Vaja on logida - VOL#20

Kunagi varem siinkandis ringi tatsates jäi see aare tähelepanuta, sest ööaare ju ikkagi. Pärast edukat päevast ööaarde skoorimist Noarootsis tekkis aga mõte, et äkki prooviks. Logidestki jäid esimese hooga silma just need, kus seda varianti võimalikuks peeti. Koha peale jõudes optimism esialgu hajus ja silma jäi üha rohkem logisid, kus päevane otsing ikka ebaõnnestus ka. Olime juba loobumas, kuni teravsilmale meie tiimist üks kahtlane koht silma jäi. Ja oligi see esimene! Edasi läks juba väga lihtsalt, lampi ei hakanud välgutamagi kuni umbes kümne minuti pärast lõppu jõudsime. Siiani kõige leebemalt sujunud ööaarde otsing, võrreldes ka nendega, mida pimedas otsitud. Kindlasti aitas kaasa ka selle raja väga eeskujulik teostus, mis helkurite märkamise oluliselt kergemaks tegi. Vabalt oleks võinud ka pikem rada olla! Boonuseks leidsin lõpu ligidusest oma esimese Eesti loodusest korjatud muraka! Tõesõna, seda haruldust olen looduses valminuna vaid Soomes kohanud, kodumaal alati liiga hilja või vara nende kasvukohtadesse sattunud. Aitäh peitjale toreda aardeleiu eest!

Foxi juurest tulles oli hoog sees ja hea suur lamp kaasas. Andis ikka mütata, me millegipärast eeldsime et ainult paari punktine rada. Merily ütles kuskil poole peal, et pane tähele, vol20 tähendab et 20 punkti. Aga tegelikult oli väga vahva Suur tänu!

Filmitopsid kahandavad helkuri töövõimet aga leitud ta sai. Aare korras.

Sai tehtud väike jalutuskäik, sest täna oli tõesti vaja logida :)

Aitäh!

Natuke oli vaja logida küll ja kuna ma siin kandis juba olin, siis sai jalutuskäik ette võetud. Ilusad rajad siin metsa all. Tänan.

Vaja on ju ometigi logida. Selle jaoks läksid seitse inimest jalutama ühte koera.

Tänud aarde eest!

Midagi unikaalset meie jaoks. Väga väga lahe.

No tegelikult ikka oli vaja logida, sest sellise kuupäevaga aare mul puudub.
Ma olen pigem skeptiline oma ööaarete oskustes. Kui esimene punkt leitud, siis tekib teine probleem ja järgmise punkti leidmisega läheb veelgi kauem. Lõpupoole jäin ikka täitsa kinni ning mitu tiiru sai tehtud, sest palju palju kaugemalt paistis mega super hea helkur silma, aga see ei kuulunud aarde juurde. Kuid siis võikski juba neid kasutada :D . Hakkasin lahkuma kui kõndisin juhuslikult just täpselt aarde juurde. Väga tore, õnneks saab siia ka enda nime kritseldada.
Ju siis pean ma veelgi võimsama taskulambi leidma, neid ööaardeid tahaks natuke nautida ka :D
Aitäh peitjale!

Tegelikult polnud küll mitte mingit hädavajadust sinna metsa pimedas ronida. Peaaegu kolm aastat pole juba sinna suuremat tungi tundnud. Aga kuna valges ka ei saa ja üks kord katkeb iga kannatus, eks siis tuli pimedas minna. Sest kiku oli eelmistest leidudest juba täna irevil. Lõpuks oli tegelikult veidi tore ka. Ei saanud jalgugi märjaks ega midagi. Nii et igati lõpp hää, kõik hää. Aitäh peitjatriole maheda pimeda metsa eest! Aare korras.

Ja ongi vaid VOL #9 ja #10 veel leidmata. Ikkagi sõltlane, mis siis, et inimene.

Aitäh aarde eest!

Algusest saime minema aga ükshetk hea taskulamp näitas midagi kauguses, kohale jõudes saime aru, et vale asi. Alustasime otsast peale ning peagi saime nimed kirjad. Tänud!

Põnev metsas jalutamine. Tänan

Mulle meelivad väga öö aarded. Oma võimsa taskulambiga helkureid jahtida. Kahju, et nii kiiresti lõpp tuli. Lõppu nägin ennem, kui eelnevat vahepunkti.
Täna oli väga soe ja tuulevaikne õhtu. Kahju koju minna.
Siin kandis liigun väga harva. Tore oli avastada hämaruses linna.

Leitud

Olime siin tavaaardeid jahtimas ja proovisime vahes ka seda siin roheliseks värvida. Vähele pusimist ja aare saigi leitud. Aitäh!

Õnneks hakkasid vajalikud suunaviidad kohe silma. Andis ikka sumbata seal sügavas lumes. Õnneks jäi lõpu juures käigurada silma ja ei pidanudki kogu seda ringi uuesti jalutama.

Ilm oli sombune ja nii otsustasime seal kandis päevasel ajal olles proovida, kas leiab ööaarde üles. Peagi tunnistasime, et see on vaid ajaraiskamine. Tulime siis geopäeva lõpetuseks pimedas tagasi. Asi hakkas kohe libedalt edenema...kui äkki ei paistnud ei lõppu ega järgmist punki. Kablutasime sinna-tänna ja ringiratast üksjagu enne kui taas nägijaks saime.
Tänud peitjale vahva seikluse eest!

Hommikusel katsel kuigi kaugele ei jõudnud, sest isegi talvist hämarat päiksevalgust oli liiga palju ja tulime pimedas uuele ringile. Siis oli kohe hoopis teine pilt, kuigi ka siis oli ühel hetkel tupik. Vehi palju vehid, aga midagi vastu ei helgi. Järjest suuremaid tiire tehes jäi siiski lõpuks järgmine vahepunkt silma ja siis kohe ka lõpp. Aitäh peitjale.

No oli jälle vaja nagu ikka. Uskumatult tore jalutuskäik aga oli. Siht oli pidevalt silme ees ja seda lõpuni välja. Aitäh aarde eest.

Kevadepoole suvel ehk suve alguses jäi meil siin käimata ning siis liiga valgetel õhtutel ei hakanud me siia tulemagi. Ootasime ikka ära selle aja aastas, mil õhtud lähevad juba varem pimedaks ning täna õhtul linnas aardeid noppides jätsimegi selle aarde külastuse viimaste sekka. Väljas oli juba täitsa hämar ning lampide välkudes seiklesime mööda metsa kuni võiduka lõpuni. Täname aarde eest!

Kuna mustikale nagunii kutsuti, siis proovisin kah särava päikese käes metsas jälgi ajada. Esimene punkt sai hetkega leitud, aga teisega läks juba keeruliseks. Ega ma nüüd ei teagi, kas see, mis ma järgmisena leidsin, oli teine või kolmas, aga igatahes sai rada üles korjatud ja edasi läks kõik juba üsna ladusalt, kuni võiduka lõpuni välja. Igaljuhul oli täitsa mõnus jalutamine. Tänud aarde eest!

Maris julgustas, et kui raja alguse kätte saan, et küll siis teised tähised ka leian. Lõpupoole läks ühes punktis päris pikalt metsa all enne kui uut tähist märkasin, kuid üldiselt läks ka valges väga kergelt. Aitäh peitmast!

Peale eelmist leidu oli väljas juba vaikselt hämarduma hakanud aga enne autosse tagasi minekut tahtsime selle plaanivälise aarde nulli ka üle vaadata. Viimasel hetkel veel poetati mokaotsast, et ahjaa, siin kästakse korralik taskulamp kaasa võtta. Aga loomulikult. "Härrased, käivitage prožektorid!" ja panin oma telefoni seasilma särama, mis valgustas selles hämaruses umbes nii kaugele kui väljasirutatud käsi ulatus. Aga kellel neid abivahendeid ikka vaja on kui vahest lihtsalt näkkab? Mingi ebamäärase loogika ja tunde pealt panime suuna paika ja hakkasime kordamööda järgmisi tähiseid leidma. Vahepeal läks veel hämaramaks ja siis nägin seda rada ainult mina ja napilt enne kui oleksime loobunud leidis Inga peaaegu pimedast metsast aarde. Äge! Nüüd oleks veel UV-nägemist ka vaja mõne teise aarde jaoks. Tagasiteel nägime veel tee kõrval askeldavat kitse. Tänan.

Tänud aarde eest :)

Seegi täpp naeratas juba jupp aega kaardilt vastu. Miskipärast arvasin, et tegu on pigem keerulise aardega, aga kui ise rada läbima hakkasime, siis oli üllatavalt kerge ja mingeid takistusi ei tekkinud. Peagi olime lõpus ja saime nimed kenasti kirja. Tänud!

Leiu saamise pärast meil logimisvajadust polnud. Küll aga soovisime täna otsima tulla, sest mida veel edasi lükata, seda keerulisem pimedat aega leida on. Kui Liisil linnast peale võtsin, oli veel liiga valge, tuuritasime siis Peetris ning seal platsi puhtaks saades oligi paras aeg siia sõita. Nullist saime kiirelt edasi ning kogu rada oli mõnusalt selge, ei pidanud ühegi punkti juures pikalt peatuma ja järgmist otsida. Varsti olimegi lõpus ja saime nimed kirja. Tagasi teele jõudes avastasin, et mu orientatsioon on sassis ning jalutasime täitsa vales suunas parkla poole. Õnneks märkasime seda ruttu ning keerasime otsa ümber. Olles kaks päeva Peetris aardeid otsinud, oli see mõnus vaheldus.

Leitud ilusal kargel varahommikul. Kraavi ületusega probleeme ei olnud. Tänud!

Selle aardega on mul kohe pikematsorti ajalugu. Kuskil jaanuari alguses võtsin koera näppu ja mõtlesin, et lähen login ära. Mõtteks see jäigi, sest peale teise kraavi ebaõnnestunud ületamist oli veel ainus mõte teemal, et kuidas oma pea täies pikkuses rabasügavustes olev jalg ikka koos saapaga kätte saada. Kohe mitte ei tahtnud sokkis koju minna ja no head saapad ju ka. Nikerdasin ja nõkerdasin, truu sõber hämmeldunult mu ponnistusi jälgimas, aga kätte sain. Seadsin siis sammud löödult kodu poole, üks jalg põlvini, teine tublisti rohkem märg. Mõned nädalad hiljem jalutasin päise päeva ajal raja läbi, geokoer rõõmsalt ees ja mina järgi. Tõdesin et eelmine kord olin pea aarde kõrval ukerdanud ja astusin rõõmsalt kodu poole. Hmm, unustada logida. Täna, kuna loodus nõudis oma ning koer tuli välja viia, pistsin pealambi taskusse ja suundusin uuesti aarde poole. Nüüd oli küll lust ja lillepidu, sulailmad on lume täiesti kandvaks teinud, isegi südatalvel pehmed kraavid olid korraliku katte all. Mitte et ma neid eriti ületama oleks pidanud, läksin ju kohe lõppu, aga ikkagi. Tänud peitjale

Ristmikult minema saamisega oli tegu, ülevalgustatus on siinses metsas. Mingi hetk saime rajale ja soravalt lõpuni välja. Vihma endiselt sadas ja sain üsna märjaks. Tänud peitjale.