Aardla järve

Sai ka otse põhjast selle aarde puhul lähenetud, kuna sai eelnevalt end keelumärgi alt avastatud ja kuna mugud läksid seal just jalutuskäigule siis ei hakanud seadust avalikult rikkuma. Otsustasin põhja kasuks. Kolmveerand teed oli paksu jää peal vägagi viisakas. Viimased 160 meetrit suutsid mind aga väga vihaseks ajada - no oks oksa järel silmas ja koguaeg vajud kuhugi lume koopasse. Rääkimata nendest miljonist looma jalajäljest, kelle kodud siin tõenäoliselt ümberringi on. Jõudsin õnneks lõppu ja nüüd peab tagasi sama teed minema, sest järve pealt ringiga ka ju ei viitsi. Leid tuli õnneks kiiresti, mina tänan!

Tänud aarde eest!

Oh sa rist ja viletsus! Arvasime, et jõuame kilomeetriga aardeni ja kilomeetriga tagasi. Niiöelda kerge ots. Läksime rajale kolmekesi. Peaaegu olin juba kohal, kui karu hüüdis, et kuule siin on väga õhuke jää ja lõi kaasavõetud metallkobaka ühe hoobiga läbi jää. Aardeni oli jäänud linnulennult 200m, ma ei tahtnud alla anda. Proovisin kõrkjate vahelt edasi murda kuni üks jalg oli sulpsti vees. Siis kadus isu ära. Hakkasime uut lähenemisteed otsima. Kui lõpuks suure ringiga aardeni jõudsime, siis olime läbinud 2 kilomeetrit. Auto juurde tagasi ei tahtnud ringiga minna. Isu tuli tagasi, et seda lühemat rada uuesti proovida. Augu juures tegin veidi suurema kaare kõrkjates, läks õnneks. Saime sealt kõik kindla jää peale tagasi. Paadimehega võrreldes oli see retk palju raskem. Läksime Tartusse sööma ja mina sain jalanõud ära vahetada. Aitäh aarde eest!

Hommikul auto nina Tartu poole keerates mõlkus mul hoopiski see aare kõige rohkem meeles. Kui Jäävabal ajal külastanute logisid lugeda, siis suvel siia küll ei tahaks tulla. Vähemalt mitte mina, kuigi oli ka niisuguseid lugeda, et täitsa tore oli. Mingil põhjusel oli mul seda siiski raske uskuda, nii et nüüd ja praegu. Kuna mõni päev tagasi geosõbrad just külastasid, siis lootsin nende jäljed üles võtta, aga vahepeal oli lund sadanud ja tuul oli pinnatuisku keerutades oma tööd kenasti teinud, siis ei märganud minnes nende jälgi. Tegelikult oma viga, põrutasin õigest jääle mineku kohast mööda ja sain seetõttu natuke pilliroos ragistada, et ikka uuesti sihile saada. Aga hästi vahva oli, kraavidest olid pilliroogu moodustunud täitsa sirged maanteed, muudkui aga astu. Aga need saadanad kulgesid omas suunas, nii et otse läbi pilliroo järvele ja siis juba silmalt. Kohapeal läks ikka natuke aega. Ma tõlgendasin vihjet, et mingi õõnsus peaks olema, aga oli hoopiski õite tilluke prigu. Kuid leitud ta sai ja tagasi võtsin juba eelmiste käijate jäljed üles ning jalutasin autoni.
Tänud peitjale siia Aardla järvele jalutama kutsumast. Talv, eriti külm talv, on ikka hea aastaaeg, mine aga otsa, kuhu jalad viivad.

Päeva mõnusaim kulgemine.
Tänud aarde eest 💞

Üle pika aja oleme taas Tartus nädalavahetust veetmas, et siinsel aardemaastikul veidi põhjalikumalt ringi seigelda. Oma otsingute käigus tegime peatuse ka siin ning muidugi olime võidukad ja leidsime selle aarde. Talv on selline imeline aeg, mis teeb mõnede aarete leidmise oluliselt raskemaks, aga mõnede leidmine kõvasti kergemaks. Siin oli siin see viimane variant ja seda muidugi kergema vaevaga kohalepääsemise tõttu. Aitäh!

Meie õnneks otsustasime, et austame reegleid. Nende alusel ei olnud võimalik autoga väljapakutud parklani liikuda, no vähemalt oli meie interpretatsioon liiklusmärkidest teel selline. Otsisime teise lähenemistee ja jõudsime samuti kohta, kustkaudu aardeni tundus, et äkki saab päris kenasti kohale. Hakkasime siis üle jää kõndima. Ilm oli imeline ja kõik hakkas juba Sorgu saarele kulgemist meenutama. Oli küll kartus roostikusse sukeldumisel, kuid õnneks oli meie valitud teekond vist parim. Kordagi ei tekkinud ka ohtu, et nüüd äkki tuleb looduse embusele vastata.
Aarde enda juures oli lugu aga hoopis teine kuna kuidagi ei suutnud seda konteinerit tuvastada. Paari vihje alusel märkas meie haukasilm lõpuks konteinerit. Aga kuna siin polnud poolteist aastat käidud siis oli puu konteineri juba pea täielikult endasse imenud. Jäänaelad muutusid rähninokaks ning geopeitur rähni peaks ja nii oligi aare peagi logimiseks meil peos. Kõiki nimesid, mis geocachingus ennast leidjaks on märkinud, seal kirjas küll polnud aga no eks igaühel ole oma mäng. Mina omaltpoolt soovitan, et külastage ja leidke sagedamini aardeid siis ei kasva aarded peidikusse sisse.
Tagasitee kulges sama mõnusalt nagu tulek. Häirivaks olid vaid kaks asja - helkurid riietel pimestasid silmi ja kulgemine oleks võinud olla mitu korda pikem.
Aitäh.

Aitäh aarde eest!

Aastaaega ära kasutades sai tuldud siia teisele katsele. Esimesel korral, vist sügisel, lähenesime põhja poolt ja jõudsime ootamatult kiresti suure veeni, mis taganema sundis. Täna lähenesime soovitatud parklast ja retk kujunes ootamatult lihtsaks. Aedikusse pääsemiseks sai värava ülemine traat avatud ning lihtsalt üle teiste traatide astutud. Siis räätsad jalga ja suund otse järvele. Väga minimaalselt kõrkjaid jäi teele ja lumekate oli siin ka üsna vähene, nii et ootamatult kiiresti olimegi juba aardepuu juures. Logiraamatu järgi oli viimane külastus nädal tagasi.. oot, ikka 1 aasta ja nädal tagasi :)

Peale leidu tagasi auto juurde jõudes hakkas aga väga kiire Elvasse, kus koeramise kohustused ootasid.

Tänan peitmast.

Asusime mööda karjamaad reipal sammul teele. Kui ühel hetkel jäätunud ja ära sõtkutud pinnasel sammumine väga keeruliseks osutus, oli aeg üle aia hüpata. Nii sai juba vähe mugavamalt hakkama. Kasutasime ka ilmaolusid ära ja järvest otsustasime otse üle panna. Mööda jääd liikuda oli mõnusalt mugav, kuid ühel hetkel tuli ikka võssa keerata. Ja oi oi kui tihe see oli. Silmad kinni jänesehaake tehes, pressisime siiski nullini välja. No ja siin see kõige keerulisem osa alles algas. Kambaga otsides ei tahtnud aare kuidagi silma jääda. Paar potensiaalset kohta lausa karjusid, aga kuna need olid vee piirile ohtlikult lähedal, sai ka varemleidjaid tülitatud. Veendusime, et aare on kadunud. Oh neid kurbi ja pettunud nägusid kui seda uudist kuuldi. Otsustasin taskust jokkeri välja sikutada ja taastasin aarde mikro suuruses ja tunduvalt kõrgemale kui originaal versioon. Lööge või risti selle patu eest, aga vähemalt ei jäänud sellest vahvast retkest nii kurba mekki juurde. Tagasiteel sai veelgi rohkem jääd ära kasutatud. Kuna jääl oli ka kerge veekiht peal, siis uisusammu kasutated pritsis seda nii hoolega, et peagi olid püksid märjad.

Tänud.

Kaua kardetud raskekene.

Vähemalt me olime Kaupoga küll seda täppi vissis nägudega pikalt vahtinud ja otsustanud, et tuleme parematel päevadel ehk NKT-päevadel tagasi.

Algus oli okei, siis raske ja siis juba päris tüütu. Kui meeter eemale üle okastraadi kepsutasime, siis tuli päike välja, taevas läks siniseks ja lumi läks veelgi valgemaks. Minekuteel sai pikalt omapäraseid maastikke küntud, lõppkoordinaatidel pikalt, aga positiivselt ringi taieldud ja tagasiteel lebolt mööda vett liueldud. Hea, et see aare leitud on.

Tartu linnakate skoorimisega edenesime hästi ja tuuri peaspetsialist lisas kiiresti nimekirja mõned aarded, mida tore geokambaga vallutada. Algus tundus paras katsumus, et veiste tallatud songermaa läbida, aga tõdesime, et kunagise Matsalu mudamülkaga võrreldes siiski gramm puhtam. Järveni jõudes oli korraks kahtlusi, kas tihedas roostikus ikka jää piisavalt tugev, aga julgemad ja optimistlikumad asusid juba testima ning peagi sammusime eesmärgi suunas. Tore liuväli meenutas taas üht sarnast astumist sama kambaga Saaremaal. Tagasiteel tuli kohati vees sumbata ja ükslahtise veega lainetavast takistusest ringiga mööduda ning olimegi kuivade riietega algpunktis tagasi. Aitäh.

Tuur oli igati jõudsalt edenenud t6esti. Esialgset nimekirja vaadates tundusid viimased paar lehekülge küll selline overkill olevat, aga v6ta näpust. Matka alguses oli kerge dilemma kas minna kummikus v6i matkasaapas. Õnneks sai ikka kummiku kasuks otsustatud. Lehmakoplis kadus jalg mittekandvatel aladel ikka päris sügavale mudasse ja tagasiteel oli kohati ka jääl 20-30 cm vett peal. Kui need pisiasjad välja arvata siis tegelikult oli täitsa m6nus jalutamine. Ja nagu klassikaks saanud siis kohale läbi v6sa ja tagasi m66da jääteed ja lehmakopli k6rval puude vahel oli samuti täitsa ok rada sees. Aitähhid

Seda aaret polnud isegi tänasesse geotuuri lisanud, sest graafik tundus väga tihe tulevat ning siis pole aega sellisteks matkadeks, mille läbimise aega ei oska prognoosida. Kuna tuur edenes väga hea tempos, siis ühel hetkel võtsimegi selle plaani. Ütleme nii, et kaardi ja logide järgi tundus asi hullem kui tegelikult oli. Polnud just jalutuskäik pargis, aga jääga oli täitsa tehtav. Kui jää asemel oleks vesi olnud, siis hästi poleks praegu ette kujutanud. Läksime läbi võsa kohale, panime nimed kirja ja jalutasime tagasi. Jõudus jäi veel nii palju üle, et läksime jalutasime ka narritustesse.

Päris hirmus teekond. Alguses polnud viga, suht kuiv oli. Aga peale kraavi ületust see võsa seal.. üritasime minna küll otse, küll ringiga. Oksad kriipisid ja poosid aga lõpuks kohale me jõudsime. Topsiku leidmisega läks ülikaua aega. Pidime juba alla andma.
Tänud kohutava seikluse eest.

Vaatasin kaardil raja välja ja jalutasime kohale! Tänud!

See aare mõlkus juba tükk aega meeles, kuid ootasime sobivat päeva ning aastaaega. Kohaleminek oli ikka mööda traataedu ja kõrkjarägastikku, tänud millele õnnestust seda kõige kangemat võsa vältida. Lumi muidugi ei andnud armu ning mõnes kohas reieni sisse vajudes võttis ikka liikumistempot maha küll. Aarde juures läks kiirelt ning tagasiteel otsustasime hoopis üle järve minna, kuna polnud tahtmist enam loodusega maadelda. Kokkuvõttes tegelikult päris tore retk sellesse pühapäeva.

Mõnda aega mõttes mõlkunud, täna siis käidud. Oli küll vesine, aga ei tahtnud jääda ootama veel vesisemat aega. Enne minekut sai veel mõeldud, et kas sealkandis üldse kuhugi parkida on peale sügava hange, aga üllatavalt hea koha peale sai. Esimene takistus oli loomulikult okastraat, kuid see osutus kõige lihtsamaks neist takistustest. Tee peal sai näha üle põlve ulatuvat lund, võsa, 2,5+ meetrist tihedat pilliroogu, ja kõike seda vihmas ligunedes. Maaameti fotodelt on ikka üsna keeruline aru saada, kui kõrge või kui tihe mingi kraam rohujuure tasandil on. Jälgede järgi tundus, et omajagu mineku teed sai juhtumisi jagatud eelmiste leidjatega. Vähemalt nii hindaks nende täis tuisanud oleku järgi ja noh, kes muu ikka sinna võssa roninud oleks. Igatahes nimed kirjas sai tagasiteeks valitud üle järve minek ja edasi kraavi pidi jätkamine. Järve peal paljastus jää ning lume vahel üsna paks lögakiht, mis jättis meist vesise jälgederivi. Päris järve nurgas oli ka päris lahtist vett, kus kraav ja järv ühendust otsisid, kuid sellest edasi oli kraav päris heaks maanteeks. Ehk ei saanud minekuks küll kõige parema ilmaga päev valitud, aga ma arvan ma ikka eelistaks seda neile oludele, mis seal muudel aastaaegadel valitsevad. Ei tea, mis küll pani peitjat sinna ronima, aga tänud.

Täiendaks Anna juttu sellega, et algul oli mõte panna auto kaugemale, aga eelkõige Siimu soovitusest panime selle ikka paremasse kohta. Sellest suurest okastraadi koguse vajadusest ei saanudki hästi aru. Mööda veeteed oligi kõige mõistlikuma ja kergem liikuda. Tänud!

Me jätsime auto ilusti soovitatud parklasse, sest kraadilt nähtud radu mööda tundus mugav läheneda. Esimese asjana tuli hakkata ennast teisele poole traataedu võluma. Veidi võttis aega, aga kõik osapooled, kaasa arvatud traataiad ise, säilitasid oma eelneva konditsiooni. Meie valitud rajad said ühel hetkel otsa ja parim rada oli ilus jäätunud kraav. Kuniks ka see otsa sai ja asendus vaba veega, kopra toimetamise jälgede ning võssiga. Ma ei saa nüüd just väita, et see võss oleks kuidagi moodi kergetekillast - see võss oli ikka muljetavaldavalt esmaklassiline ja priima. Tunnen kaasa neile, kes siia kõrge rohu hooajal tulevad. Lahkusime mööda ilusat jääd otse, nägime ka eeleva leidja poolt nähtud vaba vett ja jätkasime mööda kraavi. Veidi veel ja olimegi tagasi auto juures. Tänud peitjale selle seikluse pakkumise eest!

Kui leiad koha kust okastraat ületada, siis praegusel ajal saab nulli ilusti mööda siledat jääteed - kogu see veneetsia siin on kõnnitav. Mõnes kohas siiski jää enam ei kanna. Ja okastraati siin armastatakse. Isegi nii palju, et ühtegi väravat ei jäänud mulle silma :D

Ühesõnaga, tagasi tulin ma nullist mööda jääteed. Kohale läksin otse, GPSi järgi. See viis muidugi ming paarisajaks meetriks sellisesse 3m kõrgusesse pilliroo võpsikusse, et ise ka ei usu.

Logiraamatust võis lugeda, et aare on suurema vee korral vee all. Et siis suurveega saaks paadiga kohale ;) Muul ajal suht "õudne" maastik siin ma pakun :)

Tänud!

Leitud. Tänud!

Päris jõhker oli. Alguses tundus pargijalutuskäik, kuid kui pargirajad otsa said ja maastikule tuli sukelduda, mõnikord sõna otseses mõttes, siis võttis ikka kiruma küll. Viimane lõpp oli eriti tüütu ja seda "ilusat vaadet" aarde juurest mõnitas kaaslane veel tükk aega. Minu arust oli päris tore seal jalgu puhata, kuid tagasitee oli ju ka veel ja kaks tiblakalameest reostasid õhkkonda. Vähemalt on selle aarde juurde seiklemine meeles ka rohkem kui aasta pärast logimist.

Lõpuks võtsin georondi pidurite remondi ette. Esimese hooga tundus tulemus paljulubav ja igaks juhuks tegin ka proovisõidu ja kuhu mujale kui aarde juurde. Kuna sookolli logi oli meeles, siis tundus sobivat hästi georondile. Esimene soovitatud tee lõppes eravalduse sildi ja tupikumärgiga. Ei hullu, teid on veelgi. Järgmine tee lõppes ka enne eratee sildiga kui see halvaks jõudis minna. Mis seal ikka, eks siis läksin jala edasi. Ega eriti kaugele ei jõudnudki, sest üsna varsti oli okastraataed vastas. Üle saamiseks liiga kõrge ja läbi minekuks liiga tihe. Lisaks tundus, et nagunii üle kraavi selles kohas ei saaks. Eks siis proovisin järgmisi variante. Taaskord okastraat. Õnneks madalam ja mingi tee läks ka edasi. Jalutasin siis seda mööda, aga paraku lõppes seegi kraaviga, mis oli lootusetult lai. Tegin siis seda, mida oleks pidanud juba ammu tegema. Nimelt uurisin veidi maa-ameti aerofotot. Suure otsimise peale leidsin sealt mingi lootustandva raja. Seal oli küll ka okastraat ees, aga õnneks kõrval oli tavaline madal traataed. Hea seegi. Ja lausa ilus tee läks. Ühel hetkel oli taaskord okastraat vastas, õnneks piisavalt madal ja tänu oma pikkadele jalgadele sain sellest edukalt üle. Tee läks küll kitsamaks, aga täitsa käidav. Varsti sai seegi otsa, aga rohumaa sobis ka. varsti jõudsingi satelliidipildil nähtud lootustandvasse kohta ja imekombel oligi seal kraav piisavalt kitsas. Ainult 250 meetrit veel, aga mida edasi, seda hullemaks võsa läks. Tundsin tõsiselt puudust macheetest. Kohati oli võsa nii tugev, et sealt läbi rammimine oli pea lootusetu. Oli see alles võsa, ei suutnudki meenutada nii hullu võsast läbi rammimist oma senise geopeituse karjääri jooksul. Ja nÕgesed olid ka nii pikad, et hoolimata minu pikkusest ja üleval kätest Õnnestus neil käsi kõrvetada. Õnneks sügisel ei olnud nad enam nii kurjad ja ühel hetkel paistiski puu kaugus vähenes pea olematuks. Turnisin veidi puu peal, panin nime logiraamatusse ja hakkasin läbi võsa tagasi murdma. Vähemalt see oli hea, et mida edasi seda paremaks tee läks ja liikumine selle võrra lihtsamaks. Aga see on küll müstika, kuidas peitja sellisesse kohta sattus. Aitäh peitjale.

MÕtlesin alguses, et kirjutan siia pika logi, sest no missugune lahe seiklus meil oli haha, aga Mai on kõik nii toredalt sõnadesse juba pannud, et mina saan ainult teid tema logi lugema suunata :) Aitäh!

Kust alustada küll? Ilmselt sellest, et kui Loonaga tutvusime Laagri Kohvikutepäeval ja maa-aluseid aardeid avastasime koos, oleks võinud mingi aimdus tekkida, mis ees ootab. Samas Tartu ju igasuguseid aardeid täis, seega pigem jalutuskäigud viisakal maastikul tundusid loogilisemad kohtumised. Nii sai üleeile teada antud, et paar päeva Tartus pesitseme ning tänaseks kokku lepitud aardeotsingud. Valikutena pakuti välja raske ja raskem ning nii sai plaani võetud just see aare ning boonusena Viimne reliikvia. Etterutates olgu öeldud, et reliikvia jäi metsa meid ootama, sest siit aarde juurest jõudsime autosse labimärgadena, kui viimased sadakond meetrit korralik padukas meid läbi leotas.

Aga, nüüd algusesse. Mõned minutid enne viit võtsime Loona peale, kes enda kummikupaari meie kolme paari juurde viskas (täpsemalt küll kahed kummikud ja ühed kahlamispuksid), ning seadsime auto suuna Mapsi poolt pakutud tee poole. Kohale jõudes meenus Karli logi, mille põhjalikkus edaspidigi kasuks tuli. Võiks öelda, et olin enda jaoks selle omaette legendiks võtnud, mis mitte alt ei vedanud. Lausa nii täpselt sai seda loetud, et üks hetk rea lõpus maha vaadates küsisin, et kes oma prillid nüüd maha poetas ja miks tänase ilmaga need kaasas olid. Olles kindlaks teinud, et meie omad ei ole, meenus, et keegi need suure kaarega oli kuskile lennutanud ning jäi vaid üle logidest kontrollida, kellega ühendust võiks võtta.

Igatahes see tee, mis nõudis okastraataia ületust, sai meiegi alguseks ning sealt edasi juba kaardilt radu jälgides sai võpsikuni päris rahulikult. Maas vedelevad nukkude pead andsid mõista, et suund õige ja nii olime rahul, et mina okastraataia alt läbi end rullisin ja Loona ning Kärt kraavis posti ümbert end keerutasid. Edasi viis rada mööda kraaviperve ning kahtlused olid, et kuidas õigele (ehk teisele) poole küll saaks, siis tegelikult kaarti varem lugedes oleks avastanud õige koha kahtlusteta, me lihtsalt jalutasime lootuses, et kui teised saanud, siis saame meie ka.

Ja no siis hakkas ikka pihta, kui kraavide mured ületatud ja oli vaja ainult veel nii 180 meetrit aardeni “jalutada”. Just nimelt “jalutada”, sest see rassimine, mis läbi võsa ja nõgeste ja mustsõstrapõõsate läks, võttis ikka tõsiselt mitte üldse nii soojal päeval higistama. Alguses läks Kärt kahlamispukstes ees - tundus kõige paremini kaitstud kuni kahemeetriste nõgeste rünnakute eest. Mingi hetk tegime vahetusi ja kõik said oma osa ees võidelda. Üks hetk, kui ma olin pikalt viimane olnud, avastasid teised, et kolmandana käia oli päris mõnus :D Teatud piirini küll, sest ka kolmas pidi puitunud võpsikust ja jõhkratest nõgestest läbi tammuma - võrreldes esimestega oli elus lihtsalt veidi ilusam. Üritasime seal mingit ette käidud rada järgida ning mõneti õnnestus, aga aeg-ajalt oli raske aru saada, kust rada läks - siis ise uut käte ja kehadega sisse raiusime.

Mul oli iga paarikümne meetri tagant telefon taskust väljas ning kontrollisin suunda ja lähenemist. Pean kõigi meie rõõmuks ütlema, et kordagi ei kaugenenud aardest, iga ponnistus viis aardele lähemale ning üks hetk Loona hakkas näitama, et vaadake, seal valgus. Võtsime suuna siis sinna poole, sest aare sinna poole jäi küll, lootuses, et veidikenegi hõlpsam seal edasi sumbata ning kui seal telefoni välja võtsin, siis GPS küll hüppas korraks siia-sinna, kuid äkki teatas, et 10 meetrit aardeni. Sel ajal, kui kinnitust üritasin saada, leidis Kärt juba väga nähtaval oleva aarde ning Loona ronis puu otsa vett vaatama. No ja mina lasin võiduhuilge lahti. Nautisime veidi seal olemist, vaatasime kaarti, pidasime sõjaplaani, kuulsime müristamist (või midagi sarnast) ning otsustasime seekord võsast hoiduda ning kaarti järgides veidi lääne poole hoiduda. Kui jätta välja fakt, et pidime kahemeetriste (või kõrgemate) pilliroo jms läbi tungima, milleks igaüks meist erineva taktika valid, siis oli tagasitee juba lust ja lillepidu ning tunduvalt kiirem ja valutum marsruut kui aardeni minek.

Tagasiteel kasutas igaüks oma taktikat. Kärt näiteks toetu ja vaju ehk tema poolt targalt võsast kaasa võetud tokk oli taimestikuga risti ja Kärt ise lihtsalt vajus ettepoole, et taimestik lömastuks. Minu taktika oli peks ja relax ehk nagu kurikaga tagusin taimestikku madalamaks ning siis astusin peale. Loona taktika oli sihikindlalt edasi. Ma lugesin kaarti lõpuks, andsin suunda, kuhu poole minna, et saaks kraaviületuse koha juurde võimalikult puude/põõsaste vabalt tagasi ning kui kolmekesi üle olime, siis oli tõesti, nagu Loona ütles, viimane osa kui jalutuskäik pargis.

Seiklus oli vägev! Jääb pikaks ajaks meelde, pakkus emotsioone, oli suurepärases seltskonnas ning ainult nii saabki selliseid aardeid logida - aeg, ajastus, ilm ja eelkõige inimesed peavad olema õiged. Aitäh kamraadidele ja aitäh peitjale!

Uskumatu aga ära tegime. Loona kutsus seda aaret logima. Mai luges logid läbi ja ei lubanud mul neid lugeda, et ma optimistlik oleks :D Mai ka jälgis kaarti ja tegime jooksvalt otsuseid, et kust läbi saame. Mai leidis ka ühed päikeseprillid, mis läksid minu taskusse. Loonal ja Mail olid kummikud ja minul kahlamispüksid. Aare ise oli väga ilusas kohas. Tagasitulime veidi lihtsamat teed. Mai jälle ütles, et kus suunas minna ja tagasi oli tõesti lihtsam. Üks hetk hakkas hull padukas ja Loona sai länimärjaks, Mai korralikult märjaks ja mina niiskeks. Kõik aarded on logitavad eriti hea seltskonnaga. Aitäh!

Esmalt vaatasime läbi kolm lähenemisteed, valituks osutus siiski esimene. Panime veekindlad tossud jalga ja jätsime kummikud autosse, kuna teerada tundus väga kuiv ja lubav olevat. Esimene ots läkski kiiresti. Põllule jõudes oli juba natuke halvem nõgeste vahel navigeerida. Kui põld läbi sai ja kraav ületatud, siis läks käest ära. Mega võsa ja märg pinnas. Natuke oleks kummik päästnud, aga võsa oleks ikkagi jäänud. Nõges kraapis jalga ja oksad käsi, aga mingi hetk oli sellest juba täiesti suva ning ragistasime suvalt aarde poole. Tagasi autosse jõuda oli mõnus. Sai juua ja võsast puhata. Aitäh aarde eest!

Viimaste aastate vist üks kõige raskem aare.

Alguses midagi rasket ei olnud peale selle, et ei saanud täpselt aru kus lähenema peaks. Esimene katse juures oli okastraadiga aed ees. Paistis, et ei taheta, et seal käiakse. Läksime katsetama varianti number 2. Maantee pealt oli kohe tupiku märk aga otsustasime, et läheme vaatame ära. Peagi olime keset killustikuväljasid ja ees telliskivi ja paistis igati kummaline autot sinna jätta. Kolmandas kohas ei läinud maantee äärest mitte mingit rada ja selle välistasime kohe. Kuna maa-ameti järgi paistis see kõige esimene variant siiski kõige mõistlikum, siis matka alustasime ka just sealt.

Jalga lükkasime veekindlad tossud ja astusime ettevaatlikult üle okastraat aia. Esimene osa rajast oli väga mõnus. Rada oli hästi läbitav ja loodus oli huvitav. Konnad pidasid vist pulmamänge, sest kraavidest kostusid ikka väga kummalised häälitsused. Jõudes viimase kraavi äärde, leidsime sealt väga kurjakuulutava nukupea oksa külge tõmmatuna. Sealt maalt hakkas kõik vaikselt aia taha minema. Põllu peal kaotasime varajasemate külastajate raja ära. Maapind muutus kole märjaks ja mudaseks ning nõgesed hakkasid meid piinama. Pressisime aga muudkui edasi. Laia kraavi ületuse kohas tegime pisikese hüppe ja olime peaaegu juba järve juures. Minna vaid tühised paarsada meetrit. Rada läks ka nagu enamvähem õiges suunas. Nüüd hakkas aga väga märjaks minema. Kogu võsaalune oli üle ujutatud. Ma rajasin ees teed - otsisin ja rajasin kuivasid samme tossudele ning lõhkusin ees liiga pikaks kasvanud nõgeseid. Maire vapralt minu sabas. Raiusime mis me raiusime aga lähedamale väga ei jõudnud. Liikusime umbes paar meetrit minutis. Üks hetk leotas Maire oma jalanõud vett täis aga ma suutsin siiski oma omasid veel kuivana hoida. Lõpuks tundus, et raja rajamisest ei tule enam mitte kui midagi välja. Võsa läks aina ropumaks ja vesi aina sügavamaks. Sai siis otsejoones kõigest läbi pressitud. Oksad kriipisid kõikjalt nägu, jalgu, käsi. Nõgese laksud vasakult, paremalt. Vähemalt vesi oli mõnus jahe. Kui aardepuu silme ette ilmus oli väga rõõmus meel. Ka puu oli jäänud vee alla. Ronisin puu peale, turnisin ühe oksa külge, teise, kolmanda jne. Ei midagi. Lugesin vihjet ja siis mõtlesin, et äkki on hoopis aare vee alla jäänud. Oligi. Aga õnneks hoidis maskeering seda paigal. Puu kõrval oli hetkel siis põlvini vesi ja karp vees. Nimed sai kirja pandud ja karp proovitud samamoodi tagasi panna. Seal võsas liikudes takerdusid mu päikeseprillid pidevalt igale poole kinni kuni lõpuks tagasiteel jäin neist lõplikult ilma. Nagu ragulka vinnastas üks oks need üles ja lennutas minema kuhugi tundatusse vette. Sai otsitud aga mitte leitud. Vot nii siis. Auto juurde oli isegi veel mõnusam jõuda kui aardepuu juurde. Sai janu kustutada ja kuivad jalanõud jalga panna.

Peitjale aitäh seikluse eest! Tegelikult muidugi nii hull ei olnud, lihtsalt sattus erakordselt kõrge veeseis olema ja varasuvine aeg kus võsa kõige tihedam.

Nüüd tagantjärgi logides on hea peale meid käinute leiulogi lugeda. Meil igatahes nii hästi ei läinud. Mõtlesime, et saame kutsikale mõnusa õhtuse jalutuskäigu võsas ja see oleks ka esimene aardeleid koeraga. Lähenesime sealt, kus GPS meil soovitas minna. Esimene ots rajast oli nagu paraadtee, linnud laulsid, konnad krooksusid ja päike paitas pead. Ja siis sai see tee otsa, tuli jätkata põllul ja võsas. Olime jalga pannud tossud, sest eks natuke lootsime, et ehk kuumad ilmad on oma töö teinud ja ära kuivatanud seda, mille eest peitja otsijaid hoiatab. Ja lõpuks, no mida see märg jalg otsijale ikka teeb onju. Noh, mõned meetrid saime põllul minna, kuni varsti andis tunda, kuidas varvaste vahel vesi voolab. Koerale ka veel vesi nii väga ei meeldi, et tahaks igast mudamülkast läbi sumbata. Kuidagi pressisime end siis ikka selle võsase alani välja ja nägime ära ka selle nuku pea. Aga üks hetk läks nii vesiseks, et koeraga enam edasi ei saanud ja ta andis ka märku, et kuulge, võtke mõistus pähe ja lähme parem koju. Seega otsustasimegi, et olukord on kaardistatud, järgmine kord paneme vastavalt riidesse end ja teame, mida oodata. Seega, järgmise korrani!