Vanemuise tütar

Tänane sombune ja jahe päev sobis väga hästi pikemaks matkaks. Tegelikult on selle kohaga meil päris pikk ajalugu, esimene meeleolukas sünnipäevakülastus siia 18 aastat tagasi on eriti hästi meeles ja tahtsime näha, kui palju siin sellest ajast muutunud on. Tookord käisime siin pärast suuri vihmasid ja piknikulauani sai vaid puupakkudel hüpates, ka tee siia oli hoopis kitsam ja vähem euro ning kõige rohkem hämmastas, kuidas me tookord ehku peale kõik toidukraami, joogid, varustuse ja telgid kuue kilomeetri kauguselt kohale vedasime kui polnud ju üldse kindel, et keegi juba platsil ees ei ole. Aga ju siis veel ei käidud nii palju looduses kui praegu, ei mäleta, et oleks tookord kedagi kuskil kohanud. Täna saime vaid õnne tänada, et otsimise ajal kedagi platsil ei olnud, oleks üpris ebamugavaks kujunenud see aardeotsing. Koht on igatahes sama "maailma serval" tundega kui toona. Tagasitee oli ka praegu tunduvalt lühem, siis oli kuidagi nii, et tagasitee pidi kirjade järgi kaheksa kilomeetrit olema, aga me otsustasime kuskilt lõigata, sattusime mingisse mülkasse, rabelesime sealt kuidagi välja, aga vesi oli otsas, peale vihma tõusis temperatuur +30ni ja lõpuks jõime häda sunnil mingist ojast vett lihtsalt. Sellest ojast kõndisime vist täna ka mööda, üldse ei kiskunud jooma...Aitäh peitjale siia tagasi kutsumast!

Männikjärve raba multiga ühele poole saanud, hakkasin aga selle Vanemuise lapsukesele pühendatud aarde poole astuma. Raba oli praegusel ajal tõeliselt ilus ning astumine esiotsa kerge. Rabast läbiminev laudtee tundus küll esiotsa lõputuna, aga tegelikult oli tal ikka täitsa lõpp ka olemas ning edasi juba mööda metsaradu. Mingil hetkel kuulsin sae vingumist ja meeste hääli. Tohh tonti, mis nüüd siis. Ringi vahtides, et mis siin siis toimub, ei märganudki, et tee vahepeal hargnes ja ma oleksin hoopiski teises suunas minema, aga saagidega mehed ajasid pea sassi ja väheke nendega juttu puhunud, põrutasingi vales suunas minema. Õnneks märkasin eksitust ruttu ja ots ringi. Meestel taas suud kõrvuni, et kas tahtsin siis kohe nagu nende mahalangenud puudest puhastatud rada uuesti ilma turnimata proovida. No muidugi tahtsin, kohe läks lihtsamalt see astumine. Jätsin nemad siis omi asju ajama ja suundusin ise omadele radadele. Veel polnud hullu midagi ja kohale jõudsin kenasti. Praegune kuiv aeg oli raja kenasi ära kuivatanud, nii et kunagi porised kohad olid vaid aimatavad. Igatahes veetsin ikka jupi aega seal kohapeal. Natuke otsides, aga tänu varemleidult vihjega varustatusele mitte eriti, kuid järv tahtis ju üle vaadata ning eks väikene istumispeatus kulus ka ära. Tagasitee oli juba jupi maad vaevalisem, puujuurikad olid vahepeal end märgatavalt rohkem maa seest välja ajanud ning laudtee jupi maad pikemaks veninud. Kokku sain siis 12,5 km, millest küll see 0,5 oli arvatavasti selle väikese segaduse pärast lisandunud. Aga lõpetuseks olid ikkagi maru mõnusad raba- ja metsatunnid, mida siis kokku kogunes pea 3,5.
Minu poole tuleb kinel FP. Mitte just mõistatuse ja topsi eest, aga emotsiooni eest. Koht igati tore ja see, et ma ikkagi selle mu jaoks natuke pikavõitu matka ette võtsin ning taga hakkama sain, tegi meele rõõmsaks.
Tänud peitjale.

Olime matkaseltskonnaga nädalavahetusel Endla looduskaitseala avarustes seiklemas ja majakeses puhkamas. Kõik sujus mõnusalt - ilm hea, saun hea, rajad parajalt pikad, seltskond muhe ja lõbus. Viimasel päeval enne lahkumist sai ka aare kambaga üles otsitud. Päris mitmele oli see ka esimene geopeituse aarde leid:). Tänud siia taasjuhatamast! Olen ka varem neil radadel käinud ja majakeses ööbind aga siis ununes aare ära noppida. Siinsed rajad on igal aastaajal mõnusad!:)

Tahtsime midagi vesist ja leidsime just täpselt sellise vesise seikluse, mida otsisime. :) Aega kulus 4 tundi ja kokku veidi üle 10 km. Alustasime matkarada Kärde poolsest parklast ja lõpetasime Toomal. Metsamaja lähistel ujus laudrada vee peal. Peale astudes vajus sügavale põhja. Meil olid jalas kalamehekummikud. See oli hea. Oli väga meeldejääv seikluspäev! :) Tänud aarde eest!

Lahendatud lootuses, et õnnestub ühe teise üritusega koos ära logida. Tookord aga veetee meid siia ei toonud. Nii, et tulime jala. Jällegi mudane ja märg aga saime käidud. Aitäh!

Leitud pikema sõbra abiga.

Suveseiklus 2024 Jõgevamaal. Carolina poolt koostatud legend: "Nuta mulle jõgi" See koht, nagu mitmelgi pool selle aasta alas, on kaudselt seotud Kalevipoja ja tema tempudega. Seekord on mängus alkohol ning alguse sai lumepall, mis viis lõpuks traagiliste sündmusteni. Nagu ikka mehed sõdivad ja naised jäävad koju nutma. Läheme vaatame, kus neid pisaraid siis nuteti.

Lahendasin seda ja jõudsin Laiuse Siniallikani. Siis tuli aga kaasseiklejalt info, et tegu hoopis Purskava allikaga Endla looduskaitsealal. Olime just Kärdes ja kaarti vaadates kuidagi ei klappinud tema kirjeldus allikani jõudmisest, kuid ta jäi endale kindlaks, et ta käis allika juures. Kaardilt aga paistis, et Purskav allikas raba teises servas ja lausa teises maakonnas, autoga sinna lausa üle 30km. Kuna üks teine legend juba juhatas meid Endla järve äärde matkamaja juurde, siis seadsime sammud sinna. Selgus, et kaasseikleja oli seiklemisest juba üleväsinud ja allikast rääkides oli ta algusest peale mõelnud hoopis kivi, no mis vahet neil on ;-) Kokku jalutasinme 6,6km ja aega läks 1h20min.

Teel siia saime vihma aga kohale jõudes juba päike paistis ,lõke oli üleval ning soe supp ootas meid.Aitäh!

Natuke võttis mõtlema, kas sellise kuumaga ikka on hea mõte pikem jalutuskäik ette võtta aga tegelikult oli väga ok. Lähenesin Kärde poolt ja enamus teekonnast oli metsavilus. Liikumiskiirust võtsid maha puude vahel olevate ämblikuvõrkude pidev näkku tulemine ja palju peatusi tegin metsa all sinetavate mustikate söömiseks. Nii uhke maja oli nullis üllatuseks, tiirutasin seal rahulikult ringi, piilusin siia-sinna ja leidsin ka topsi. Kivi juures olev lugemine oli väga hariv. Pärast pikutasin tükk aega järve ääres ujumissillal. Väga mõnus jalutuskäik, ilma aardeta poleks küll siia tulnud. Aitäh!

Ammu pole saanud matkata ja üldse aardeid otsima. Täna võtsime selle aja. Matk oli nagu jalutuskäik pargis, ainult astu. Kohale jõudes ei osanud sellist maja üldse oodata, vau! Kivi oli väike pettumus ja aarde suurus ka. :D See on see, kui oma peas maalid pildi valmis, siis peadki teinekord pettuma. Aga see pole peitja süü kuidagi.

Aitäh siia peitmast, muidu ei võtaks ju jalgu kõhu alt välja.

Aitäh aarde eest!

Teekond siia oli huvitav. Sai varem külastatud Männikjärve raba kaudu tulemise asemel hoopis Endla järve kagu poolt teele asutud. Rada oli üldiselt kenasti läbitav, ent puuduv vaatetorn ja laudtee jäänused näitasid selgelt, et vähemalt seda raja osa enam ei hooldata. Aarde ümbruses aga tundus kõik heas korras olevat, saime seal ilma publikuta ringi vaadata ja aega veeta.

Aarde enda koha pealt ütleks, et kahjuks kehvemapoolne mõistatus oli, oleks pigem võinud tavaline aare olla. Kirjeldus aarde üles leidmiseks polnud eriti informatiivne ja sai ikka päris päris palju ringi tiirutatud. 10 sammu jääb osadele kindlasti väheks... Kas aare on ikka ühe asja peal või pigem taga? Peidukoht polnud kindlasti 1. Ning maastiku raskusaste 2,5 on mu arvates ka koha peal üpris sobilik, mitte ainult matka tõttu.

Tulime Kärde poolt ja saime täitsa mõõduka pikkusega matka osaliseks. Kahjuks vaatetornist olid alles vaid kohta markeerivad metall toru jupid ja osa laudteest oli ka lippadi-loppadi laiali ujunud. Kohale jõudes saime uhkes üksinduse kohta uurida, aaret otsida ja hiljem paadisilla lõunapausi pidada. Täitsa mõnus kohake.

Tänan peitmast.

Väga väga pikk matk oli. Aarde kätte saamiseks pidi kasutama abivahendit.
Tagasitee oli selge.Päris mitu tundi läks.
Tänud aarde eest

Leitud aga ainult kaaspgeopeituri vihje abiga. Null täitsa mööda ja raskusaste pole ka lühemate inimeste jaoks paigas :)

Leidsin. Tänan!

Leid tuli õnne peale. Kivi koordinaadid olid gepsus valed, kivi ise oli väiksem. Siis hakkasin otsima, et mille peal aare võiks olla, täiesti õnne peale leidsin. Üks purjus kalameeste seltskond lällas seal järvel, õllepurgid vedelesid igalpool. Natuke ebameeldiv paik, tagasi külla sinna ei taha. Kuigi teekond sinna oli kena, lisaks see puisniit. Nagu oleks mingi vana mõisa ase seal olnud. Äge! Tänan kutsumast!

See aare jäi mulle juba ammu silma ja päris mitu aastat juba olen mõlenud, et peaks selle ette võtma. Aga pidevalt oli mingi probleem, no et kärss kärnas ja maa külmand jne.

Aga täna hommikul kell 7 olin ma Tartu bussijaamas ja valmis seiklusele vastu astuma. Esimene etapp oli bussisõit Kärde peatusesse. Sealt hakkasin Endla järve poole astuma. Esiteks läbi kena Kärde küla. Mulle üllatuseks oli Endla järve matkaraja poole suunatud viitu ainult 1. Õnneks oli külakeskmes olemas kaart ja selle järgi sain õige suuna kätte. Selline geopeitur, kes orienteeruda ei oska, olengi... Vähem kui tund pärast bussist maha astumist olin orienteerumisraskustest hoolimata jõudnud metsa äärde ja seal polnud enam probleemi. Endla järve suunas näitas terve hulk viitu ja viis täpselt 1 metsarada.

Oh see metsarada oli väga tore. Sain kätte oma selleaastase metsiku tüümiani varu, korjasin natuke põdrakanepitki. Päris kiirelt jõudsin järveni, esimese kalameeste sadama ja lõkkekohani. Edasi läks tee mööda järve äärt. Kogu järveäärne oli paksult mustikaid täis, polnud siia neid vist pea keegi korjama sattunud. Minu aardeotsimise kirg pikemat peatust teha ei lubanud, põrutasin ikka edasi ja mõtlesin hiljem mustikaid varuda. Aga etteruttavalt - Männikjärve äärest olid enamus mustikaid juba korjajad leidnud. Sealt ma eriti miskit ei leidnud.

Enne kella 10 olin juba Endla metsamaja lõkkekoha juures, istusin sinna maha hommikust sööma ja mõtlesin, et tea, kas keegi majas peatub ka, maja tundus jube vaikne. Aga kui mul võileivad mugitud said, selgus et siiski seal 2 naist peatus.

Järgmine samm oli leida Juta kivi. No kus Sa teda leiad, kui gps näitab sinnasamma lõkkekoha keskele ja mingit kivisarnast objekti silma ei jää. Aga majas viibivate mugude abiga sai lõpuks leitud see kivike ka. Oli teine hulga pisem kui ma ette kujutasin ja jäi täpselt metsamaja taha kui lõkkekoha poolt vaadata. Seletasin mugudele ära ka selle, mida ma sealt maja ja kivi juurest otsin, sest ... veidi imelik tundus seal ringi tuhnida nii, et ma neile miskit selgituseks ei maini. Toredad naised asusid mulle silmapilk appi, eriti aga oli neist üks, täitsa geopeituri materjal. Aga nende ind siiski pikapeale rauges ja nad suundusid mustikaid korjama.

Ma jätkasin üksi ja kuna mul ka pikapeale kippus otsihimu raugema, otsustasin kasutada õlekõrt - kõne sõbrale. Anne on fenomenaalse mäluga, ka 5a tagasi leitud aarete asukohti mäletab filigraanse täpsusega. No ja nii sai tema abiga see topsike ka kätte leitud. Enda lohutuseks ütlen, et peaaegu õigest kohast oli ka ise enne vaadanud, aga siiski mitte päris.

Aare leitud-logitud suundusin metsamaja juures asuva paadisilla juurde, et väike ujumisring teha. Hommikuujumiseks oli paraku hilja, aga lõunane ujumine on ka ju täitsa värskendav. Ujusime kahekesi, mina ja üks veidi eemal tiirutav luik. Väga mõnus oli. Aitäh aaret peitmast ja siia meelitamast!

Päev algas sellega, et tulime sõbranna sünnipäevale. Saime parklas viiekesi kokku, võtsime seljakotid selga ja sünnipäeva söögid-joogid kätte ning hakkasime kõmpima. Vahepeal oli tee parem, siis jälle halvem ning lõpp oli täitsa porine ehk valgete tossudega päris ei tasu siia tulla :D Kivi kindlaks tehtud ja umbes kaugus paigas, üritasime midagi leida, aga kuna aega oli, siis ei kiirustanud sellega. Lugesin ka hoolega logisid ujumis kordade vahepeal, et vihjeid leida. Tuli välja, et siin on ikka seiklusi olnud. Kaks kohta valisime välja kus aare võiks olla, aga ei midagi. Lõpuks otsustasime vihjet küsida ühelt varemleidjalt. Ta üritas meenutada, aga ei olnud päris kindel. Lõpuks läks pimedaks ja alkoholi tase veres suuremaks, aga aaret ei leidnud. Südaööl kui tähistasime sõbranna 33 aasta vanuseks saamist oli varemleidja täpsustanud, et tal ikka õigesti meeles ja alles jäi üks piirkond. Kuna väljas oli pime jätsime hommikuks otsimise. Hommikul esimese asjana läksin kontrollima aaret ja tegin väikse venituse, ning aare oligi kohe käes. Väga äge koht. Ei tea kas ilma sünnipäevata oleks seda aaret kunagi logima tulnud. Nüüd on aga väga toredad mälestused nii sünnipäevast kui ka aardest. Aitäh!

Head uut aastat!

Mul läks ikka omajagu aega selle ühe asja leidmisega. Muudkui sammusin ja vaatasin asju nagu Põhja-Korea diktaator. Aga õnneks oli kolm päeva aega selles toredas paigas veeta, nii et kiiret polnud ja lõpuks oli ka leid käes. Aitäh.

Lähenesin Männikjärve poolt joostes kuna rogaini EM-iks on vaja trenni teha. Viimane 1,7 km tuli aga kõndida kuna teel olevad juurikad olid libeda ja lõpus ka lagunenud laudtee samuti. Kokku läks aega veidi alla kahe tunni ja läbitud sai 12 km. Mulle väga meeldis.

Lähenesime Männikjärve poolt. Rada läks huvitavaks pärast laudtee lõppu, aga tossud täismärjaks ei saanudki. Ühel hetkel oli tunne, et mis neist kuivadest jalgadest hoida, nagunii on lirts-lärts lihtsam, aga kohe pärast seda mõtet läks metsarada kuivemaks ja kandvamaks. Maja oli asustamata, tagasiteel kohtasime paarikest, kes ilmselt end sinna ööbima sättis. 10 sammu tegime nii siia- kui sinnapoole ja aare jäi mõistliku ajaga näppu. Aitäh!

Aastavahetustel oleme tavaliselt ikka kusagil rabas uitamas käinud. Selle aasta alustuseks valisime siis Endla LKA. Mõnus talveilm, imepärane loodus ja loomulikult ka aare! Seiklusi jagus!
Aitäh aardepeitjale!

Olles Männikjärve raba multiaarde leidnud, oli õnneks veel umbes tunni jagu valget aega. Kahjuks, selle aardeni oli ca 3km, linnulennult. Õnneks oli aga maapind kõva, mis tähendas, et jalutus rabas ja metsa all peaks olema lihtsam. Kahjuks aga ei olnud mitte keegi meist ühtegi lampi kaasa võtnud. Õnneks oli aga imepisike lumekiht maas, mis tegi ka metsaaluse valgemaks ning oli lootus, et ka pimedas ei ole metsas täitsa kottpime.

Selliste kaalutluste tulemusel otsustasime selle teekonna ette võtta. Mööda laudteed läks jalutus lihtsalt. Ka metsa all polnud tegelt viga, sest maapind oligi kõva ning see oli suur pluss. Küll aga oli näha, kuidas siin pehmel ajal, vast isegi veel nädal tagasi oli umbes pahkluuni mudas soperdatud. Umbes nagu zdrk-i logis, võib-olla veidi leebem. Igatahes jah, ei kadesta neid, kes siin mudaga pidid liikuma.

Igatahes, meie jalutamise tulemusena majakesele me lähenesime. Peaaegu kohale jõudnud, nägime maja juures tulesid. Selge, keegi on selle hõivanud. Ega me ju tegelikult majale ei pretendeerinudki, aare huvitas meid. Nii siis vaatasimegi kivi üle ja seejärel Piia ja Peeter püüdsid meenutada, et kuhu need 10 sammu neid viisid ja kus see tops end peita võib. Selgus, et majas oli päris suur seltskond. Kui noori, küll vanu, mõned päris väiksed lapsed. Kuna me märkamatult otsida ei saanud, siis julgeim seltskonnast tuli meiega tutvust tegema. Pakkus kommi ja Vana Tallinnatki. Keeldusime mõlemast, meil oli missioon täita. Igatahes saime teada, et nemad olid siia tulnud juba eile õhtul ja ühe öö ja päeva siin veetnud. Nüüd siis ootas teinegi öö veel ees. Ja et nad olid tulnud sealt, kust pidi siia olema 3km, aga nemad olid kõndinud kokku 6km, seega vahepeal olid nad ikkagi teelt eksinud.

Meil aga õnnestus vahepeal tops leida ja nimed kirja panna. Ühtlasi oli vahepeal ikka päris hämaraks läinud. Ega polnud muud, kui tuli tagasiteele asuda. Julgemad meist võtsiud siiski pakutud kommid vastu ning jätsime kõigile kõike head soovides hüvasti.

Tagasiteeks valisime teise tee, et oleks teistmoodi. Oligi. Kohati parem, kuna tee oli siledam, kül aga oli tee väga puujuurikaid täis. Ühe peale Anna toetuski natuke kehvasti ja väänas oma põlve. See võttis edasist tempot vähe alla. Väljas oli muidugi lõpuks ka päris pime, ent see pisike lumekribe siiski meid aitas. Mida aeg edasi, seda töntsimaks jäi ka jalg ning jõudnud lõpuks tagasi Tooma parklasse, oli meil kõigil meel hea, et see retk jõudis finišisse. eks teatavat indu andis ka see, et tagasijõudes oli meil plaan siin RMK kohas lõks teha ning keha kinnitada kõige hea ja paremaga, mis meid ootas. Nii saigi kiirelt tuli üles tehtud, termostest kuuma teed joodud, lõkkel vorste ja verivorste grillitud ning veel üht-teist head maitsetud. Tõsi ta on, tühi kõht on kõige parem kokk ning peale sellist matka maitses see kõik imehästi.

Oli pikk ja väsitav matk, kokku üle kolme tunni ja üle 12km, aga tunne oli lõpuks kõigil hea. Täname aarde eest!

Mõnus matk läbi metsa. Kohapeal läks ikka üksjagu aega enne kui topsnäppu jäi, tänud.

Ilm oli vaatamata juba õhtupoolsele kellajalekrõbedalt kuum ning need kolm kilomeetrit aardeni olid väsitavad. Siiski sai näha ilusaid vaateid ning nautida meie looduse ande. Aare ei tahtnud kohe end välja anda ning alles pärast geokõnet suunasime pilgud sinna, kuhu olin öelnud, et võiks vaadata, aga ei vaadanud. Aare on alati ju selles kohas. :D Aitäh!

Plaan oli minna Kärde-Endla matkarajale ilusat ilma nautima. Kohale jõudes vaatasime, kas läheduses aardeid ka leidub – muidugi leidub! Mõnisada meetrit matkanuna turgatas äkki, et kirjutusvahendi jätsime ju autosse, aga ei hakanud tagasi minema, sest aardekonteineris on ju tõenäoliselt ka.

Ümbritsev maastik oli tõeliselt ilus ja aeg lendas, nii et peagi jõudsimegi Juta kivi juurde. Kümne sammu pealt avastasime esmalt linnupesa – hõivatud! –, mille jätsime targu rahule. Teises suunas ilmutas end mõningase otsimise peale siiski ka aare. Muidugi ilma kirjutusvahendita! Kus-see-peidukas-küll-olla-võib mõtted asendusid kiiresti kuidas-me-oma-nimed-nüüd-kirja-saame strateegiatega, aga õnneks lähenes sündmuskohale perekond lastega, kes lahkelt kimbatusest välja aitasid.

Täname aarde eest!

Leitud :)

Täna tõi meid matkaring lõpuks selle raja juurde, kuhu millegi pärast olen kartnud Tomile liiga pika jalutuse ja ehk ka rahvarohkuse tõttu eriolukorra ajal tulla. Selgus, et mõlemad hirmud olid asjatud. Inimesi ei olnud ja Tom oli vapper. Jalutuskäik oli üliilus, vaheldusrikas ja lõpuks jõudsime ka Juta kivini. Ka meie olime natuke segaduses kümnest sammust ja kuigi katsusin kõiki eeldatavaid kohti, siis aare kohe näppu ei jäänud. Pidin helistama varemleidjale ja väikse suunava vihje paluma. Õnneks siis läks ruttu. Olin justkui seal ka kobanud, aga aarded oskavad vist kõhtu sisse tõmmata. Majakese juurde on äsja väga vinge pontoonidel rajake ka järvele ehitatud. Kiikusime seal ka ja siis tagasitee autoni möödus tempokamalt, sest õhtu hakkas juba peale suruma. Kokku tuli meil ring 8,5km koos väikeste põigetega. Väga mõnus!

Oli teada, et omajagu saab jalutada, küll aga oli mulle üllatus, et tee on vaheldusrikas ja kuidagi nii ilus. Kohale jõudes olime nõutud. Kuidagi ei klappinud meie 10 sammu peitja omaga. Olime juba täitsa nõutud, õnneks taevased jõud aitasid ja aare jäi näppu.