Valuoja- Marienhofi teel

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

28.04.2026
Aare uuesti taastatud. Abivahend vajalik ikka. Kui alla saad, tuleb samasse kohta tagasi paigutada. Edu nuputamisel ja õngitsemisel

Ei julgenud ma selle aarde poole tema raskusastmete pärast vaadatagi, aga nüüd kui logimata leidmata aardeid üha vähemaks jääb ja mõnes kohas valik õige kesine, siis vaja ikka igale veel alles jäänule sügavamalt otsa vaadata, et ehk siiski. Siinne tõi kohe naeratuse näole, no selle abivahendiga olen ma aja jooksul ikka teatud osavuse saavutanud, nii et tuleb vaatama tulla. Täna tulingi. Aare hakkas ikka kohe silma, aga tuul muudkui sasis oksi ning tema tõttu oli suht keeruline ülesanne, kuigi nagu selgus, üldsegi mitte võimatu. Igatahes sai üle ootuste suhteliselt väikese ajakuluga kogu see ülesanne täidetud.
Tänud peitjale selle täitsa äkilise aarde eest

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Julgeme väita, et aare enam ei ole selle koha peal, kus me teda varasemalt oleme näinud. Natuke kadunud või nii..

Siin olekski läinud vaja seda väiksemat sorti maasturit, sest sinna mülkasse oleks me küll kinni jäänud. Aare paistis ikka kaugelt ja üks vahva muguronk uudistas ka mida imelikku me seal teeme.
Kätte saime ja teamwork toimis jälle.Tänud kiusukonksule see on ikka väike aga no kindel.

Autoga ligipääs tundus küllaltki kahtlane, võtsime Reivililt saadud abivahendi ja jalutasime mõned sajad meetrid aardeni. Konteiner paistis juba kaugelt, kättesaamine ja tagasipanek toimusid suht kärmelt. Kuigi see aare on paras geokiusamine, seal võib tagasipanekuga ikka väga pikalt minna. Meil oli varuks väike salanipp mis toimis ideaalselt, esimese katsega oli aare ilusti omal kohal tagasi. Tänud peitjale aarde eest! Jätsime lamineetud juhendi ja karbile sai Skingirli supper disainiga GP kleeps.

Ei ma ei saanud aru, kuidas see nüüd töötama pidi, aga mind pandi oja ette tõkeks. Õnneks sai kõik vajalik tehtud ja nimed kirja. Olgu ta siis selline. Aitäh!

Meie mitme mobiili peale jaotunud seltskond tilkus siia null-punkti väikeste vahedega ja viimased tulijad küsisid kohalolijate näoilmeid vaadates, et miks need nii pikad on - ei leia konteinerit või?
No miks ei leidnud - ikka leidsime. Aga siis vahtisime kõik seal, kaelad õieli, topsi ja kui see olnuks koomiks, siis võinuks meie peade kohale joonistada üheainsa suure jutumulli, mille sisse olnuks kirjutatud palju mitte kokkusobivaid märke, mis kokku andnuks nukra alatooniga ebatsensuurse mula.

No nali naljaks, aga konteineri pealt oli veel näha eelnevate leidjate higi- ja pisaratilku. Ja ei saanud ka meie kehvemad olla. Või noh - kokkuvõttes tegi ju noorgeopeitur enamus rasket tööd ise ära, teistel ei jäänud muud vaeva kui õpetada, targutada, seletada, hoiatada (töövahendi liigägeda kasutuse tagajärgede eest), arendada tagavarastrateegiaid, valvata, et tops kraavi ei kukuks ja siis kõike seda korrata. Päike hakkas ka vaikselt horisondi taha kukkuma ja pakane hakkas aina teravamalt näksama. Lõpuks võidutses ikkagi gravitatsioon ja see, mis topsil takistas kiikingus hiilata, aitas tal nüüd otsejoones, uuesti takerdumata, alla sadada. Nimed kirjas, valmistusime uueks üritustesarjaks, aga kui see esimene arusaamatu oksastumine välja arvata, siis läks päris siva.

Aitäh ilusa õhtu sisustamise eest!

Ohjah, Aitäh aarde eest!

No ikka üks õel värk küll. Mitte nagu sasipil, alla ajamine oli ikka palju raskem, kui üles saamine. Alla toomine oli ikka raske. Proovisin panna kukkuma, kuid lõpuks sain kuidagi konksu taha. Alla tuues kukkus ikka alla. Esimene katse üles panna tuli peaaegu välja, kuid jäi konksu otsaga oksa peale. Proovisin alt lükata kergelt, tulemus = kukkus vastu maad. Laadisime uuesti peale, üks ridva osa polnud korralikult kinnitatud ja konteiner tuli mööda abivahendit alla. Kinnitasin õigesti kõik üle ja saime üles ja kui kõik see konteiner korralikult püsti, siis panime jooksu ka.

Tänud aarde eest!

See oli nüüd küll üle võlli värk. Niimoodi võib mõni otsija Jämejala haiglas lõpetada :-) Sellist võidukarjet, kui konteiner õigesse kohta pidama jäi, polnud ammu kuulnud. Kõik ropud sõnad jäägu sinna, kus nad öeldi. Aitäh!

Tänud aarde eest!

Käisin seda siin juba ammugi kiikamas ja pead murdmas, et kuidas kohale lennata. Plaanisin juba Dinolt või Denkalt abi küsida, aga siis nägin piiri taga, kuidas üks kogenum geopeitur sarnast ülesannet lahendas. Ajapikku varustasin ennast vajaminevaga ja tegin nüüd samamoodi. Päris jalad maas ikka ei õnnestunud, aga peaaegu. Tagasipanek tundus esialgu, et läheb supsti. Aga kuradi kurat, alles umbes üheksandal katsel jäi nii rippuma, nagu vaja. Loodan väga, et püsib.

Teadsin küll, et maastik 5.0, aga eks neid ole ennegi hommikusöögiks paljakäsi ja peaaegu paljajalugi võetud. Nulli kandis märkasin pisikest Muhvi autot ja palja ülakehaga meesterahvast - järelikult ronis ;-) Tema lõukoer tuli kohe minu peale haukuma. Otsustasin siiski aardele läheneda. Mudasel teel libastudes ja kätega äkitselt vehkides imestasin isegi, et koer mind ehmatusest ei hammustanud, aga ju ta ehmus samamoodi. Aardeni jõudes sõitsid mõlemad minema - nii koer kui mees olid lihtlabased mugud. Piidlesin siis aaret ja tõdesin, et omal kodus oleva telgivaiadest kepikesega saaks aarde ehk aarde alla kukutada, aga tagasipanek pole küll kindel. Ühesõnaga, edaspidiseks asi üle vaadatud ja päris lootusetu pole. Tuleb vaid õiget tuult oodata ;-)

Käsi oli juba õngitsemisega soe ja abivahend tuuningutega, seega oli paslik moment ka siia tulla. Aarde asukoha fikseerisime kiirelt aga tema kättesaamisega tuli ikka natuke vaeva näha. Õnneks mitte eriti kaua. Aga nagu arvata oli, on siin tagasipanek tunduvalt keerulisem. Pika ponnistamise peale saime ilusti esialgse olukorra taastatud. Meie üllatuseks oli see auklik teelõik täna väga mugurohke. Kogu meie tegevuse ajal jalutas üks koeraga mugu sealt kaks korda mööda ja tal paistis üsna selge olevat, millega me seal tegeleme, sest uudistavaid küsimusi ei olnud. Hoopis rääkis, et see asjandus lendab sealt alla suure tuulega ja tema on juba vähemalt kahel korral puu all meie mängu aaret näinud. Seega võib-olla ei olegi geopeiturid pidevas aarde kadumises süüdi, vaid hoopis tuule käes väga suure amplituudiga kõikuvad puuoksad. Üks teine mööda sõitev mugu oli aga üsnagi huvitatud meie tegvusest ja kui seal asjaga poole peal ametis oled, ega siis midagi varjata ka ei õnnestu. Aga nüüd seegi tops leitud, aitäh peitjale!

Panin taas uue kõik. Vaatame kas püsib alles. Logi ainult siis kui oled kindel, et saad ka sama kohapeale tagasi panna. Vajalik on abivahend ! Asetasin jalad maas ja nii ka logida vaja. Loodust rikkuma ei pea. Aitäh

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Hooldusring. Aare korras. Hääd otsimist ja kena talve.

Ojaga asi selge ja ega siin pikalt kukalt polnud kratsida vaja. Abivahendid välja ja tehtud-mõeldud. Aitäh!

Aitäh aarde eest! Sel korral oli oma kohal.

Siia jõudes oli kell juba ülbelt üle südaöö. Mis siin ikka, redel lihtsalt püsti ja pikkade kõrvadega orav läks kribinal üles. Kunagi ammu olen ma seda käed taskus piilumas käinud, kuid siis oli tops palju kõrgemal ja kättesaamatum ja sada muud häda.

Tegime eilsele mitteleiule täna vigade paranduse ja panime nimed kirja.

Tänan peitmast.

Nagu ikka, keset ööd, peale seda, kui Miki oli oma ronimisoskusi näidanud Karulas mingi tuuliku seinal ja kõhud olid täis söödud viljandi söörklis, otsustas ta, et siin lähedal on üks vahva aare. Fine, no lähme võtame ära siis. Jõuame kohale, voilaa, särab silma. Egas midagi, Miki ajas auto paika, redel paika (Miki turvas oravat (loe:jänest)), ehk sel korral pidin mina enda ronimisoskusi näitama (ps. Ma kardan kõrgusi), aga kätte saime.

Oojaa, see oli magus leid :). Raskusaste 5.0 tekitas põnevust ja tulime uurima, mis ees ootab. Nulli ümbruses oli kõvasti rohtu tallatud, mis andis tunnistust, et siin on lähipäevil korralikult madistatud. Meie ega ei suutnud tähtede poole vaadates konteinerit kusagilt tuvastada. Nüüd alles pöörasime tähelepanu logidele ning Karli logi põhjal oli selge, et sealt polegi täna midagi leida. Otsustasime siiski ümbrust uurida ja üsna pea jäi põõsas pikas rohus miskit kahtlast silma. Logisime niisis 1.0 maastikul, aga südametunnistus ei lubanud seda samasse kohta tagasi panna. Varemleidnu info põhjal algas nüüd päästeoperatsioon, mille tulemusel sai konteiner taas kõrgemale. Aitäh.

Tops taas teel tähtede poole ;)

Üks tänase päeva viimaseid. Karulas ronimas käidud siis vaatasime kaarti et kas lähistel veel mõnda 5.0 võiks olla. Kaardil filtrit sisse lülitades kuulsime ka Kristjanilt kuidas nad seda logimas olid käinud ja tundus igati ahvatlev ettevõtmine. Päev aga venis pikale ja aardeni jõudsime juba õhtuhämaruses. Jälgede järgi oli näha et siin oli kõvasti otsitud. Otsisime meiegi kõrgustest siit ja sealt. Kui aga nägime et ees on juba hunnik mitteleide, tekkis küsimus et kas tõesti kadunud. Veel ennem allaandmist otsisime ka 1.0 maastikult ja justnimelt sealt me ka topsiku leidsime. Nimed saime ilusti kirja aga kuidagi ei tahtnud seda asjandust sinna heina sisse lebama jätta. Käitusime siis eelnevalt sündmusel kuuldud legendi järgi. Kasutasime neljarattalist redelit ja käepikendust. Ja aare saigi maastikule vastavasse kohta tagasi. Hetkel topsikuga taas kõik ortnungis ;) Aitähhid peitjale

Aaret pole enam

Pärast sündmuse ronimist tulime siia aarde juurde. Korra siin käinud ja teadsime, et meie redelist peaks piisama. Ainukene leidmata Viljandi lähedane aare jäi paraku aga ka seekord leidmata, sest aaret pole enam seal kus ta kunagi oli olnud. Kusagil mujal ka silma ei jäänud.

Vaatlesime puud siit ja sealt, kuid aaret silma ei jäänud...