Vürst Volkonski teeraja
Kirjeldus
Keila jõe suudmes on kalapüük keelatud aastaringselt. Erandina võib siin püüda erilubade alusel torbikutega silmusid. Oktoobri keskpaigas tulevad kuuks ajaks jõe suudmesse kudema lõhelised - meriforell ja lõhe. Koos sellega ilmuvad välja ka röövpüüdjad, kes jahivad väärtuslikku punast kalamarja. Siinsed uued aarded on üheks heidutusmeetodiks, et lasta kaladel rahus kudeda.
Käesolev aare on peidetud vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski kunagisele teerajale. Mööda Keila jõe läänekallast jalutades satute kõigepealt uhkele restaureeritud teeraja osale. Meremõisa häärberi varemete juures, mis kunagi ei valminud, vaid muudeti romantiliseks aiakujunduslikuks elemendiks, uued trepid ja sillad lõppevad. Rada siiski jätkub mööda ürgoru pealset. Ette jääb ka üks järsemat sorti laskumine, sellest ka maastikuraskusaste. Pärast järsakut sisenete kunagisele kalakasvatuse territooriumile. Internetiavarused on väga kitsid jagamast informatsiooni antud ala kohta. Esimene punkt juhatab teid tiikide pumbajaama varemete juurde. Kaldalt läheb kõrghaljastusse kattunud siht otse tiikide juurde. Sinna hobuseraua kujulise tiikide süsteemi viib ka antud multiaarde lõpuosa. See mis sealt keskelt välja ilmus, pakkus mulle üllatuse. Mõnusat jalutuskäiku!
Infot mis ma leidsin antud teeraja kohta: |allikas ja muud põnevat| |allikas ja palju ajalugu Keila-Joast|
Jeruusalemma mägi ja tiigid
Pargi Joa poolses osas nimetati üht kõrgemat piklikku kohta Jeruusalemma mäeks, mille lähedal olid Jeruusalemma ja Bethesda tiigid. Kelle poolt mäenukile ja tiikidele piiblis esinevad nimed anti, ei ole teada. Pargi Meremõisa poolses osas oli Tündermaa tiik, mis asus vürst Pjotr Grigorjevitši rajatud tee lähedal, nn vürsti lepiku lähedal. Nimetus „Tündermaa” on vist sellest, et sealt lähedalt anti talupoegadele enampakkumisel tündrimaa alusel heinamaad (vana tallinna tündrimaa 0,63 ha; uus tallinna tündrimaa 0,5 ha).
Teerada
.. Kui 1878.a.-l879.a. Meremõisa pargi osas üht uut teed rajati, töötas selle juures ka Pjotr oma laste õpetaja juut Slutskiga. Vürst ja Slutski olid suured sõbrad. Tee ehituse mälestuseks paigutati ühele suurele raudkivile pronksplaat: “дорожка светлеитего князя петра григоревига Волконского 1878/1879.” Kivi juurde paigutati tulp, millel klaasi all oli Sletski venekeelne luuletus ..
Vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski |allikas ja põnevat lugemist koos piltidega|
Pjotr oli veidi kerglane inimene, kes kandis liialdatult hoolt oma välimuse eest. Hall silindrikujuline kübar viltu peas, seljas tihkelt taljesse õmmeldud mantel, kitsad Napoleon III vurrud ning Prantsuse eruohvitseri kehahoiak. Oli ka hoopis teistsugune Pjotr - vaimse töö tegija, väga palju lugenud ja haruldase mäluga intellektuaal. Kahjuks ei võimaldanud tasakaalutu iseloom ja halb tervis tal oma teadmisi rakendada. Nagu isa, oli ka tema silmapaistvalt musikaalne ja ilusa lauluhäälega. Pjotr Volkonski abiellus Vera Aleksandrovna Lvovaga (1848-1924), kes oli tsaar Aleksander III abikaasa Maria Fjodorovna mõjukas õuedaam ja üle Venemaa tuntud iludus. Neil oli kolm poega: Grigori, Aleksandr ja Pjotr. Kaks nooremat sündisid Roomas, kus abielupaar elas aastatel 1871-1873. Seal külastas neid ka kirjanik Aleksei Tolstoi, et tutvustada oma teoseid, kus Volkonskitest juttu. Itaalia aastatega on seotud ka üks rahvapärimuslik lugu. Nimelt tellinud Volkonskid ühes Rooma restoranis kõige kallimat kala, mida Itaalias saada oli. Kala, mis lauale toodi, maksnud Vene ra-has 75 kopikat tükk ja olnud Läänemerest pärit kilu. Elu lõpul jäi Pjotr segaseks. Ta suri Joal ja maeti perekonnakalmistule. Vera Volkonskaja veetis pärast mehe surma talved põhiliselt Prantsusmaal ja Itaalias, Joal viibis ta vaid suviti. Elas vanas eas tagasihoidlikult, külalisi käis Joal juba enne 1914. aastal ala-nud sõda harva. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli Vera Volkonskaja Moskvas. Kuidagi õnnestus pojal ta 1920. aastal Eestisse saada, kus ta kirikumõisa kolmetoalises korteris oma viimased elu-aastad mööda saatis. Vera Aleksandrovna suri 1924. aastal ja maeti perekonnakalmistule oma mehe Pjotr Grigorjevitši kõrvale. Tema haual ei ole plaati ega risti, nähtavasti puudus lastel nende muretsemiseks raha.
Keila jõe suudmes on kalapüük keelatud aastaringselt. Erandina võib siin püüda erilubade alusel torbikutega silmusid. Oktoobri keskpaigas tulevad kuuks ajaks jõe suudmesse kudema lõhelised - meriforell ja lõhe. Koos sellega ilmuvad välja ka röövpüüdjad, kes jahivad väärtuslikku punast kalamarja. Siinsed uued aarded on üheks heidutusmeetodiks, et lasta kaladel rahus kudeda.
Käesolev aare on peidetud vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski kunagisele teerajale. Mööda Keila jõe läänekallast jalutades satute kõigepealt uhkele restaureeritud teeraja osale. Meremõisa häärberi varemete juures, mis kunagi ei valminud, vaid muudeti romantiliseks aiakujunduslikuks elemendiks, uued trepid ja sillad lõppevad. Rada siiski jätkub mööda ürgoru pealset. Ette jääb ka üks järsemat sorti laskumine, sellest ka maastikuraskusaste. Pärast järsakut sisenete kunagisele kalakasvatuse territooriumile. Internetiavarused on väga kitsid jagamast informatsiooni antud ala kohta. Esimene punkt juhatab teid tiikide pumbajaama varemete juurde. Kaldalt läheb kõrghaljastusse kattunud siht otse tiikide juurde. Sinna hobuseraua kujulise tiikide süsteemi viib ka antud multiaarde lõpuosa. See mis sealt keskelt välja ilmus, pakkus mulle üllatuse. Mõnusat jalutuskäiku!
Infot mis ma leidsin antud teeraja kohta: |allikas ja muud põnevat| |allikas ja palju ajalugu Keila-Joast|
Jeruusalemma mägi ja tiigid
Pargi Joa poolses osas nimetati üht kõrgemat piklikku kohta Jeruusalemma mäeks, mille lähedal olid Jeruusalemma ja Bethesda tiigid. Kelle poolt mäenukile ja tiikidele piiblis esinevad nimed anti, ei ole teada. Pargi Meremõisa poolses osas oli Tündermaa tiik, mis asus vürst Pjotr Grigorjevitši rajatud tee lähedal, nn vürsti lepiku lähedal. Nimetus „Tündermaa” on vist sellest, et sealt lähedalt anti talupoegadele enampakkumisel tündrimaa alusel heinamaad (vana tallinna tündrimaa 0,63 ha; uus tallinna tündrimaa 0,5 ha).
Teerada
.. Kui 1878.a.-l879.a. Meremõisa pargi osas üht uut teed rajati, töötas selle juures ka Pjotr oma laste õpetaja juut Slutskiga. Vürst ja Slutski olid suured sõbrad. Tee ehituse mälestuseks paigutati ühele suurele raudkivile pronksplaat: “дорожка светлеитего князя петра григоревига Волконского 1878/1879.” Kivi juurde paigutati tulp, millel klaasi all oli Sletski venekeelne luuletus ..
Vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski |allikas ja põnevat lugemist koos piltidega|
Pjotr oli veidi kerglane inimene, kes kandis liialdatult hoolt oma välimuse eest. Hall silindrikujuline kübar viltu peas, seljas tihkelt taljesse õmmeldud mantel, kitsad Napoleon III vurrud ning Prantsuse eruohvitseri kehahoiak. Oli ka hoopis teistsugune Pjotr - vaimse töö tegija, väga palju lugenud ja haruldase mäluga intellektuaal. Kahjuks ei võimaldanud tasakaalutu iseloom ja halb tervis tal oma teadmisi rakendada. Nagu isa, oli ka tema silmapaistvalt musikaalne ja ilusa lauluhäälega. Pjotr Volkonski abiellus Vera Aleksandrovna Lvovaga (1848-1924), kes oli tsaar Aleksander III abikaasa Maria Fjodorovna mõjukas õuedaam ja üle Venemaa tuntud iludus. Neil oli kolm poega: Grigori, Aleksandr ja Pjotr. Kaks nooremat sündisid Roomas, kus abielupaar elas aastatel 1871-1873. Seal külastas neid ka kirjanik Aleksei Tolstoi, et tutvustada oma teoseid, kus Volkonskitest juttu. Itaalia aastatega on seotud ka üks rahvapärimuslik lugu. Nimelt tellinud Volkonskid ühes Rooma restoranis kõige kallimat kala, mida Itaalias saada oli. Kala, mis lauale toodi, maksnud Vene ra-has 75 kopikat tükk ja olnud Läänemerest pärit kilu. Elu lõpul jäi Pjotr segaseks. Ta suri Joal ja maeti perekonnakalmistule. Vera Volkonskaja veetis pärast mehe surma talved põhiliselt Prantsusmaal ja Itaalias, Joal viibis ta vaid suviti. Elas vanas eas tagasihoidlikult, külalisi käis Joal juba enne 1914. aastal ala-nud sõda harva. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli Vera Volkonskaja Moskvas. Kuidagi õnnestus pojal ta 1920. aastal Eestisse saada, kus ta kirikumõisa kolmetoalises korteris oma viimased elu-aastad mööda saatis. Vera Aleksandrovna suri 1924. aastal ja maeti perekonnakalmistule oma mehe Pjotr Grigorjevitši kõrvale. Tema haual ei ole plaati ega risti, nähtavasti puudus lastel nende muretsemiseks raha.
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Mõnus matk, jäime päris hilja peale. Tänud aarde eest!
Rahvast kui murdu, kes patseeris niisama, aga suur hulk oli korilasi kes karulaugu jahil olid. Õnneks seal tagapool oli rahvast vähem ja karulauku selle eest rohkem. Krõmpsutasin ka terve tee neid, aga ei ole hea mõte neid paljalt süüa, natuke läks süda pahaks. Aare vaeseke ujus sügavas vees kuid oli küllaltki kuiv. See konteiner on väga hea, roostes ja hirmus näeb välja, aga vastupidav. Suur tänu!
Täna polnud üldse plaanis end kodust välja ajada ja kui siis vaid seeneliste külakesse. Aga ilm pööras liiga ilusaks, et tubaseid toimetusi teha ning seeneliste juures olev parkimiskoht oli hõivatud, seega suundusin edasi vürst Volkonski radadele. Kohale jõudmiseks valisin selle järsu nõlva asemel ikka väheke laugema koha, sest praegusel kohati porisel rajal polnud nagu eriti pidamist. Mäest üles ronimine on tore, kuna siis tead, et juba üleval olles ei pea seda enam tegema, saab vaid allapoole liikuda. Aga allatulekuga on teine asi, vaatad seljataha jäävat nõlva, ja ohh issand, sealt peab ju tagasiteel taas üles ronima. Aga tegelikkuses polnudki hullu. Esimese punktis poleerisin kõik kohad, kuhu ulatusin läbi, no ei midagi. Kuna kirjeldusest oli meelde jäänud, et raskusaste vaid selle nõlva pärast naa kõrge, siis eeldasin, et ma sinna kõige kaugemate taladeni turnima ei pea. Siis vaatasin aga veel, et no peab ju olema, ja tagantjärgi tarkusena võin öelda, et siis astusin juba otsitavast teist korda üle. Oli teine maha pudenenud. Võtsin vajaminevad andmed ja panin ta eeldatavasse peidukohta tagasi. Lõppu jõudes tundus kõik nii tuttav. Olen aastaid tagasi oma patseerimiste käigus ka siia sattunud, aga siis veel seda mängu ei mänginud ja seega aaret ka ei otsinud. Seekord siis aardejahil taaskülastus. Kusjuures mu üllatuseks jagus jalutajaid ka siia kaugesse kanti ja ühte paarikest trehvasin lausa lõpuaarde vahetus läheduses. Aga peitjale tänud siinsesse kaunisse kohta kutsumast, lugu jutustamast ja aaret peitmast. Mulle meeldis.
Aitäh peitjale!
Täna jalutasime siin kandis ja noppisime tee peale jäävaid punkte.
Kui muidu on kant ilus, siis sellise liuväljaga oli üpriski tüütu siin jalutada.
Lõpp oli küll huvitav, aga minul olid muud prioriteedid. Jätsin Arturi ja Kateryna lõpuga tutvuma ja läksin logiraamatut otsima.
Väga hea, et konteiner nii veekindel on, päris ilusasti ujus oma pesas. Eks see ole sellise peitmisviisi miinuseks, aga kevadepoole vist saab jälle kuivaks ja tsükkel jätkub.
Esimeses punktis sai ikka rohkem turnida, kui vaja oleks olnud. Lõpus läks kiirelt. Jah, huvitavaid asju leidub keset metsa. Peitjale tänud, tore jalutuskäik!
Leitud. Aitäh!
Järjekordne koht kuhu ilma geopeituseta ei satuks. Meeldiv retk, esimest korda tutvusin jõe läänekaldaga. 1040. Aitäh!
Leitud ja logitud. Imeliselt kena koht jalutamiseks. Tänud!
Eramaalased ja põnev loodus andsid siin vürtsi. Kivi oli põnev, kahjuks jäime tõlkimisega jänni ja täpne sisu jäi oletuste tasemele. Tänud hea aarde eest!
See oli teekond, mille tegime endale ise raskemaks. Vaatamata sellele leitud ja aare on korras. Tänud!
Leitud, logitud, tänan!
Leitud
Alguses sai Marge kohe käe valgeks ja leidis topsi enne mind. Panime koordinaadid sisse ja otsustasime enne mõne teise aarde ka ära noppida, et siis tagasiteel seda siin külastada. Siia peaks vist suvel tagasi tulema, siis kui karulaugu aeg käes on. Tänan.
Sai selles punktis juba algselt käidud, aga kuna mõttes oli veel ringi jalutada, siis jätsime üllataseks just selle aarde. Aitäh peitjale.
Väike matk jõe ääres. Lahkudes vaatasin üle ka kohaliku elurajooni.
Kuigi olin saanud kommentaari, et siin võib lapsega koos raske olla, siis läksin ikka proovima. Kõigepealt läksin neid radasid mööda, mis kaardil olemas olid. Kui kaardil sai rada otsa, siis varsti sai see ka päriselt otsa. Õnneks polnud tegu tiheda võssi või raske maastikuga ja saime edasi trügida. Veidi ehmatasin, kui aeda nägin, aga peale ringi vaatamist oli asi selge ja saime mõistlikku rada mööda nulli. Siin läks nii hästi, et esimesest kohast, kuhu käe pistsin, sain topsi kätte. Jalutuskäik lõppu läks ka üsna kergelt ja saimegi nimed kirja panna. Tagasitee valisin küll natuke raskema, aga sealjuures palju otsema. Aitäh!
Aitäh!
Jube tore kui mälu pole olla. Omaarust sai seal jalutatud küll koos kalakaitsjatega siis kui see teema arenema hakkas ja vaatasime kohti aaretele. Nüüd mõned aastad hiljem käi nagu uues kohas. Iga asi oli üllatav :D Aga väga lahedas kohas olev aare. Kast ise on muidugi hetkel parajas vannis. Õnneks on ta nii piisavalt veekindel, et logiraamatuni vesi ei jõua. Kui see aga jäässe läheb ja vesi siis veel alles, siis küll logiraamatuni enam ei jõua :D Tänud toreda multi eest!
Siia tulime järgmisena, koht ise on alati mõnus jalutada ja lõpu eest ektrapöidlad :). Kõige ägedam EKS, aitäh Karlile peitmast.
Leitud. Tänud peitjale!
Mõnus õhtune jalutuskäik. Sellel kaldal polegi varem käinud. Aitäh!
Kevadiselt veerohke Keila jõe kohina saatel sai kohale saabumise katsumus ette võetud. Mudast ja jääst libedal nõlval õnnestus tänu puudele läbi ime jalule jääda ja isegi ilma viimasest kraavi katvast jääst läbi vajumata nulli kohale jõuda. Juhiste leidmine, aardeni jõudmine ja nimede kirja panek oli eelneva adreliinilaksu rahustavaks jätkuks.
Õnneks peale logimist õnnestus oluliselt turvalisem tee parklani leida.
Tänan elamusi pakkumast.
Leidsime!
Kui parklad ja teeääred olid pilgeni autosid täis pargitud, siis saime aru, et päikselisel laupäeval pole just kõige targem mõte Keila-Joale aardeid otsima minna. Mahutasime ühte prakku oma väikese auto ja liikusime meile vajalikus suunas. Kui algul pidime koos mugudega harjutama libedakõndi jäistel teeradadel, siis õnneks õige pea sattusime piirkonda, kus polnud hingelistki. Tuterdasime vaikselt edasi ja kui olime jõudnud esimesele punktile õige lähedale, siis märkasime, et üks neljaliikmeline seltskond jälitab meid ;) Olin täiesti kindel, et geopeiturid, sest kes muu ikka sellisesse kohta libedaga ronib. Kui meie valmistusime otsimiseks, siis nemad kõndisid meist sirge seljaga mööda. Et siis olid ikkagi mugud. Natuke pimesikutasime ja kui lohakalt vaadatud kohad said üle vaadatud, siis oli muidugi topsik leitud. Lõppu jalutades tuli meelde, et aare pidi lumega raskesti leitav olema, kuid me oma plaani pooleli ka ei tahtnud jätta. Lõpu läheduses oli veel päris paks lumekiht metsa all, kuid õiges kohas oli ilusti paljaks sulanud maalapike ja aardeleid oli kiire. Peidukoht oli vett täis ja konteiner ujus selles supis. Õnneks sisu oli täitsa kuiv ja korras. Kopsikut meil kaasas polnud, kuid kotis oleva minigripiga sai täitsa hästi vett välja teisaldada. Saime kasti peaaegu veest tühjaks.
Aitäh peitjale, väga vahva aare, mis viis kohtadesse kuhu muidu iialgi ei satuks.
"Üle võlli 2: Vinti juurde" aarde kõrval hakkasime plaani tegema, et kuhu nüüd siis edasi liikuda, sest enamasti on need Krissul leitud, mis mul leidmata ja vastupidi. Valituks osutus aare, kus saaksime veel pisut jalutada ja mul on selle üle siiralt hea meel. Jõe äär oli üllatavalt täis tipitud pühade järgsete jalutajatega ja meiegi sulandusime sinna vahele. Nii algus, kui ka lõpp said ladusalt leitud ning jalutuskäik oli nauditav. Pärast ja enne aardeleidu veel lõõpisime, et teeks ka "Kose taga" aarde ära aga talisuplejate nauditav maailm on meile siiski veel "pisut" tundmatu ja see jäi siia üht erilist päeva ootama. Tänud siia kutsumast!
Täitsa tore jalutuskäik siin jõe ääres.
Tänud
Selle põneva teeraja avastasin enda jaoks geopeiturina kuskil 5 aastat tagasi. Imponeeris kohe juba toona oma maastikuvormide ja mitmekesisusega. Tänaseks on siin mugavamaks kulgemiseks mõningaid treppe rajatud, aga mitte liiga palju. Leidub veel piisavalt kohti, kus endal libedama ilmaga elu huvitavamaks teha, eriti kui gepsu joone järgi võimalikult otse minna :o)
Vahepunktis ukerdasin pea kümme minutit. Enam-vähem õigeid liigutusi tehes, aga õiges kohas algul tiba hooletult ja valedes kohtades jälle pingutasin üle muidugi. Topsik mõistlikust peidukast leitud, sisu korras ja info väga konkreetne. Lõpus seetõttu sisuliselt otsima ei pidanudki. Seal aardekasti sisu vähe vesisevõitu, aga toimiv siiski. Lubatud üllatus oli samuti täitsa olemas, tõesti poleks osanud midagi säärast täpselt seal oodata. Aitäh tähelepanu juhtimast ja ka ajalugu tutvustamast!
Saime ka üles ja alla kulgeda, lõpus läks maastik pimedas kahtlaseks, saime hakkama ja kuhugi sisse ei kukkunud. Vee välja tõstmiseks ei olnud me taibanud miskit kaasa võtta. Lähistelt leidsime kehvasti loetavat. Tänud peitjale.
Täna sai kohe pikemalt jalutada,nii ühelpool kallast kui ka teiselpool kallast.Tänud kohta näitamast.
Tänud peitjatele ka Keila -Joa kõrvalisemate kohtade näitamise eest!
