VK19.1: Suzuki, Koji

Kui siia tulime, siis sain aru, et mul on kaks aardetäppi üksteise peal, mida ometi olla ei tohiks. Seega ma olen selle lahenduse ammu ära lahendanud, lihtsalt tuimalt käimata. Ja võibki olla lahendatud 5+ aastat tagasi. Nüüd käisime siis starwarsi aarde juures ära, siis puresime, kuidas neid minuteid ja sekundeid õiges formaadis paika loksutada ja meie õnneks meie arvutatud kohas oligi äge konteiner. Natsa oli isegi kõhe kätt sinna toppida. Aga äge näha, et aasta jooksul on kaks logi sellel ja siis järsku samal päeval oleme teised logijad. Et ikka suudad kellegiga samasse vaibi kukkuda.

Aga väärt aare, aitäh.

Leitud

Leitud, korralik lõpp- aitäh!

Leitud.

Maastiku tegin enda jaoks tükk maad raskemaks, aga õnneks olid kummiku jalas. Huvitav mõistatusaare - aitäh!

Lint sai kunagi läbi vaadatud, keegi kollitama ei tulnud, küll aga tulid koordinaadid. Jep, hea, soovitan otsida üksi ning öösel. FP jms. Peitjale tänud!

Jällegi, aare nii ammu endale vajaliku koordinaadi külge saanud, et kohe ei meenugi midagi. Kohapeal oli aga üllatavalt põnev :) Aitäh!!

Selle aarde kohta tasub öelda vaid, et hea on, et pimedas ei tulnud. Koordinaadid sai üsna mugavalt paika, tore, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab ka asju aeglasema luubi alla võtta. Kohapeal käisin ma ka korra sügaval talvel vaatamas, aga siis oli asi nii kinni külmunud, et jätsin laastamise vältimise huvides asja katki. Nüüd tulime tagasi, sest väljas on väike sula ning peidik avanes ilma suuremate pingutusteta. Kõik tundus liiga hea, et tõsi olla ning nii oligi, et järgmisel hetkel jättis süda kolm lööki vahele. Jumpscare'd on kõige jubedamad asjad üldse. Aga vähemalt logiraamatu valvurid olid nunnud.

Aitäh peitjale, mõistatus ja laegas olid väga hea teostusega, aga jumal tänatud, et uuesti tulema ei pea.

Mõistatus lahenes üsna lihtsalt. Kasti avades pidi südari saama. Eks õuduskirjanikule on selline teostus väga sobiv. Ehmatuste saatel me seal toimetasime ja logisime. Tänud.

Siia poole sõites meenutasin, et mis mõistatus see niisugune küll oli. Meenus, see tore video, mida tuli hoolega ja mitu korda vaadata. Selle peale panin vaimu valmis ja olin igasugusteks üllatusteks valmis, aga kõhe oli natu ikkagi. Mu kõike näinud geokoer läks kah natuke pöördesse. Aga ellu jäime. Tänud peitjale

Aardele nüüd kõik nii nagu peab.

Sai kohapeal ära käidud. Tore lahendus. Tea mis veel siis oleks olnud kui oleks täiesti taastatud :). Vahva mõte. Tänud peitjale aarde eest.

Kaups kohe ootas selle aarde logimist. Säras mu kõrval ja kui aarde avasin, kostis Kaupo suust pettunud ohe ja rääkis, kui lahe see aare ennevanasti oli ikka olnud. Ega nüüd ka viga polnud, aga oli selge, et sinisema taeva ja rohelisema rohu ajad olid selleks korraks möödas.

Lõpuks sai julgus kokku võetud ja selle Ringi juures ära käidud...

Tänan peitmast.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Väike hooldus ja lappimine. Aare leitav ja logitav. Üks detail oli küll töötamise lõpetanud ja selle korjasin kaasa, võibolla saab kodus korda. Ehket kes kogu komplekti tahab leida, see võib natuke veel kannatada.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Üritan kevadeks korda teha, ega seal vist oluline osa talvel ei tööta niikuinii.

Küll on hea meel, et aarde lahendamiseks raamatut lugema ei pidanud… mina ei tea, kes selle ära oleks lugenud, sest ei enne ega peale Kingi ma ühtegi õudukat enam kätte ei võta. Õnneks sai selle mõistatusega kahekesi kenasti suuremate õudustraumadeta hakkama ning kuigi ka otsimine käis pimedas metsas, siis sai rahulike südamelöökidega logimistoimingud tehtud. Stiilne, aitäh!

Kunagi sai see mõistatus lahendatud. Täna tulime siiakanti ja vaatasime, et saame autoga üsna aarde lähedale. Aare sai kiiresti leitud. Aare ise ei tahtnud hästi lahti tulla ning kui lõpuks tuli, siis tundus et valest kohast. Ehk siis pool kaant tuli lahti, mitte see väike osa. Aare ise oli väga äge. Panime logid kirja ja taastasime olukorra, aga silikooni meil kahjuks kaasas ei olnud. Tundub, et märg puit on puidu külge jäätunud ja silikooniga kaetud vahe tuli lahti. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Hea, metsaalune kuiv oli! Üks kukkus naerust pikali, teine kõigepealt pikali ja siis jooksu.Õnneks oli veel valge, pimedas oleks ei tea kuhu ära kadunud. Aitäh!

Siin sai nalja üksjagu. Sinililli sai ka. Võtsime leidmise videosse ja nüüd saab seda sõpradele aegajalt näidata.
Tänud

Olin aru saanud, et lastega ei tasu tulla. Eks see hea mõte oli jah. Kuigi ma aimasin, mis enam-vähem ees ootab, siis ikkagi võpatasin. Aga õnneks selle esimese reaktsiooniga kõik piirduski ja edasi panin rahulikult nime kirja. Suur tänu!

Mõistatus on lahendatud juba ammu-ammu, aga kuidagi ei ole õigesse kohta sattunud. Täna olime sobivasti õigel sõidusuunal, et päeva lõpetuseks teha viimane põige metsa. Auto jätsime sajakonna meetri kaugusele ja ragistasime nulli. Konteiner paistis ilusti kätte, kuid Salme keeldus seda avamast. Ilmselt logide lugemisest oli tal mingi eelaimdus. Mina ei osanud midagi karta ja asusin uudistama. Uhhuuu! Saime paraja ehmatuse osaliseks, hüppasime meetrikese kaugemale ja siis hiilisime tasakesi lähemale. Saime õnneks aarde logitud, kuigi hirmu tekitas see asi isegi päevavalges. Väga lahe aare tegelikult. Aitäh peitjale!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Käisin vaatasin üle ja hetkel oli täitsa ok...isegi töötas kõik. Natuke iluravi vajab aga see ei sega leidmist.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Tahab väheke ülevaatamist.

Need mõistatused on ikka vahvad, kus kohe nagu ei saagi aru, et kus siis see mõistatus on. Et pead ise välja mõtlema, milles mõistatus seisneb. Pead mõistatuse mõistatust mõistatama, enne kui saad mõistatust mõistatada. Üks asi tundus kummaline, ja eks seal ka see mõistatuse sisu end peitis. Siis kaua enam ei läinud, kui koordinaadid käes.

Täna öösel Keilast tulles oli kindel plaan ka logi kirja panna. Kui tihti ma ikka kell 2 öösel siia satun. 2+1 maantee eripära tõttu sai natuke edasi-tagasi sõitu tehtud ja siis läbi väravate lompides metsateele keeratud.

Mõtled ikka, et kui tead ette, et asi on ainult temaatiline geopeituse aare, siis päriselt ei ole sellel ju üldse selle kaevust välja roniva tumedajuukselise tütarlapsega mingit seost. Ja üldse ei ole seda tüdrukut ja seda videolinti ju päriselt olemas. Jajah. Mida rohkem nii mõtled, seda rohkem pimedas metsas jõllis silmadega ringi passid ja iga oksapraksatuse peale ehmatad. Muljetavaldava suurusega aardepeidukani jõudsin viperusteta. Jah, teadsin, et midagi siit tuleb. Tuli-tuli. Korraliku ehmatusega ikka tuli. Kuigi olin omast arust selleks valmis. Või noh, mitte just selleks. Millekski.

Tõesti kahju, et aare pidi kolima oma algsest asukohast. Maakividega vooderdatud vana 3m sügavune allikakaev, kuhu eelmine leidja sisse kukkus, andis sellele aardele ikka õite temaatilise asukoha. Ilmselt hoiaksid kõik leidjad sellel kaevusuul silma peal kogu logimise aja, et saaks kiirelt putku panna, kui sealt miski peaks hakkama välja ronima. Oleks siia valges sattunud, oleks kindlasti ka selle kaevu üle vaadanud.

Peitjale tänud terve tänase geoöö eest. Palju häid emotsioone Keilast ja muidugi ka siit.

Selle aarde otsimisest kujunes jällegi omamoodi ootamatu seiklus välja. Mõtlesin et päeva lõpetuseks sobiks just üks mõnus visiit metsa. Kaarditöö jätsin aga tegemata ja usaldasin laisalt googli poolt valitud teekonda. Siis kui põhimaanteelt maha keerasin, sattusin kohakuti maasturimehega. Pidin sõna otseses mõttes kraavi keerama et tema saaks keset teed mööda sõita! Kohakuti jõudes lasti aken alla ja küsiti üsna kurja häälega et mida mina siit otsin? Esimese hooga ei saanud arugi et mismõttes. Jäin veel korra mõtlema et tee otsas ju ühtegi keelavat märki polnud. Ega ma ei hakanud keerutama ka ja ütlesin lähen siia lähedale metsa geopeitust mängima. Seda sõna oldi varem kuuldud ja võeti hoopis rahulikum toon. Härra elavat selle tee teises otsas ja muretses värskelt hööveldatud tee pärast ja üleüldse kui mõni võõras siin tiirutab. Pidavat igasuguseid liikuma kes metsa prügi veavad. Lõpetuseks läksime siiski sõbralikult oma teed ja sai ka vasthööveldatud teed nac kinni sõidetud. Nii, auto tee äärde ja gepsu järgi c 600m metsa. Kusagil 250m pealt pistsin telo taskusse et kll suudan niisama ka kurssi hoida. Kui siis tükk aega hiljem telo uuesti taskust kalibreerimiseks välja võtsin, arvas too et nüüd on hoopis 400m veel minna. Tüüpiline üks jalg lühem praktika jälle. Nüün enam telot raskusse ei pannud vaid ikka võiduka lõpuni välja sai metsa forseeritud. Ja siis otsisin ja otsisin ja otsisin. Raadius läks muudkui suuremaks ja pisemaks ja suuremaks. Võtsin siis peale tükki aega tulutut otsimist kirjelduse lahti. No muidugist! Aare kolinud. Mõistatus ju lahendatud mitu aastat tagasi ja... Aga mis seal ikka. Korrigeerin koordinaadi ära mis see paarkümmend meetrit ikka ära pole. Kui siis täpp kaardile sai vaatas sealt vastu hoopis poolekilomeetrine nihe. Aga mis teha kui ei oska õigel ajal kirjeldust lugeda, ikka omad vitsad peksavad. Suunasin lambivihu kaugusesse ja hakkasin astuma. Sain sealt vaevu mõnda maad minna kui üle võsahunniku minnes äkki maapind jalgealt kadus. Õnnex sain veel käed laiali ja maandusin  kõhuli. Risuhunniku alt tuli välja mingisugune vana maakividega silutud katteta kaev. Jalad jäid nippi nappi kuivaks. Päris creepy värk. Mõnda aega hiljem olin siis uuel koordinaadil ja asjandus hakkas juba kaugelt silma. Nüüd pean tõdema et üldiselt olen ma vana rahu ise, aga laeka järele küünitades käis ikka jõnksatus südame alt läbi :D Ei oleks midagi sellist kll osanud oodata. Aga väga lahe. Selline korralik ööaare eriti nõrganärvilistele hehehe. Nüüd uuesti kaarti vaatama hakates üritasin leida võimalikult kiiret ja valutut teed autoni tagasi. Eelmisest punktist siia liikudes avastasin ka kogemata et palju lähemalt kulges ka autotee, aga mkna olin auto jätnud kuhugi karu .... Seekord enam metsas ragistada ei tahtnud ja otsustasin lagendikke kasutada. Nac ennem lagendikku sai ka prozektor tühjaks ja edasi tuli liikuda juba telefoni valgel. Mida rohkem ma lagendikule jõudsin, seda rohkem vesisemaks kiskus. Polegi põld. Hoopis mingi märgala. Mitmesajameetrise ringiga minna ei viitsinud ja nii ma sealt kulgesin pokult pokule. Kuni üks jalg sai märjaks ja nac aja pärast ka teine. Ausalt õelda kui siis lõpuks sinna päris metsa vahele tagasi jõudsin siis oli isegi võsas ragistamise üle hea meel. Vähemasti kuiv lapik maa. Mõnesaja meetrisest jalutusest aardeni oli sujuvalt saanud mitmekilomeetrine ring igasugu huvitavatelt maastikel. Aga aare iseenesest on võimas ja kindlasti soovitan öösiti. Veel paremini oleks ta muidugi sobinud sinna kuhu ma rinnuli sisse kukkusin, aga mine sa tea äkki ta oligi esialgselt just sealsamas. Peitjale suured tänud selle zedöövri eest ;)

Mõistatuse lahendasin kohe kui aare ilmus. Otsima jõudsin alles nüüd ja seda ka ainult seetõttu, et mul tuli roolis hull uni peale ja Laur arvas, et see aare äratab mu korralikult üles. Ega ta eksinud. :)

Väga lahe teostus, mul on ainult natuke kahju, et ma öösel siia ei sattunud, siis oleks veel rohkem teemasse! Kuid "positiivseid" emotsiooni tekitas ka valges. :D

Super, aitäh!

Pärast nädalast reisi Lätist tagasi sõites vajus silm vägisi kinni üksluisel teel. Õnneks tuli meelde, et tee äärde jääb üks adrenaliinilaksu aare. Olin küll 24. mai seal viibinud, aga ise ei olnud loginud. Teadsin mis värk on, aga kõhe tunne oli ikka nüüd ise seda läbi tehes. Saab laigi, kui toetaja teen. Aitäh!

Kuna mõistatus oli ammu lahendatud siis sai seal kohapeal ikka natuke juurde lahendada. Lõpp on täitsa mõnus. Õnneks arvasin mingi triki seal lõpus olema seega ehmatus moment jäi ära.