Hambutu

Kui Aasta aarde hääletustulemused ilmusid, siis vaatasin neile ka peale ja selgus, et see kõrgelthinnatud aare on mu armsate vanemate kodus vaid nii 25km kaugusel. Mitmed jupid küll mööda allapoole igasugust arvestust jäävaid teid, aga geopeitus polegi nõrkadele.

Igatahes kohale me rulliisime. Ma polnud piisavalt tähelepanelikult lugenud eelnevaid logisid ja endale aaret lokaalselt ära salvestanud, seega väga vedas, et kohapeal siiski mobiilse interneti levi natukene oli ja sain info kätte. Aarde juurde minemine mööda metsa mahavõtmise masinate töö järel järgi jäänud kuumaastikku oli mõnevõrra vaevaline, aga maa oli lühike, saime kenasti kohale.

Targo logis mainitud valvur-rott oli oma valvekorra üle andnud kahele sookurele, kes siiski majesteetlikult eemale sammusid, kui me lähenesime ja meile Hambutuga kohtumiseks veidi privaatsust jätsid. Teel aardeni seletasid noorgeopeiturid mulle ka, kes on Hambutu ja rääkisid sellest, kuidas me tegelikult oleme kogu perega temast koos filmi vaadanud (tundub, et minu poolest võibki olla maailmas ainult 1 film, vaatan ära ja täiesti süütult unustan kogu loo).

Lõpus oli teostus muidugi meistriklass omaette. Aitäh elamust pakkumast!

Väga äge, tänud!

Pärast aarde kirjelduse lugemist tekkis kohe tunne, et siin ootab ees midagi rohkemat kui lihtsalt üks tops logirulliga.
Saabusime täpselt siis, kui hakkas sadama. Pikk kevadine põuaperiood sai korraks läbi ning õhk muutus hetkega värskeks, soojaks ja täis seda erilist suvelõhna, mis tuleb esimese vihmaga. Mets ümberringi oli vaikne ning kohapealne nägi välja täpselt selline kuhu üks Night Fury võikski endale uue pesa rajada. Kui ükskord varem siin käisime, kostus öisest metsast selline hääl, mis oleks võinud Hambutule või mõnele ta sõbrale kuuluda. Täna keegi ei urisenud...
Väga mõnusa atmosfääri ja hästi kirjutatud taustalooga ja teostatud aare. Tänud peitjale elamuse eest!

Elas kord üks lohe. Nagu lohedel ikka, oli ka tema peamiseks elueesmärgiks aarde valvamine. Aare oli väike, kuid väärtuslik, täitsa aasta aarde vääriline, kui leiduks vaid rohkem vapraid seiklejaid, kes aarde juurde jõudmise pikka teekonda ja raskusi trotsiksid.
Aare oli peidetud kaugele-kaugele, seitsme mäe ja mere taha, nii kaugesse paika, et isegi mobiilne internet sinna ei levinud.
Täiendava salalikkuse ja turvalisuse huvides elas lohe sügavaimas koopas, mille sissepääsu ees juba enne lohet hirmsad metsloomad vahti pidasid (ma nägin trepi peal täitsa ehtsat rotti).
Nii mõnedki vaprad seiklejad on proovinud lohe aaret kätte saada, kuid lohe silmavaatest hüpnotiseerituks jäänud ja hoopis ise vangistusse langenud. Ainult logiraamatuse jäetud allkirja vastu on neid taas vabadusse lastud.
Lõpuks jõudis koopani ka üks iseäranis kaval seikleja. Ta ei kandnud mõõka ega kilpi, ei lausunud loitsusid ega vehkinud tõrvikuga, vaid astus lohe ette, võttis taskust pastaka ja ütles viisakalt: "Tere. Kas logiraamatut saaks, palun?"
Lohe pilgutas üllatunult silmi. Mitte keegi polnud varem niimoodi küsinud. Kõik olid tulnud kas varastama, võitlema või vähemalt natuke kangelast mängima. Aga see seikleja paistis täpselt teadvat, kuidas selliste aaretega ümber käiakse.
Lohe nihutas ühe küünega aardekirstu kaant. Tõepoolest, seal sees, pehme samblapadja ja mõne läikiva vidina vahel, oligi tilluke, kuid tähtis logiraamat.
Seikleja kirjutas sinna oma nime, kuupäeva ja lühikese märkuse: "Tee oli pikk, rott trepil vaatas kurjalt, lohe oli kodus. Aare korras. TFTC."
Lohe luges seda üle seikleja õla ja tundis, kuidas ta süda läks korraga soojaks. Mitte keegi polnud seni tema aardest nii kirjutanud. Enamasti jäid külastajad kas hüpnotiseeritult jõllitama või kritseldasid väriseva käega ainult oma nime.
"Kas… kas sulle meeldis?" küsis lohe ettevaatlikult.
"Väga," vastas seikleja. "Hea peidukas, parajalt raske maastik, tugev teostus ja meeldejääv valvur. Paneksin kohe lemmikupunkti ka, kui siin levi oleks."
See oli lohele suurim kiitus, mida ta elu jooksul kuulnud oli.
Sellest päevast peale ei vaadanud lohe saabunud seiklejaid enam hüpnotiseeriva pilguga, vaid juhatas nad viisakalt aardeni, tingimusel, et nad kirjutavad logiraamatusse korraliku sissekande ega võta midagi peale mälestuse. Metsloomad jäid endiselt valvele, rott trepil samuti, sest kord peab majas olema.
Ja ehkki mobiilne internet ei levinud sinna endiselt, levis jutt suurepärasest aardest kuidagi ikkagi. Nii hakkas koopasse saabuma aina uusi vapraid seiklejaid, igaüks natuke porine, natuke väsinud ja väga rõõmus.
Lohe valvas oma aaret edasi, aga nüüd mitte selleks, et keegi seda kätte ei saaks, vaid selleks, et õiged inimesed selle üles leiaksid.
Ja kui sa kunagi seitsme mäe ja mere taha satud ning märkad koopasuul rotti ja sees üht väga rahulolevat lohet, siis tea: aare on alles, logiraamat samuti, ja pastakas kirjutab veel.

////
Mees ostis koera ja pani plangule sildi: ETTEVAATUST, KURI KOER!
Mööduja kirjutas juurde AGA HAMBUTU!
Mees ei andnud alla ja lisas: IMEB SURNUKS!

Raiesmikud pole eriti kutsuvad kohad, kus geopeituda, aga siin oli midagi ägedat peidus. Aitäh!

Tänud aarde eest!

Äge teostus. Karu viis teema kenasti kokku. Minu jaoks esmakordne kohtumine. Aitäh aarde eest!

Täna sai siia Pärnutagusesse levivabasse piirkonda korraks sisse sutsatud. Plaanid olid küll uhkemad, kui lõpuks teostuseni jõudsid, aga kes ei teaks, et kui inimene teeb plaane, siis vanajumal naerab. Igatahes oli võrguvaba kaart alla laetud ja väheke sai siis piirkonda puhastatud.
No kui hambutu, siis vaja ju üle vaadata, et miks, kuidas ja milline see hambutu ka siin on. Tsiisas, trepp nägi välja selline, et vabalt oleks siin ise võinud hambutuks jääda, aga õnneks mitte seekord ja õnneks mitte mina. Aga aare oli taas tõeliselt tore.
Tänud peitjale aarde eest

Tänud

Väga toreda koha leidsime eest. Ja toreda aarde.
Tänud.

Pärast mõnusat matkapäeva Kuresoos oli päike veel niipalju kõrgel, et otsustasime ka Kikepera kandis mõned aarded otsida. Väga äge koht aardele leitud ja teostus ka suurepärane. Aitäh!

Siin valitses täielik vaikus. Kaunis valge ja kohev lumevaip oli katnud kogu ümbruse. Asusime aardepoole teele. PIdi tähelepanelikult vaatama kuha astud. Lume seest paistsid välja imetillukeste kuusehakatiste ladvakesed ja ei tahtnud kuidagi neid ära tallata. Kohapeal aga tervitas meid ülimeeldiv Hambutu. Vinge on selliseid aarded leida. Minu poolt kindel FP.

Täna on siin tihe liiklus. Ei tea, kuidas kohalik, laes rippuv valvur, sellele tulede vilgutamisele vaatab. Aare ise ja asukoht on megaäge.

Oi see oli lahe aare. Just kogu see komplekt...väga äge peidukas ja üldse koht kuhu Hambutu end peitnud on. Tee peal seistes oli küll veel tunne, et mis mõttetu raiesmiku peale meid nüüd aetakse...tore on heas mõttes pettuda :D Sildid ja punnid külge. Suured tänud!

Logistasime mööda pikki külavaheteid Kikepera poole. Õnneks oli hommikupoole veel veidi külmem ja polnud nii mudane. Aare ise meelitas meist välja ohooo-d ja ahhaaa-d, no nii nunnu!! Imestasin jälle, kuidas peitja sellise koha üles leiab ja siis mõtleb, et vot siia võiks tulla just selline aare.

Aitäh!

Tänud aarde eest!

Aitäh peidjale

Hambutuid oli seal rohkem kui 1. Tänan

Väga ilus aare tõesti!Aitäh!

Lihtsalt vauuu! Väga äge teostus! Me ikka pikalt seisime ja imetlesime.

Sellised aarded on rõõmuks!

STF@23:08. Tegime Skinniga öise skoorimistiiru väikse lootusega Salakivi esmaleid saada ja õnnestuski. Siin oli aga väga supper teostus aardele! Vingemaid konteinereid mida ma oma tagasihoidliku geokarjääri jooksul olen näinud! Suured tänud aardemeistrile ja FP loomulikult!

STF 23:08 Nägime meiegi isiklikult Hambutut ja kolme aardevalvurit. Eriline meistriteos Jokkerilt ja see koht oli vinge ja aare veel vingem tahtsime juba tramige sinna sisse kolida :P

FTF veidi peale seitset ja enne kaheksat.

Kui mälestus hommikupäiksest üle Kikepera metsade libises, seisis Smith oma custom numbrimärgiga X5-ga sihikindlalt nulli lähedal metsalagendikul. Tema kõrval seisis geopoiss Kallu – silmad täis geo-mõistmist ja ootusärevust potensiaalsest FTF-st. Nad mõlemad teadsid, et nende teed pidid korraks lahku minema, sest Kallu märkas loendamatul arvul “kõige ägedamaid” keppe ja kände. Kallu pani käe emme salliga kaetud kaelale ja sosistas:

"Mine. Sa leiad koha ja FTF mis kuulub meile."

Smith tõstis pea, lasi välja vaikse, laulva geo-häälitsuse ja lendas tõusvasse FTF päikesesse. Tuul mängis ta punastel juustel, kuid südames tuksus igatsus vana tead kyll kelle järele.

Pikk mõttelend viis teda üle Kikepera metsade, kraavide ja rabade, kuni silmapiiril hakkasid paistma mingid keldrivaremed. Sammaldunud kivid seisid kui unustusse jäänud valvurid. Smith laskus ettevaatlikult lagunenud keldrihoovi, kus kasvas kõrge rohi ja vaikust katkestas vaid lindude laul.

Ometi tundus koht… õige. Salapärane. Varjuline. Vaba.

Puude vahelt näitas soe geokiir suunda ja Smith märkas koobast, peidus künka varjus puujuurte all. Ta puges sisse, kuulas tilkuvat vett ja tundis mulda oma sexikate pikkade prantsuse manikyyriga kaunistatud geelkyynte all. Koobas oli lai, turvaline – justkui loodud temasugusele geoolendile, kes otsib rahu.

Ta astus edasi, sättis end kerra ja sulges silmad. Esimest korda pärast lahkumist tundis ta, et on leidnud uue geopesa – koha, kus puhata, mõelda ja oodata päeva, mil tuul toob temani Kallu naeru koos poisi värskelt leitud “kõige paremate” käbide ja keppidega.

Smith sulgeski silmad mille avas FTF-i geokiir, Kallu soe kallistus ja X5-e magus kutsuv urin taamal.

Tänan peitjat, geopeitus tõi taas meid kokku❤️🌲✨

Aare avaldatud.