis üha kehvemaks minev tee (ise veel mõtlesin, et ei mäleta küll, et see nii halb tee oli) lõpuks parajasse liivakasti, kuhu kinni jäin. 4x4 abi, jaaniõhtul, kas keegi kaine ka on, et appi tulla?? Oli minu esimene mõte. Teine mõte oli, et hakkan siis aga kaevama. Kas seal üldse levi oli, pole kindel, veebiotsinguteni ei jõudnud. Aega läks, kuid asja sai, kiigutasin end lõpuks välja ja tänasin ennast, et ikka manuaalse masina soetasin. Automaadiga poleks osanud eriti midagi seal teha.

Aga uuesti tänase juurde ja Harjumaale. Sammud said igatahes täis. Esimesest teise tegin jalutuskäigu, siis tagasi, autoga teisele lähemale, kuid siiski palju kaugemale kui tegelikult teed võimaldasid ning taas üks jalutuskäik kirjas. Lõpus parkisin nullile kõige lähemale. Tänud!

Sõitsin autoga nulli ja vaatasin seda teed ja kohe kuidagi ei tekkinud tahtmist oma Virsikut sinna liiva sisse kaevata. Seega võtsin iga punkti juures ette jalutuskäigu. Viimases punktis võiks öelda, et plähvidega raske. Sain just logi kirja ja seadsin sammud auto poole, kui äkki jäin ma maasisse kinni. Või noh, mina tuiskasin edasi aga mu plähvid jäid maha. Need kleepusid ilusti muda sisse kinni. Natuke tirimist ja võis oma tavapärast teekonda mudaste plähvidega jätkata. Tänud peremehele aarde eest.

Kuna päris maasturit võtta ei olnud ja esimene katse vahepunktile läheneda luhtus, siis ei saanudki see aare ühe päevaga tehtud. Mis seal ikka, hommik on õhtust targem ja annab uue võimaluse. Kohe nii hea võimaluse, et saigi see aare leitud hoolimata mitte just kõige sobivamast masinast selle jaoks. Tänan.

Parkisime auto üldse maasturiga mitte eriti huvitavasse kohta ja hakkasime otsima. Nina vastu punkti, küsin Helena käest, et kuhu siin nime kirjutada saab. Helena vastu, et kas need mitte koordinaadid ei ole . . . Ma ei tea, mis imelik päev see täna on, isegi koordinaati ei tunne ära. Selline mulje, nagu polekski aja jooksul 2000+ aaret leidnud . . .

Koordinaadid käes, meenus muidugi, et tegemist oli ju multiaardega ja asusin siis nuputama, kuidas uude punkti jõuda. Kaasas oli küll linnamaastur, kuid ma ei arvanud, et ta nii huvitavat sõitu teha tahab. Seega lõin põdema ja tegin hoopis "kulutame kütust" stiilis lähenemist.

Teises punktis oli kordussaade, kõik, mis juhtus esimeses, juhtus uuesti teises ka :) Sh otsus liikuda edasi "kulutame kütust" variandiga.

Lõpus leidsime, et keegi on meie auto parkimiskoha kõrvale maetud. Oli suur punt lilli ja rist liiva sees. Helena võttis arutada, kas tegemist inimese või loomaga, mille peale ma julgesin siiski looma pakkuda. Aarde lõpu leidsime toredasti, just olingi pliiatsi maha unustanud, mistõttu sain vahvast konteinerist abivahendit ammutada. Aitäh aarde eest!

Leitud ja logitud. Läbisin kogu teekonna jalgrattaga ning sain kenasti hakkama. Tänud!