Baasi

Tänud aarde eest!

Väga mõnus võssis rapsimine. Kujutasin ette, et olen slaalomirajal. Aitäh aarde eest!

võsa oli korralik mida läbida :) aare leitud, aitäh :)

Kui aare jääb perimeetrisse, siis geopeitur rahulikult kuuselõhnalisse telki uinuma ei saa. Ragistasime läbi hõreda võssi kohale ja natuke otsisime ikka ka. Aitäh!

Kui just seda maja hoovi mitte kasutada,siis harjutusvälja poolt minema hakates on igati normaalne jalutuskäik,lõpp läheb veidi võsaseks.Suvel ilmselt kehvem.Aare kenasti kuiv,korras,aitäh!

Tundub et aastal 2005, kui aare peideti ei olnud veel teepoolset maja. Nüüd tuleb aardeni jõudmiseks veidi võsas ragistada, täna tehti mulle ka Kikepera harjutusväljalt head katet. Aare korras.

Vaatasime kaarti ja mõtisklesime lähenemistee üle. Otsustasime proovida seda rada, mis viib küll talust mööda, aga ehk saab maaomanikega kaubale. Talus võeti meid väga soojalt vastu ja näidati teeots kätte. Peremees rääkis, et käib aeg-ajalt isegi geopeituse lehte uudistamas, et näha, kas aardes on külastajaid käinud.:)

Aare ise oli kergesti leitav, kui jätta välja miljon sääske, kes seda kamikazelikult valvasid.

Kirjeldust kiiresti vaadates oli lebo aare, mõtlesin isegi autoga letti sõita aga väikeste põõsaste pärast mis kohe paistsid ei hakanud autot kriimustama ja läksin jala. Esimese 20m oli selge, et õige otsus. 60m autost tuli kraav ette ja edasi läks RÄIGEKS tihedas võpsikus ragistamiseks. Pole nii kehva teekonda juba ammu näinud kui siin aga siiski tehtud ta sai :D

Millegipärast olin koguaeg arvanud, et see on üks lootusetu maastikuga aare. Kogemata avatasin end temast vaid poole kilomeetri kauguselt ja isegi mingi teeots läks õiges suunas. Otsustasin järgi vaadata, eriti arvestades, et loodus on veel úsna tärkamata. Jalututuskäik osutus ootamatult lihtsalt ja äkki olingi kohal. Veidi vaatasin ringi ja leidsingi vanakese üle. Teretasime ja panin ka nime kirja. Aitäh peitjale.

Esimene ots ikka raskemat teed pidi, läbi võsa. Siis ausa keldri vaatlus ja linnulul, logi ja tagasiteeks juba metsaveomasina tee ja siht. Aitäh, ajalugu saab siin kunagi looduse osaks. Pererahvast ei kohanud. Kuus puuki tahtsid kaasa tulla, keelasin ära.

Kodus kedagi ei olnud, silkasime läbi õue metsa ja sealt aardeni.
Huvitav oli see, et peale logimist sättisime jälgede järgi ära minema aga need läksid teisele poole. Ajasime siis jäljerada, mis tulid kusagilt metsast, jõudsid keldri taha , keerasid ringi ja läksid tagasi. Aarde lähedal ei käidud. Õhku jäi küsimus, kes ja miks...
Tänud

Ka siin on kunagi elu olnud, nüüd on loodus taas kõik tagasi võtnud. Tänud!

Leitud, logitud, tänan!

Tegin kohalikega juttu ja saime loa auto taluhoovi jätmiseks. Suund oli selge ja üsna pea hakkas ka õige koht paistma. Peale aarde logimist imetlesin veel pisut keldri püsivust ja võisimegi tagasiteed alustada.

Tänan peitmast.

Külastatud ja logitud. Aitäh!

Kui uued moodsamad aarded (RR-seeria) olid nopitud jäi aega üle, et külastada ka mõningaid vanemaid siinkandi täpikesi. Esimeseks sai valitud Baasi, mis tundus võsakas. Sättisime juba auto teeveerde, et minna talumaja hoovi kaudu, kui kohalikud meist mööda sõitsid ja siis kuidagi tuli mõte, et aga läheks hoopis ringiga. Ingridi gps oskas soovitada mingit vana teeotsa, mis hetkel vist kaitseväe kasutuses. Nii oligi tegelikult suurem osa teest täitsa okei ja lõpuks tuli vaid lage raiesmik ületada, et vana talukohta jõuda. Tehtud see vana asi!

Tänud peitjale!

Kuigi kedagi ei tundunud olevat kodus, otsustasin ringiga minna. Ja iga kümne meetri tagant puuke küljest pühkida. Tagasiteel seda teha enam ei tahtnud ja kõndisin kiiresti taluõuelt läbi.
Lisaks kohtasin väga koledalt karjuvat metskitse. :)

Päikseline laupäev on just selleks, et väike geotrip ette võtta. Parkisime auto kena sihi algusse ja matk võis alata. Kraavis ilutsevad varsakabjad ja tärkavad taimed oma roheluses, igaüks ise tooni, andsid kohe alguses mõnusa energialaksu, mida läks üsna varsti vaja, kui oli vaja teelt ära pöörata. Raielank teisel pool kraavi koos üsna laiade ja vett täis roobastega ei tundunud just kõige parem valik. Kõrval olev metsaalune oli täiesti vee all - ka see ei kutsunud, aga pisut edasi oli mõnus tihnik, mis õnneks kõrgem ja kuivem. Natuke tuli minna ka üle raiesmiku, aga saime päris edukalt õigesse piirkonda. Koht oli äge ja aarde leidsime kiiresti. Tagasitulekuks olime õnneks jätnud pidepunktid meelde ja nii saimegi käidud täiesti kuiva jalaga. Vaid selg oli rassimisest märg. Käo pideva kukkumise ja teisel pool teed toimunud laskeharjutuse paukude saatel sammusime tagasi üsna rahulolevana. Suur tänu peitjale!

Päeva viimane, kell oli juba 7 saamas ja hakkas hämarduma. Samas seda viimast täppi siia ka leiuta ei tahtnud jätta, autost näitas sihtpunktini samuti vaid suht lühikest vahemaad. Ja nii me siis otsustame, et läheme, esmalt proovisime talu kaudu teed aga et sealt kostus jutukõma, siis keerasime otsa ringi ja lähenesime mingit langi serva pidi. Ja seejärel osalt läbi mingi hullu kraavidega rapiku ja lõpuks ka üle suure langi nurga ja... No ei olnud lihtne käik ühesõnaga, edenesime aeglaselt ja pimedaks läks ka. Aga lõppkoht oli äge ja preemiaksaare peidetud ka nii, et otsima midagi ei pidanudki, ainult võtma ja logima :). Enne meid oli aarde leidnud juhuslik leidja ja sinna meile lahkesti ühe hirveliha konservi jätnud, võtsime selle siis kaasa ja eks tast võileivakate tuleb 365-peole ühiseks ärasöömiseks, mis muud :). Tagasi läksime pea tervenisti üle segitrambitud langi, jälle ilmatuma aja paremat jalaalust otsides ja nüüdseks juba täitsa pimedas… Auto juurde tagasi lõpuks me siiski välja jõudsime, rohkem kui tund hiljem ja siis polnud küll enam muud, kui joonelt koju :).

Aitäh peitjatele aarde eest ja Marile meidki oma plaanidesse kaasamast, oli äge geopäev :).

Selle aarde leidmiseks ei olnud ma põhjalikumat eeltööd teinud. Vaatasin ainult kaardilt, et rada viib kenasti aardeni. Tulime siis kohale, parkisime teeotsa ja hakkasime astuma. Kohe hakkasid puude vahelt paistma puuriit, auto ja maja ka. Krt, kellegi hoov! Pöörasime otsa kähku ringi ja auto juures hakkasime uurima kuidas veel läheneda võimalik oleks. Natuke ida pool on üks siht, lähme seda mööda ja mis see 200-300 meetrit siis ikka läbi metsa kohale minna on. Aga oh häda, kõigepealt tuli raielang, seda me ületada ei tahtnud. Läksime natuke edasi, et siis raja lõpust uuele katsele minna. No seal oli täielik padrik. Tegime sikks-sakke lompide ja maha langenud puude vahel kuni lõpuks jõudsime jälle raiesmikule. Kuidagi viisi saime selle ületatud ning jõudsime aardeni. Seal oli õnneks kõik selge ja korras.

Tagasi me sama teed minna ei tahtnud ja vahepeal oli juba päris pimedaks läinud. Õnneks olin taskulambi kaasa haaranud. Seekord üritasime üle värske raielangi teeni tagasi pääseda, võtsime suuna mööda harvesteri sisse sõidetud rada, seal peaks veits kergem liikuda olema. Aga ega see läks ka ikka kuhugi teise suunda ja nii me siin ekseldes keksisime. Kuidagi me siiski lõpuks teeni jõudsime... aega oli kulunud terve tund. No oli see vast seiklus!

Nüüd oli aeg kodu poole liikuma hakata. Panen Waze tööle, aga see ütleb ainult Ohoo! Mis mõttes? Võtan siis geokaardi lahti ja ongi ohoo. :D Levi kuhugi ära kadunud. Õnneks siiski olin enne kaardile pilgu peale visanud ja teadsin kuhu poole tuleb liikuda, et kodu suund kätte saada. Kell on juba pool üheksa õhtul ja meie otsime alles teed metsast välja! Väike geotripp oli ootamatult muutunud pikaks geotööpäevaks, aga meie olime rahul. Tänud peitjale ja kaaslastele põneva päeva eest.

Sumpasime kohale ja panime nimed kirja.

Tänud!

Teekond selle aarde juurde andis selgelt aimu, et see aare on peidetud väga ammu. Kui ka see uuem suvila moodi talu tollal olemas oli, siis seda kraavi, mis veidi peale maja metsa vahel meil ees oli, mitte. Lisaks oli see tee korralikult võsastunud ning jah, seetõttu olime päris rahulolevad, et just nüüd talvel siia tulime. Suvel oleks siin võsas päris keeruline rassida. Baasi talu juures aarde endaga läks kiirelt. Näib, et talu on maha jäetud ikka väga ammu kui sellised jämedad puud juba keset varemaid kasvavad. Tänud aarde eest!

Ei läinud nagu kaart ja kirjeldused kokku. Mis pagana maja oma krundiga teepeal ees? Noh aga lähme vaatame ja oligi peagi omamoodi segasummasuvila keset teed. Vaatasin korstnat ja sellel oli otsas ilus lumemüts - selge päkapikku kodus pole ja lähme edasi. Üsna pea selgus, et päkapikk oli lahkudes tõesti palju võsa külvata jõudnud aga see oli siiski veel läbitav. Nojah siin on kõik teisiti siis olnud. 10+ aastat tagsi oli siin tee, 70+ aastat tagasi oli siin vist õitsev elu ja armastus. Aga praegu oskasin nime seostada pigem okupantide mängumaaga.

Aare korras, aitäh.

Seda aaret on ammu edasilükatud, kuna armas abikaasa rääkis juba paar viimast aastat, et kui hirmus teekond sinnani aastal 2016 oli. 2020 lõpp oli olenemata pandeemiast parem aasta ning peale edukat anatoomia eksami sooritamist ja Kikepera kooli mõistatust, kulus see võsaseiklus ära küll. Üks kena mudane kraaviületus(muidu uhke kraav, aga vihma sadas ja sellest ka mudased Air Maxid) ja ca 300m keskpärast võsapeksu hiljem, olime üliägeda vana mahajäetud talukoha juures ja...kes käinud, see näinud! Nii üliäge koht lihtsalt ja no soovitan sokid jalast! Aitäh!

Tahtsin juba eile baasist läbi tulla, aga parkimiskohas kadus internet ära, offline andmed puudusid ja üsna hämaraks tõmbas ka juba. Sõitsin Surju poole ööbima, tegin sealt järgmise tööpäeva ning jätkasin uuel õhtul, kus pooleli jäi.

Parmud - need kurinahad võtavad ju läbi särgi ka. Hammustavad lihtsalt krõmpsti nii riidest kui kehast tüki välja ja siis lendavad minema. Ja mina imestasin, kuidas sihukesed pisikesed augud särkidesse tekivad :P Parm ise lendab ära, kuid naha pinnale järgi jäänud punase täpi juures käivad kärbsed midagi edasi noolimas. Kusjuures see tegevus on neile niivõrd vastupandamatu, et vehkimine ei muuda midagi. Ainus võimalus tüütusest vabaneda on kärbsed maha nottida... kuus ühe hoobiga.

Küll oli vesine ja võsane kulgemine otsitavani. Tänud peitjale.

No oli see alles jalutuskäik aga tehtud ta sai.Lõpp oli kena.Aitäh!

Lühike logi: raske jalutuskäik märjas soos korraliku vihmaga.

Ps: õnneks oli mul kaasas vihmavari mille all sai telefoni vaadata ja suunavigu korrigeerida.

Tore, et lõpus oli, mida vaadata ja tore, et tehtud sai.

Jaa, maasturiga poleks siin midagi teha, võib-olla mõne harvesteriga pigem. Viimased paarsada meetrit oli ikka täielik võsa, veidi enne varemeid läks ümbrus ilusaks tagasi. Tänud juhatamast!

See on kindlasti üks sellistest aaretest, mis minu poolest võiks võtmata jääda. Ei saa mina aru, miks peab aardeid peitma kuskile padrikutesse ja võpsikutesse kuhu puudub igasugune ligipääs. Noored püüdsid küll seletada, et aare peidetud maastikuautodega ja mingi "safari" raames, kuid jala aardeni jõudmine oli ikka paras katsumus. Tegemist oli ka viimase aardega enne majutuskohta, seega tagasitee autoni toimus juba täielikus pimeduses. Mina olin nõus loobuma juba poolel teel, kui Marlen peitja poole sajatusi ja needusi saatma hakkas, kuid noored rühkisid muudkui edasi ja üksinda tagasiteed ma ei oleks enam leidnudki. Aarde leidsime ja nimed saime kirja ning tänu nutiseadmes joonistatud rajale jõudsime ka autoni tagasi. Suurema ringiga kui oleks tahtnud, kuid vähemalt elusalt.