Rebaseküngas

Tegime mõnusa kajaki-kanuuretke segatud rabamatkaga, aitäh peitjale!

Meie tänase kanuumatka viimane aardepeatus, kuid mitte kaugeltki matka lõpp. Randumiskoha leidsime ilusti, tõmbasime veesõidukid kaldale ja astusime raba poole. Võtsime suuna kõrgemale metsasemale kohale ja nii me Rebasekünkale jõudsime. Tõesti oli siin mõni urg, ei tea kas rebase oma, sest siin me teda ei näinud. Hommikul lumisel põllul silkamas oli küll üks isend. Aare ise oli rebaste eest kättesaamatus kohas, kuid geopeiturile lihtne sirutus. Peale pikemat kanuus istumist oligi hea erinevaid harjutusi kehale pakkuda.
Tagasi jõe äärde jõudes tegime natuke pikema puhkepausi, sest umbes pool teekonnast oli ju veel ees. Einestasime, jutustasime ja nii see aeg lendas ning taas veele siirdusime.
Meie matka lõpp-punktiks oli Kalamehe aarde juures asuv lõkkekoht, kuhu hommikul olime jätnud ühe auto meid ootama. Linnulennult vaid mõni kilomeeter aga mööda jõge oma 10 km tuli ära. Vaikselt edenedes ja loodust nautides polnud vahemaa nii pikk midagi. Nägime ka ühte haruldast vaatepilti, mis kõigil emsakordne. Nimelt istus üks ilus värvline jäälind jõe ääres puuoksal. Parte oli meie teekonnal hulgim, muid loomi ei näinud.
Täpselt 6 tunni möödudes stardist oli aeg kanuu ja kajak lõplikult jõest välja tõmmata. Tegime lõkkeplatsil üles tule, valmistasime õhtusöögi ja siis pakkisime veesõidukid kokku. Selle käigus tuli hea mõte, et miks kihutada autoga edasi-tagasi, kui saaks panna kaks paati ühe auto katusele. Mõeldud-tehtud, niimoodi Miki roheline Konnake meie punase Virve otsa paigutatud saigi.
Oli ülitore päev ja taas leidis kinnitsut see, et esimeste takistuste peale ei tasu plaani nurka visata. Seekord õnnestus meil 6 tunniga terve aastaring läbi käia - hommikune paks lumi, kevadine linnuvadin jõel, suvine päike ja lõpuks natuke sügisest jahedust, mis peale pikka päeva naha vahele puges.
Oli imeline kevadmatk. Tänud peitjatele, kelleta poleks selliseid seiklusi! Ja kiitus vapratele kaaslastele, kes armastavad looduses liikumist ja nautuke hullumeelseid plaane nagu minagi :)

Kirjeldust lugedes arvasin, et leiame eest mingi tõsisemat sorti künka. Aga tegelt oli ikka väga pisikene see siin. Ei kujutagi ette, kuidas seda pelgupaigana kasutati. Korralik vesine matk. Aitäh.

Kanuu pealt kaldale astudes saime raba alguses kohe värsketele karujälgedele, mille oli tõenäoliselt jätnud emakaru koos kahe pojaga. See aga hoogu maha ei võtnud, pohlad maitsesid imehästi, kuid jõhvikad tahavad veel valmimist. Soosaarel oli rebaseurge näha küll. Tänud peitjale!

Mõnus SUPitamine Põltsamaa jõel. Aitäh!

23 km supimatka viies punkt. Üks kõige tülikamaid ka. Polnud seal jõe poolt tulek selle kuumaga just eriti meeldiv. Selgus, et plätud pole kõige mugavamad raba jalanõud. Ilma nendeta oli lihtsam, kuid mingi oga otsa sain ikka jalale augu sisse. Käidud ja nähtud. Tänud!

Geojaanil sain suure üllatuse osaliseks, kui mulle tänutäheks suur supilaud kingiti. Täna oligi aeg seda esimest korda proovida. Laur oli väga optimistlik ja pakkus välja Rebasekünka aarete otsimise. Mina siis naiivse ja alles teist korda supi peal olevana mõtlesin, et mis see siis ära pole. Kena ilm, kena seltskond, kena kulgemine, teeme ära. No tegimegi, 6h20m ja 23 km hiljem tuli küll viimane piir ette. Kanuuga oleks olnud mõnus kulgemine, kaks inimest mõlavad ja istud mõnusalt. :D Aga vahel peabki end proovile panema.

Ühe auto jätsime Kalamehe aarde juurde, teisega liikusime 22km täiesti normaalse silla ja veeskamiskoha juurde. Kulgesimegi mööda jõge vahetevahel aardepeatusi tehes. Elurikkust peale parmude väga ei näinud, kuid kuulsime ilmselt põtra roostikus sumpamas ja puude ladvad vaid värisesid. Ühes lõkkekohas tegime väikese lõuna. Nava saare aare oli 400m kaugusel, kuid kohe kuidagi ei tahtnud läbi võssi murdma hakata. Rebasekünka raba peal sai isegi murakatega suu magusaks. Aitäh peitjale, Rebasekünkal oli päris mitu rebaseurgu ja raba peal murakaid,

Tegelikult oli väga mõnus päev.

Jällegi sai kanuud korralikult kaldasse rihitud ja matkasime jõhvikaõitega kaetud pinnasel künka poole. Murakas päris küps veel polnud. Tore künkake, kus ju siis rebaseurgude võrgustik. Edasi kanuutasime Kalamehe aardeni, meie finiš. Tänud peitjale.

Tänud aarde eest!

Väga mõnus kanuuretk tuttaval jõel, polnud ainult topsi taga ajamine, vaid ka mõnus aeg looduses. Kõik oli tore ja vahvas seltskonnas kulges pikk aerutamine lõbusalt.

Aitäh virukatele kampa kutsumast ja peitjale põhjuse eest väikeseks jalutuskäiguks kanuust välja ronida. Hugo sai siin järgmise suvekooli teooria ja ka praktika tunni :D

Täna sai kohe pool päeva veedetud vee peal.Ilm oli ka super,päike paistis,kohati tuul oli tugev aga see just vürtsi lisas.Nii me neid aardeid aga noppisime,vahepeal raba põige ja taas veele.Super päev.Aitäh!

Igati lahe saareke.

Valisin veidi tavatu lähenemistee aga kohale ma jõudsin. Aitäh!

Tänane külastus siia künkale oli vist juba kuues kord.Eelmised korrad toimusid kõik talvisel ajal kui suuskadel siit üle raba Põltsule kalale sai minna.Täna alustasin retke Preedi mõisa juurest põllu äärest mööda jõe äärt kulgevat metsarada.
Tänane päev jääb vist igaveseks meelde kuna logi kirjutama hakates avastasin, et mingit kirjapulka kaasas pole.Unenes see kahjuks auto
ismele ja nüüd olin täitsa jamas.

Õnneks leidsin taskust tule masina mis jäi taskusse kui emadepäeval kalmistut külastasin.Nüüd ei jäänud muud üle kui tuli väheke improviseerida ja kuivanud kuuse oksa ots ära põletada, ning söega logi kirja panna.Eelnevas logis oli isegi soovitus verega nimi jäädvustada, aga õnneks leidsin parema mooduse.Künkal ringi vaadates sain ka kinnitust, et rebase urud on kohe täitsa olemas ja värsked jäljed uru ees mullal.
Teekonnal künkale sai suuri jõhvikaid korjatud mitu peotäit, mis olid väga maitsvad sellel väsitaval rännakul.
Teekonnal avastasin samuti hulga huvitavaid leide mida kalamehed olid maha jätnud.Ühed suusad, jääpuur ja terav piik olid küll sel olnud terve igaviku ja kahtlustan kas see tegelane veel eluski on.Päev sai igati sisustatud ja tänu peitjale sai ka lumevabal ajal siia künkale tee ette võetud.

Eriline tänu just selliste aarete ilmumisele kus saad ennast proovile panna ja õhtul tunned, et oled väsinud ja päev on korda läinud.Eks ta ole maitse asi, aga isiklikult ei paku mingid linna aarded erilist pinget kuhu saad läheneda sandaalidega ja mugud ümberringi jõllitavad.Veel kord aitäh.

Volbrihommik. Tegelikult polnud plaanis täna Rebasekünkale ronida, kuid teatud instinktid on valdavalt mu alternatiivteadvuse kontrolli all ja ega siis jää muud üle kui lihtsalt kaasa tiksuda. Vaid nädalake üle kuu aja möödas sellest, mil viimati siinmail ühe imelise retke tegin. Seekord ei hakanud eksperimenteerima, kasutasin tuttavat parkimiskohta ja suuresti tuttavat teekonda, jättes siiski vahele tuttava "ujumiskoha".

Ahjaa, Ove 4.0 maastikuga aare tähendab mõnikord soojalt soovituslikku abivahendit. Parema teadmiseta võtsin igaks juhuks üht-teist ühes - selle tulemusena sain terve teekonna kasutada "matkakeppi", mille tarvidust ma tavaliselt pole tundnud :o) Oma kirjapulk tasub küll kaasa tirida, sest konteineris seda pole ja karmimal juhul tuleb verega kirjutada - nagu Ove aaret peites :P Minu sissekanne ilmus sinna rohkem kui pool aastat pärast peitja oma - FTF kell 12:30. Aitäh vabale päevale sihti andmast!

Loogiline selgitus soosaarekese nimele?

Einoh - Rebaseküngas Kanamatsi rabas, suht no brainer vist. Reinuvaderi üks rahvapärastest hüüdnimedest on ju kanavaras. Vahest ta siis istus seal "künka" peal ja kuulas kustpoolt kaagutamine kõige kõvem - seal peaks saama kõva kõhupoolist. Ja teised kanamaiad pole ka kuigi kaugel, küllap hundid hõivasid suurema saare endale.

Aare automaatselt avaldatud.