Tunnelimulti

Enne rooduvarjendisse tungimist käisime juba korra siin ja tõdesime, et trellid ja taba ja see kõik ei saa nii lihtne olema. Aga keda peavad trellid ja taba, igal juhul mitte motiveeritud geopeiturit. Kes ülevalt ja kes alt, aga igal juhul läbitud see takistus sai. Mina istusin ja mõtlesin elu üle järele nii kaua kui mehed siin lausa ekskursiooni ette võtsid. Nojah, igale oma. Vat niisugused kohad pole mulle loodud, kohe kuidagi ei tahaks lausa midagi teadagi, liiatigi veel külastada, aga mida sa hing hädaga teed, tahtmine logida on suurem kui vastumeelsus.
Tänud peitjale aarde eest, üks, see kõige viimane ongi veel jäänud. Eks näis, kas ka millalgi alistub või siis mitte.

Probleem oli ainult sisenemisega, värav ees. Sees läks juba lihtsalt, eriti kui teadja on kaasas.

Aare automaatselt avatud.

Väga äge tunnelimajandus. Tänud aarde eest!

Võib öelda, et minu tänase päeva peamine tegelane. Kummikuid kaasas polnud niiet piirdusin siis seekord tunnelimultiga.
Mina muidugi neid teisi sisse/väljapääse veel ei tea, niiet sain ka siis ise sealt kivide vahelt alla roomata. Õige ruumi leidmisega läks kiiresti ning mingi hetk sain ka karbi näppude vahele. Kallasin vee välja ja mingit moodi sain ka nime kirja.
Aitäh!

Leitud

Vaatasime natuke erinevaid kaarte, lugesime varasemaid logiteateid ning võtsime siis ette tutvumistuuri Laagri tunnelitega (Pääsküla positsiooniga). Pikki kummikuid ega kahlamispükse meil ei olnud, olid aga tavalised ujumispüksid ja sokitaolised Skinnerid – toode, mis sobib selliseks (ja nii mõnekski teiseks) ettevõtmiseks kui valatult. Vesi oli küll karge, aga samuti meie meel ja nõnda me taskulampide valgel maa-aluse elu iluga tutvust tegime.

See oli meie retke viies aare, milleni jõudsime peitja poolt ettenähtud viisil. Hiljem avastasime ka hoopis lühema ja eneseväärikust säilitavama tee, aga ausalt öeldes oleksin suisa pettunud olnud, kui peitja meid sellisest tundmuste horisonti nihutavast elamusest – nagu sellesse tunnelisse sisenemine ja sealt väljumine oli – ilma oleks jätnud. Üldiselt oli tunnel väga viisakas ja läbitav täitsa kuiva jalaga.

Väga huvitav oleks näha, milline kogu see maa-alune ruumide ja käikude võrgustik siis välja nägi, kui see veel igapäevaselt kasutuses oli – mõnes (sõja)arvutimängus on võimalus pärast surmasaamist ja enne taas elluärkamist aega n-ö limbos veeta – vaimuna ringi hõljuda ja eri poolte sõdurite tegemisi märkamatult kõrvalt jälgida – nendes ruumides kolades tekkis tahes tahtmata just selline soov (küll ei saa öelda, et oleks tekkinud sügavat sisemist tungi seal pimedas ja kõledas ise teenida).

Aitäh peitjale!

Konkurentsitult kõige euronõuetele vastavam tunnel sellest portsust. Aga sissepääs. Johhhh haidii. Kas tõsiselt?

Laenasime juhised retkeks kaasa, kuid enne sõrmed aaret ei puudutanud, kui sain nad kasta teadmata loomusega plögasse. Ei olnud see väljaheide, tõenäoliselt ka mitte seen, mille ilusatest esindajatest tunnelis mitte puudust ei tulnud. Kokkuvõttes jäängi vastuse võlgu, mis ollusega tegemist oli. Jäägu ta meenutama minu elu valikuid.

Tänud peitjale!

Minul oli esimene kord siin tunnelites ringi kolada ja oli väga huvitav.

Leidsime ühe sisenemistee ja mõtlesime lihtsalt ringi vaadata seal. Õnneks tutvusin varem erinevate aaretega ja saime juhuslikult selle multi kirja.

Selle aarde kohta kuulsime nosilas erinevaid vihjeid, kuidas peaks lähenema ja mis meid ees oodata võib. Suudusime juba tuttavaks saanud geokatega nulli ja ohhoo, ei midagi meeldivat esmapilgul. Kitsas ava ja sealt veel mingi vabalangus või? Mkm, oli mu esimene mõte. Hea, et naiste seltskonnas oli ka üks arukas mees, kes meid kõiki sealt alla minema julgustas ja toetas. Saime vihje kätte ja astusime edasi aarde poole. See tunnel oli täna kõige paremini läbitav ja pealekauba kuiv. Leidsime õige koha ning peas mõtlesin, et ah mis, vihje ju nii ilmselge ja küllap karp ka kohe käes, aga no ei. Käisime kõik loogilised ja mitteloogilised kohad neljakesi läbi ja mida pole on aare! Tundus juba imelik ja vaatasime ikka igaks juhuks veel kõik kohad läbi. Õnneks lõpuks leidisme aarde ikkagi loogilisest, kuid hästi peidetid kohast üles ja saime nimed ka kirja. Karp oli märg ja logiraamat niiske! Aitäh pärnakad, me Maritiga poleks kahekesi täna nii edukad olnud:)

See oli tänase päeva tipphetk. Aardele lähenemise kohta kuulsime erinevaid vihjeid ja otsustasime kõik teha nii nagu peab. Algus oli pisut hirmutav ja ilmselt Liinaga kahekesi, me oleks kohe rõõmsalt koju läinud aga tänu julgustavatele geokolleegidele otsustasime ikkagi proovida. Esimene raskus ületatud, saime edasise info ja asusime teele. Tunnel oli väga hästi läbitav ja jõudsime kiirelt lõppu, tuvastasime õige koha ning siis tuli ikaldus. Vaatasime kõik loogilised kohad läbi aga aaret ei kuskil. Vaatasime mitu korda uuesti, kui lõpuks õige objekt silma jäi, oli ikka peitu pandud. Panime nimed kirja ja suundusime rõõmsalt mööda tänavaid, üleni poristena, nulli poole tagasi. Aitäh toredale ja toetavale seltskonnale!
Ps: karp oli seest vett täis ja niiske, vajaks ülevaatamist.

Olles kuulnud mõningaid vihjeid siinsete sissepääsude kohta Nahkhiirte nosilas geojutu puhumisel, saime küll teada, et on kuskil miski sissepääs, kust oleks parem ja lähem minna, aga me ei osanud selle teadmisega midagi peale hakata, et kust ja mida me siis üldse otsima peame. Läksime ikka korralikult nulli ja esimene tunne oli küll, et sellest praost mina küll ei lähe. Indrekul sellist mõtet ei tekkinud ja krapsti oli ta all ja edasised suunised käes. Edasi hakkas ta julgustavalt rääkima, et pole see pugemine nii hull ja allatulek nii kõrge ühti ja ta aitab ja saame hakkama. Minu vastu punnimise katse ebaõnnestus täielikult ja nii ma siis jalad ees kõhuli Indreku toetusel kuidagi sealt alla ukerdasin, tema iga natukese aja tagant mulle ette kandmas, mitu cm veel maani on. Teised tüdrukud tulid samuti vapralt alla, Indreku väikese abiga ja hakkasimegi julgelt edasi astuma.

Vett polnud siin üldse, maa oli küll savine ja niiske, kuid kuuldud-loetud jutt kõrgest veetasemest pani meid imestama, et kas ikka räägiti samast kohast või on aastad tõesti nii erinevad ...

Peaaegu kohale jõudes me aaret kohe küll ei leidnud - kõik loogilised ja vähemloogilised kohad näppisime korduvalt läbi ja ei jäänud mitte ette. Päris kaua poleerisime. Lõpuks leidsime ikka sealt, kust olime korduvalt vaadanud, aga no oli ikka ka korralikult ära pandud. Lõpp hea kõik hea - väljapääs, ilmselt see vähemlegaalne siis, oli õnneks lähedal ja rõõm oli tõdeda, et pika otsimise peale on soe suvi maa peal siiski veel alles.

Suur tänu peitjale ja toredatele otsingukaaslastele - ilma teie lampideta oleks palju-palju raskem olnud.

Nagu päriselt või.. siit sisse, ei mahu ju. Mahtusime. Ja väga äge multi oli.
Väga täname

See oli kindlasti tänastest tunneliaaretest meeldejäävaim. Nullpunkti läheduses asub laste mänguväljak, kus parajasti üks ema oma last kiigutas. Kui meie oma kummiülikondadega võssa sukeldusime, vaadati meile pikalt järgi. Ega meiegi imestus väiksem polnud, kui aimatavat pragu nägime ja aru saime, et tõesti just sealt peame sisse pugema. Esimese hooga tundus see ilmvõimatu, kuid saatsime kõige noorema ja painduvama asja uurima. Selgus, et ussi kombel vingerdades saab täitsa talutavalt alla ja vihjetops sai kiirelt leitud. Võtsime seal oleva info teadmiseks ja pidasime natuke aru, kuidas edasi. Kuna paremaid plaane ei tekkinud, siis pigistasime kõik ennast järgemööda sellest praost sisse. Ronijale oli paras katsumus, pealtvaatajatele jällegi väga naljakas.

Tunnelis oli väga kuiv ja mõnus astumine ning üsna kerge vaevaga jõudsime kohta, kust võiks aaret otsima hakata. Tiirutasime seal natuke ringi, esimese hooga ei suutnud küll õiget kohta tuvastada. Küll aga leidsime koha, kus päevavalgus paistis. Ja just sel hetkel hakkas sealt kaks noormeest sisenema. Ilmselt olid nemad rohkem üllatunud meiega kohtumisest ja pidime päris kummalistele küsimustele vastama. Lisaks tegid nad oma teadmiste kohaselt väikse ülevaate, mis seal maa all on ja siirdusid kuhugi omi asju ajama. Meie hakkasime aaret otsima ja varsti olimegi kohas, mida otsisime. Üllatuslikult oli logiraamatus tänase kuupäevaga juba sissekanne olemas. Pärast ronisime välja sealt samast, kust noormehed sisenenud olid ja maa peale jõudes avastasime ennast täitsa tundmatust kohast. Selgus, et autod on väga kaugel ja pidime oma mudaste kummiülikondadega küla vahel väikse jalutuskäigu tegema.

Aitäh peitjale, väga vahva seiklus oli!

Avastasin, et sügis on ootamatult lähedal ja et varsti muutuvad tunnelid ametlikult kellegi koduks. Kurtsin päeval Rainile muret ja kuna talle muud päevad eriti ei sobinud kui nüüd ja kohe, siis tõstsingi oma tegemised ringi, et siin koos ära käia. Ma jätkuvalt ei leia, et üksi oleks mõistlik sellistes kohtades tuiata. Võtsin Raini peale, siis kodunt varustuse ja saigi edasi liigutud.

Kahlamispüksid oli veidike over-kill aga nendega sisse roomata oli täitsa ok. Kui Rain oli juba sees ega minulgi pikka pidu polnud. Tundmatus kohas selg ees kuskilt alla minna, ise samalajal veidi kinni olles, ei ole minu arust nii nauditav, et seda uuesti tahaks teha. Alguse leidsime üsna ruttu, minu arvates võiks alguse juhisel minigrip ümber olla. Praegu oli küll kuiv.

Tunnel oli pikk ja plögane, ei midagi hullu. Siis kui aga läks juhiste järgimiseks ning mõni neist tehtud oli, oligi käes ebameeldivam osa. Mingi imelik hallitus ja halb lõhn. Aaret või siis juhises mainitut otsides, sai tükk aega jalutatud enne kui õigesse kohta jõudsime. Ka siis kohe ei leidnud. Õnneks oli aardes pastakas, sest väga tagasi tulla ma ei oleks tahtnud. Üle pika aja ei tulnud mul mõttessegi autost väljudes pastakat otsida. Ärevus oli vast sees. Väljusime teistkaudu, mis Rainile oli tuttav, mina sealtkaudu polnud veel Laagri tunneleid külastanud.

Kusjuures aastaid olen ma seda aaret kutsunud Tunnelimutiks. Ilmselt arvasin, et seda kitsast roomamist on rohkem. Tagasi autoni jõudes tundusid mu sokid seest märjad nii et mul on nüüd väike kahtlus, et kõige odavamad kahlamispüksid pidasid vaid aasta vastu. Aga ega neid ju sihtotstarbeliselt ei ole kasutatud ka. (501) Aitäh! EVEJ

Ei tahtnud kuidagi sellest avausest sisse pugeda. Siiski panin tunked selga ja pea ees käiku . Kohe probleem, järsk langus . Kuidagi sain ümber pööratud ja siis- jalad ei ulatu põhja. Õnneks vaba langemist palju polnud. Tiia jäi maha, aga lubas poole tunni pärast siiski otsima tulla. Geps ja mobiil jäid loomulikult tema kätte. Lugesin juhendi läbi ja minek. Lõpp oli ootamatu. Sellised rajatised maa all! Edasi. Valgus paistab kusagilt. Lausa mõlemalt poolt. Ronisin ühest välja ja sibli ringi nagu peata kana. Ei oska autoni minna. Sain mingi kruusateele ja ühe mööduva inimese käest palusin telefoni. Tiia väga kaugel ei olnudki. Pärast küsis, et kust sa välja said. Õrna aimugi ei ole. Aitäh.

Peale sündmust jätkasime Maretiga kahekesi. Nüüd oli juba selge, et tunnelis karu ei kohta ja saame ka kahekesi hakkama. Multiaarete fänn ma eriti pole ning arvasin, et see aare on kuuikust kõige raskem. Teatavasti on siin lähenemiseks kaks viisi - legaalne ja legaalsem. Me lähenesime legaalsest. Niisama nalja pärast tolgendasime ringi, kui täiesti kogemata leidsime üles aarde. Ei saanudki teada, mida nullpunkt teha soovitab :(

Esimesed kolm tunnelit tehtud ja ka geosündmusel osaletud, sai suund tunnelimultile võetud, niisked kummikud-püksid uuesti jalga ja taas käikudesse. Võtsime multi ette selliselt nagu peitja ette teps mitte ei näinud: trügisime sisse teisest kohast, leidsime aarde ja nulli ei jõudnudki. Täname peitjat loogilise peidukoha eest, mis hoidis jalavaeva kenasti kokku.

Oleles Nahkhiirte nosilast saanud häid nõuandeid tunnelisse sissepääsu osas alustasime oma retke trellide vahelt läbi pugemisega. Kui lõpuks tunnelisse välja jõudsime osutus olukord seal oluliselt vesisemaks, kui oleks logisid lugedes arvanud. Igaks juhuks jalga pandud kerge kummik osutus üsna kiiresti liiga madalaks. Mis seal ikka, keerasin püksisääre kõrgemaks ja lahmasin edasi. Umbes viimane neljandik tunnelist osutus minu jaoks liiga sügavaks. Siis kui vesi üle poole reie tõusis ja enam polnud võimalust pükse ära ka võtta otsustasin tagasi keerata ja pisut kõrgemat kohta otsima hakata. Kahlamispükstes Britt läks aga vapralt edasi ja jättis mu keset tunnelit leitud kõrgema kivi peale end ootama. Kükitasin siis nigu konn mõnda aega kivil ja ootasin kannatlikult Britti tagasi tulekut. Ja ei läinud poolt päevagi, kui punane tagatuli sai valgeks esituleks ja hakkas mulle jälle vaikselt lähenema. Selgus, et üle naba polnud vesi tõusnud ja info oli edukalt leitud. Infot kuuldes olin veendunud, et kuiva jalaga aarde külastajad olid raudselt tegelenud kirvetamisega ja otse lõppu läinud. Lõpus õnneks oli teine põhjalikumalt uuritud koht õige ja avaldas aarde. Peale nime kirja panekut algas maapeale tagasi pääsemise saaga. Mõnus oli sealt välja saada ja väike uduvihmgi rõõmustas. Tänan vaprat kaaslast ja peitjat.

See käik oli kuidagi teistmoodi. Meeldis aarde ülesehitus ja sissepääsu ava, kust sai sisse poetud. Suur tänu kaaslastele, kellega oli tore koos maa all lonkida. Aitäh!

Sissepääs oli üsna kitsuke, aga kui see pugemine tehtud, siis läks juba libedalt. Mingi hetk hakkas tunneli lõpust ka natuke valgust paistma. Kui aare logitud, siis pugesin alternatiivsest august välja ja jalutasin päikse käes tagasi autoni. Nii vahelduse mõttes. Aitäh peitjale.

Tunnelimutt, siit ma tulen! Aarde nimi tunnelimulti sai alles hiljem selgeks, esialgu tundus, et aarde nimi võiks olla tunnelimuti. See nullis paiknev auk tundus nii ahvatlev, et ei suutnud vastu panna kiusatusele sellele selg keerata ja ennast hoopis ühest teisest august sisse väänata. Tundub, et sama soov on enamusel, sest peitja poolt soovitatud urruauku ei tundunud keegi ammu kasutanud olevat.

Päeva jooksul kõige kuivem ja viisakam tunnelivärk. Ja see kompleks lõpus on ka lihtsalt sigakõva. Mulle hallitus ja värk, mida ohtralt leidus, pakkus pigem pinget, mitte vastumeelsust. On ju küll saanud kooliajal mükoloogiat ja puidu seenkahjustuste praktikume läbitud. Hallitus on tänaseks selline oma jope :D

Väga mõnus multi, tõesti sain alles lõpus aru, miks selline nimi.

Selle aarde maa-alune osa oli päeva põnevaim. Natukene pidime sissepääsu otsima, aga juba all olles läks asi lihtsalt ja loogiliselt.
Aitäh!

Pugesime trellide vahelt sisse ja teekond võis alata. Teekond oli nii nagu lubatud matkatossuga täitsa läbitav. Emotsioonid mis tunneli külastusel tekkisid edastan piltide näol.

Kui jube saab see roomamine olla?? Roomamine oli veel käkitegu, aga kõrgelt alla saamine võttis korralikult mõtlema, et kas ronin alla või mitte. Peab ju pärast ülesse ka kuidagi saama. Siia tunnelisse sattusin esimest korda. Teistest täitsa teistsugune maastik.

Lõpus läks oodatust kauem. Ventilatsiooni tuvastasin kiirelt, aga aaret ei olnud mitte kuskil. Peagi lahendasin oma probleemi.

Ajaaa.. kummalise vaatepildi osaliseks sain rooduvarjendi treppide all, kus nägin beebi bassineti - imelik, kes on selle sinna tassinud.

Head talveund nahkhiired - näeme järgmisel hooajal.
Eesti puhkuse 150.leid!

Tunnelite tuuri sai siit alustatud, leidmistega raskusi polnud ja kõik sujus valatult. Tänud taaskord siia kutsumast :)

Põnev seiklus oli.Tänud peitjale!

Kõigepealt sai ekskursioon tehtud ja siis sai väiksema seltskonnaga aardeid ka nopitud.Aitäh!

Mina loksusin kaasa ja üritasin kaaslannade sabas multitada. Ikka solks ja solks, mis imeline koht. Tänud peitjale aarde eest.

Siin oli üsna vägev pugemine alguses. Kõiksepealt proovisin valetpidi, siis ukerdasin aga jälle välja tagasi, väike kehaasendi korrigeering ja tagasi jälle. Ehee, täitsa hää, et ma oma toitumise maksimaalastmel enam ei ole, mahun ikka sellistesse paikadesse veel ära. Sees oli juba udupeen, igati vahva paik. Peale logimist vahtisime veel kõikvõimalikud paigad üle. Aitüma!