Jeekimite

Kena jalutuskäik veidi metsikus metsas.Aitäh!

Tänud

Oh sa jeekim! Õnneks olid aastaaja tõttu ootused igasuguste sääseparvede, maltsade ja teiste eesti suve vapiloomade tõttu madalad. Aaret sai nõks otsida, kuid seda suurem oli leiurõõm. Aitäh!

See aare on mul kuklas ja silmapiiril olnud sellest ajast, kui mängima hakkasin. Üsna ammu on ta kodule linnulennult lähim tava-aare, mis leidmata (Racooni arvestamata, seal ma olen käinud, aga hakkama ei saanud). Kodus seda pinni kaardil vaadetes olin mõõtnud kordi ja kordi, et kustpoolt tuleks läheneda: googel andis ühe suuna, aga kaardil paistis lähemale juhtiv võimalus. Ja kui kevadel tekkis logi, et sai 450 meetri peale, siis tundus lihtne. Tagasi hoidis veel see, et Kikepera kandis on leviga üsna kehvasti. Ehk siis, siiani olin leidnud vabandusi, miks midagi muud otsida. Täna 20:30 paiku arvasin, et nüüd! Sõitsin rahulikult kohale, ja püüdsin võtta sihti, mis viib sinna 450ni. Ahaa, nii need asjad siin ei käi, minu hariliku linnasõiduki jaoks oli rattaroobaste vaheline vall peagi liiga kõrge ja sõitsin selg ees tagasi. Tuldud ju on, mis siis ikka, jalad selga ja jalutama. Haarasin kaasa matkakepid: sees oli kõhe tunne, mis siis, kui mõni metsloom oma poegadega kuskil siin laanes mulle vastu jalutab? Õnneks umbes esimese poole kilomeetri järgi avastasin laialehised neiuvaibad, mida ma seni õitsemas näinud polnud (mul sel aastal orhidee hullus peal) ja tähelepanu läks neile. Teelaadne asi kestis oma kaks kilomeetrit ja siis tuli keerata teisele "metsateele", seal oli tegelikult kohati rinnuni hein. Vähemalt sain seda vihmamärga ollust keppidega tõrjuda. Nüüd sattusid teele aasta orhideed vööthuul-sõrmkäpad, tuju jälle parem. Siis ristus mu tee ootuspäraselt "Kabli ojaga", mis meenutas rohkem mudast kraavi, kus igasugu mädapuitu risti üle. Noh, sain sellest koerasabast ka üle ja nüüd jäi juba aardeni alla 200 meetri. Aga ega seegi muud polnud kui võss. Niih, aardeni jõudmiseks olin läbinud ca 2,7 kilomeetrit ja 45 minutit. Kui viie minutiga ei leidnud, hakkas tume pilv pea kohale kerkima (mõttes onju), et kas jään tühjade pihkudega. Aga siis! Just nagu eelmine leidja kirjutas, teatud nurga alt paistab. Ja paistiski, hiireke peletatud, logi kirja ja ots ringi. Nüüd oli tunne mõnusam, sest iga samm viis autole lähemale, mis siis, et pikk ja heinane tee, aga siiski. Vahelduseks pühkisin käistelt puuke ja mõtlesin, palju neid jalgadel võib olla. Kokkuvõtvalt, ma ei mäleta, millal ma ühe aarde pärast nii pika treti nii ebamugaval maastikul ette võtsin, mõnusal matkarajal astumise vastu pole mul kunagi midagi, aga see siin.... No aitäh ikka, aga mingit suuremat toredust peale orhideede ma siin ei leidnud. Jalutavaid ja kinni haakunud puuke loendasin kokku kümmekond.

Autoga umbes 450 meetri peale. Kuna levi oli väga hüplik ei julgenud telefoniga metsa sukelduda. Appi sai võetud vana äraproovitud geps. Aardeni viis vana metsatee mis veel jalgsi läbitav. Kindlasti saaks ka vastavas seades geomaasturiga nagu aardekirjelduses mainitud. Enne metsa minekut pihustasin nii palju tõrjevahendit vampiiride vastu enda peale,et kaasa ei tulnud auto juurest ükski parm ega sääsk. Millegipärast meeldis neile auto rohkem ja neid oli seal autos palju. Aardekoordinaatidel sobivat vihjepuude kogumit otsides jäi konteiner silma mingi nurga pealt. Keegi on proovinud konteineri peal hammaste teravust, üks nurk on kannatada saanud. Logitud ja sama tagasitee. Tänud juhatamast!

Mõnus jalutuskäik lumises metsa.
Tänud aarde eest

Kuna 4x4 masinat ei oma, siis päris sihi lõppu välja sõita ei julgenud. Teise poole läbisime jalgsi. Kased on murdunud. Tänud!

Üks vana logivõlg...

Tänud toreda matka-aarde eest!

Nagu öeldud, olime siinkandis ka talvel liikumas, aga siis oli lund nii palju, et oleksime saanud kas väga pikalt jalutada või siis väga pikalt autot lumest välja kaevata.

Täna oli olukord sootuks lihtsam ning see kõrgevõitu rohi mõnevõrra küll segas, aga vapper tojoota sai sellega kenasti hakkama. Kui jõudsime sellesse veidi laiemasse kohta, mida Inge kirjeldas, siis seal sai veel veidi edasi pressitud, kuid siis tuli stangega juba ka võsa maha lükata ning väga pikalt seda teha ei tahtnud. Nii sai auto ikka ära pargitud ja jalutamine on ka ju mõnus. Nii jalutasimegi viimase lõpu ja peagi olimegi päral. Oli hea vahelduseks ka sellist vanakooliaaret külastada. Meie täname.

Talvine üritus jäi isegi alustamata, sest üllatusena oli maas lumi ja mitte õhukese kihina. Nüüd oli aga maas .... rohi ja mitte madal. Seega migreerusime meie Piiaga maasturist Anna ja Kallo selja taha ja saime paar km aardele lähemale. Seejärel imekena jalutuskäik kaunil metsateel. Sääski küll polnud aga õnneks olid põdrakärbsed oma õrna intiimsusega. Seega igati mõnus kulg. Aitäh.

On alles koht aardele leitud. Õnneks viis (mitte kõige mõnusam) rada põhimõtteliselt aardeni kohale.

Täpp oli kaardil olemas, kuid levi puudumisel ei suutnud kaart ühtegi teed laadida. Mälu järgi tundus, et ida poolt peaks saama läheneda. Kuidagi õnnestus õige ida poole jääv tee leida ja kui sõites jäi silma pikk sirge, siis sinna saigi lihtsalt pööratud. Taimestik oli teel päris kõrge, nii et u. 700m aardest laiemas ümberkeeramiseks sobivas kohas seisma jäädes oli esiklaas paksult elu täis - ämblikud, lepatriinud, röövikud, sitikad ja muu mudru. Edasi igaks juhuks jalutasime, sest lisaks rohttaimedele kasvasid teel ka võsapuud ja ei tahtnud pikemalt teerulli mängida. Pika sirge lõpust viis ojani traktori jälg ning ojale oli nii palju puid risti-rästi langenud, et ülesaamine raskusi ei valmistanud. Lõpuks kohale jõudes tundus, et läks kergemini, kui logide järgi oleks lootnud.

Tänan peitmast.

Peale tugitoolispordipäeva, mille krooniks meie tublide vehklejate kuldmedalid, tuli ka ennast välja liigutama ajada. Püüdsime kaardilt ja logidest aru saada, kui lähedale on võimalik linnamaasturist geomobiiliga sõita ja valisime lähenemistee lõunast. Ühelt maalt oli selge, et treppi ei saa ja tuleb ikka tipatapa minna. Õnneks oli äsjane äikesevihm ilma jahedaks muutnud, nii et sai pika dressi putukaarmee kaitseks selga panna ja marssimine mööda sihti võis alata. Et sihi lõppedes oli võimalik mööda rada sammuda, saime teada alles tagasiteel. Me rapsisime ikka pea pool kilomeetrit edasi lihtsalt võsas. Hea vähemalt, et oli kuiv ja ka kraav seega lihtsalt ületatav. Kohale jõudes püüdsime nendest vihjepuudest sotti saada, aga ei osanud neid kuidagi lugeda - metsas tundus neid nagu paar tükki veel olevat. Vähese metsa kammimise järel sai õige koht tänu väiksele geokuhjale tuvastatud. Aare oli heas korras, välimine kott küll pisut näritud, kuid logiraamat mitmekordselt pakitud ja kuiv. Tänud peitjale!

Tänud peitjale!

Alates viimasest kraavist, kus dziibivennad enam edasi ei lähe, on väike padrik, aga läbitav. Sellise vesise "raja" plussiks on puukide vähesus või lausa puudumine. Kui võrrelda Baasi aardega, kus iga kümne meetri tagant raputasin puuke küljest.

See aare oli meie tänane päevaplaan. Lootus, et maapind on veel natuke külmunud, andis lootust kuiva jalaga kohale jõuda. Tee siiani, meie madalapõhjalisele, mokka mööda ei olnud ja olime sellega arvestanud, et peame tegema 3km rännaku aardeni. Rahulik astumine kuni aardeni jäi veel 200 meetrit, siis läks maapind märjaks, aga mättaid mööda jõudsime kenasti mudaojani. Looduslike purdeid oli ka mitu. Kõige toekamast saime kenasti üle. Kohapeal leidsime ühe vihjele vägagi sarnase koha ja asusime seda poleerima. Kui midagi ei leidnud, siis hakkasime uuesti vihjet lugema ning tõdesime, et natuke midagi ei klapi. Seejärel leidsime ka kohe õige objekti ja seal juba vaatas aare meile vastu. Tagasi tee kulges sama muretult ja auto juures tegime väikese kohvipausi. Tänan.

Ehh :D Teinekord tasuks vist ikkagi aardega põhjalikumalt tutvuda, kui lihtsalt käsigepsu laetud infole tugineda. Samas kui mu maastikusuutlikuks matkarattaks ülendatud vana linnaratas juba poolel sirgel oli ja hein üle pea kasvas, ei saanud ju ometi otsa ringi keerata. Lõunaaaeg oli kaugelt möödas ja lubasin endale, et kui lõppu jõuan siis teen lõuna ka seal samas, aga loodus ei andnud rahu. Kraavist oli õnneks järel vaid nire ja verejanulisi putukaidki anomaalselt vähe, kuid seekord kriipis hinge ikkagi see floora. Õnneks surus raske matkaratas nagu vedur läbi heina, silme ees oli ainult nälg ja ühtki fotojäädvustust sellest teekonnast ei taibanudki teha. Tagantjärgi on äge, siis tundus maru rumal mõte :D Aitäh!

Uh sa jeekim küll... Niipalju koguni kontrollisin seekord, et kas parkla koordinaadid on antud. Ei olnud. Siis lasin Guuglil end kohale juhatada, igaks petteks vaatasin veel Maa-ameti kaarti ka, aga liiga kitsalt :o) Sest Guugel juhatas sinna tuletõrje veevõtukohta aardest põhja pool Mustraba servas. Arvasin, et nii peabki ja hakkasin kraavi äärest mööda kõvasti võssa kasvanud sihti astuma. Küllap kunagi aarde peitmise ajal oli maastik 2, praegu rohkem 3.5 poole. Teele jäi kaks kraaviületust. Üks mudane ja teine tiba laiem lahtise veega. Tükk aega otsisin lähikonnast piisavalt pikka ja tugevat murdunud tüve. Jonni pärast oli just sealt vaja otse üle ronida, mitte kuskilt ringi minna. Lõpuks sain, isegi liigse märgumiseta. Aardeni jäi kraavist küll veel paras jupp ragistamist läbi paksu ja vedela. Kui ainult 200 meetrit minna, siis järsku märkasin Maa-ameti kaardil teisel pool väga lähedale ulatuvat teeharu :D Niipalju siis sellest :o) Hea teada, aga mul tuleb ikka enda vastassuunas paikneva auto juurde tagasi saada.

Vahelduseks valisin tagasitee esialgu mööda tabava nimega Mudaoja kallast liikudes. Vanduma võttis. Polnud lihtsam midagi, kummikud imes poolte sammudega poole sääreni maa sisse. Vähemalt sain kuivenduskraavi ületamiseks varsti jälle uuesti purret rajada :P Kokkuvõttes teenisin välja poole kõrgema maastiku raskusastme kui peitjal määratud. Isegi kui madalapõhjalisega lõuna poolt kuigi kaugele ei kannata sõita, saab sealt kokkuvõttes ilmselt siiski palju vähema vaevaga nulli jalutada. Aitüma!

Väljas oli ilus ning päikesepaisteline, tuli mõte tulla uuele ringile. Ikkagi ideaalne aeg- rohi ei kasva, puudel pole lehti ning satikad ei tüüta. Selle 2.6km lõigu tarbeks sai kaasa võtta ka jalavaeva vähendav 'abivahend', üks ots tuli umbes 12 minutit.. Läks ikka palju kiiremini, odavamalt (näiteks autoremondi arvelt), edukamalt ning samas paraku ka adrenaliinivabamalt kui umbes 10 kuud tagasi. Viimased umbes pool kilomeetrit oli parajalt lögane, kummik oleks mõistlik olnud, kuid jalad jäid ka tanksaabastes kuivaks. Paar minutit otsmist ning käes ta oligi. Karp oli suht vett täis (karbi kaane servas leidsin mingi prao), kuid minigrip kott oli oma tööd hästi teinud. Sisu sai kuivatatud ning asjad karpi tagasi. Pastakad võtsin ära, kuna ei toiminud; harilik + teritaja jäid. Peitjaile tänud siia võpsikusse juhatamast! Ja kes sinna järgmisena plaanib minna- must prügikott ei teeks paha, praegune on täiesti tükkideks.

Vat see oli seiklus. Nagu allpool Karl mainis, siis see viimane 2.5km lõik ei kannata kriitikat, kui sul madalapõhjaline istumise all. Meil küll lund jms polnud, kuid peale paarisadat meetrit tundus samuti, et ei ole hea mõte edasi liikuda.. Aga siiski edasi. Poolel teel oli maha langenud puu, mida sai kenad pool tundi eest ära kangutatud- vähemalt niipalju, et kannataks mööda sõita. Võiks ju olla kaasas saag ja koormarihmad aga no ei olnud nii ettenägelik. Ja edasi käis põhi ikka päris mitu korda mööda maad päris hea pauguga, kuigi sai suht ettevaatlikult sõita ning pooleldi rohu peal, vältimaks sügavamaid auke roobastes. Jõudsime kuidagi lõppu, autost välja ja käpelt otse võpsikusse, kuna hakkas juba pimedaks minema. Ja siis umbes 100 meetrit ennem nulli seadsime sammud tagasi, üksi oleks end üle oja toimetanud aga lastega ei hakanud üritamagi. Tagasiteel korjasin mõned oma auto põhjakaitse tükid teelt ära ja eks nüüd tuleb siis veidi auto kallal nokitseda :D Eks kunagi hiljem ning üksi või vaid täiskasvanutest koosneva seltskonnaga. Ja auto jääb järgmisel korral kenasti 3km eemale kruusatee äärde.

Oh jeekim küll... Nagu nimigi aardel ütleb. Kaardi peal ja aarde kirjelduses ei tõotanud antud aare juba midagi head, kuid nagu eelnevalt juba mainitud, siis autojuht ei olnud nõus ühtegi täppi vahele jätma, kui juba siiakanti tuldud sai. Ei mingit maasturit ega abivahendeid. Madalapõhjaline auto ja enamuses naissoo ülekaal. Vedasime ennast autoga niikaugele kui võimalik ja proovisime edasi jalgsi läheneda. Täpike näis aga aina kaugenevat. Tulime tagasi autoni ja proovisime teistkaudu. Ilm oli õnneks ilus, soe ja päiksepaisteline. Tee aardeni ei kannata aga mingit kriitikat. Jätan siinkohal kirja panemata Marleni sajatused ja neetamised peitja poole - need ei kannataks trükimusta. Kohale me siiki ennast vedasime ja kohapeal olid isegi kõik nõutud puuliigid olemas. Logi kirjas ja autoni tagasi, Ringiga loomulikult... oh sa jeekim küll.

No ei õpi oma vigadest. Kui aarde on peitnud off roadi punt ja lisamärge, et maasturiga äge, siis Toyota Corolla EI OLE maastur. Kuid samas ei ole meie näol tegemist ka allaandjatega. Seega Totsu sai selle paganama pika sirge läbimisega edukalt hakkama. Ära ei lõhkunud midagi, mõned pori täpid küll tekkisid "näole" ja ka paras ports mutukaid jäi "hammaste vahele". Sealt edasi tuli teostada pisike jalgsi rännak, jõe forseerimine ning lõpuks aarde logimine. Aare oli täitsa alles. Vaatamisväärsusi antud punktis pole. Ainult mõts :) TFTC!

Kõige paremini kirjeldaks minu sõitu siia aarde juurde stiil "paksuks söönud kilpkonn jalutamas". See 2.5km sirge jupp oli lihtsalt kohutav. Mingi jälg oli ees aga ilmselgelt kõrgema auto oma ja kohati treppi sulanud. Keskel muidugi ka kivikõva jää. 50 meetri järel oli juba tunne, et see on vist kehv mõte. Terve aja lohises põhi vastu jääd, gaasipedaali pidi põhjas hoidma ja hoidma hinge kinni, et kinni ei jääks. Positiivne oli see, et varahommikuti natukene külmem ja rööbastesse polnud vett sulanud. See omakorda tähendas, et ei tohiks järgmise kahe aarde peale liiga palju aega kulutada.

Kulgesin siis gaas põhjas kauguses oleva tundmatuse suunas. Üsna pea pidin seisma jääma, sest tee peale oli kukkunud puu. Vedas, et just selle kohapeal oli lume paksus minu vastu hell. Saagi ega kirvest mul seekord kaasas ei olnud ja pidi toore jõuga lohistama nii palju eemale, et mööda pääseks. Seejärel jälle hoog üles ja rongijuhina eesmärgi poole. Kuskil poolel maal läks käest ära. Rattad ainult riivasid rööbaste põhja ja hoog rauges. Rauges kohe nii, et jäin seisma ja olin kinni. Ronisin välja ja tagusin labidaga jääd vähemaks. Mõned korrad tegin edasi-tagasi, gaas põhja ja vedas hoo uuesti üles.

Lõppu jõudes ei soovinud ennem aardeid otsima suunduda kui auto nina lahkumise suunda pole viidud. Esialgu ei paistnud ümberpööramine mitte midagi keerulist. 5 sekundit hiljem käisid vedava silla rattad niisama ringi ja auto istus kõhuli jää otsas. Kaevasin, mässasin, nikerdasin ja sain välja. Edasi jäin veel 3 korda kinni. Iga kord siiski üsna leebelt, sest hoidsin enda kinnitambitud jälje ligidusse. Kedagi sinna ennast välja tõmbama poleks küll tahtnud kutsuda. Kellaaeg oli ebanormaalne ja levi ka muidugi ei olnud. Lõpuks silusin aegamisi ümbruses piisavalt suure territooriumi lund ära ja saingi auto õigesse suunda.

Nüüd lõpuks pääsesin aaret otsima. Natukene maad kõndisin ja puude vahel olev lumi ei kandnud. Leidsin, et aeg on oma vigadest lõpuks ometi õppida ja läksin tagasi auto juurde, et välja võtta räätsad. Räätsad kandsid perfektselt. Kui kolmandik oli veel minna, siis tuli ette ootamatu takistus. Lahtine lai kraav. Jätsin räätsad maha, otsisin tasakaalu toika ja sobiva purde. Edukalt üle ja jalutasin nullini. Konteiner oli oma pessa totaalselt kinni jäätunud. Ühe nurga sain lahti ja logiraamatu välja libistatud. Minigrip oli läbiligunenud aga logiraamat tundus ainult natukene niiske. Ei näinud vajadust suuremaks hoolduseks ja vahetasin lihtsalt minigripi uue vastu.

Nähes neid huvitava juurestikuga puid ja lugenud mõnda suvist logi, siis väga hea meel, et tulin talvel. Eks ka mul on teravaid elamusi aga vast vähem kui oleks neid suvel olnud. Aitäh aarde eest!

<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev| Järgmine_>

Üritasin oma madalapõhjalisega ka võimalikult ligi saada - taimestik üle kapoti metsasihil :D. Ühe laiema koha peal läksin igaks juhuks jala edasi, et vältida pikemat tagurdamist. Ma muidugi tarkpea läksin "parki jalutama" - lühikesed riided ja veepudel näpus. Võss oli vastik ja parmud veel vastikumad - viimaseid oli nii palju, nagu tavaliselt sääski. Sinna oleks tõesti lahe miski asjalikuma masinaga sõita :). Muidu tore aare, aitäh!

Teen logisid korda. Tänud peitjale!

Võsa tee keskel kasvamas, siis järgmine lõiguke teest jääga kaetud, kraavi ületus, võssis ragistamist ja pimedas eksleva GPS abil karbi otsimine. Tänud peitjale.

Minu päevaplaan oli eelmise aardega rohkem kui täis saanud. Kuna mul oli kaasreisijatena tegemist geoentusiastidega, siis nemad arvasid, et Jeekimite võiks ikka ka ära võtta. Kuuskede kuninga juurest ma ei tahtnud edasi kõndida, selleks oli liiga hämar. Õnneks arvasid teised sama ja autoga sõitsime lähemale. Ma lugesin kõval häälel logisid ja imestasin, et Kleone on madalapõhjalise autoga 500m peale saanud ja Kaupo ka. Minu meelest sarnanes siht rohkem võsa kui teega. Heldur ei tahtnud kehvem olla ja tegi oma autole korralikku põhjahõõrumist. Mingil ajal leidis ta koha auto ümber pööramiseks ja parkimiseks ning sealt matkasime jala kohale. Oja juures tahtsin küll edasisest loobuda, sest palja silmaga eriti enam näha ei olnud ja ujuma mineku soov puudus mul samuti. Kuid kuuldes, kuidas teised veidi vales suunas kulgevad, ei jäänud mul muud üle, kui üle ronida ja oma gps-i null kah üles otsida. Üheskoos sai aare suhteliselt kiirelt leitud. Sealsed puud olid päris lahedad.

Tagasitee kulges õnnelikult, keegi sisse ei kukkunud ega libisenud, nii et lõpp hea, kõik hea.

Autoga tuli 2,6km sõita põhja sügavat võsas. Kartsin, et äkki tuleb väike takistus ja siis hakka tagasi tagurdama. Õnneks sain siiski sirge lõppu ja 500m jäi aardeni. Pärast eelmist 1,6km oli see peaaegu drive-in. Tee oli ka kergem, kuigi lõpus läks vesiseks ja tuli tee kõrval läbi võsa kuivemat pinda otsida. Lõpuks jõudsin ojani ja täiesti üllatusena sain kuivalt edasi-tagasi. Tänu vihjele on aare ka lumega välja kaevatav. Pigem jää on takistuseks. Tänaseks 6,7km käidud.

Päris tee lõppu ei hakanud linnakaga trügima. Jätsin auto 500 m enne sirge lõppu maha mugavasse ümberpööramise kohta. No läbi häda oleks ka pika sirge lõppu saanud. Üldiselt polnud sellel pikkal sirgel midagi häda kui ainult veidi kõrgem rohi tee keskel. Edasi arvasin, et tuleb metsa sukelduda kuid tee läks ilusasti aarde suunas edasi. Alates 150 m ennne aaret muutus asi huvitavaks, kui maastikul hakkas domineerima pilliroog ja vesised kohad tee peal. Midagi ülemäära hullu ei olnud selles ainult tagasi tulles viimase veetkistusest väljudes muutusin veidi hooletuks ja vesi tõusis üle kummikuserva. Peagi jõudsime selle kurikuulsa Mudaoja äärde. Üksi olles oleksin kõhklemata valinud esimese ettejuhtuva purde aga Henriko keeldus sealt üle minemast. Edasi otsisime kopratammi, sest need vennikesed on väga head ehitajad ja neile võib kindel olla. Sadakond meetrit mööda kraavi kallast edasi kõndides silmasimegi viimaks päevi näinud tammi. Õhuke ta ju oli aga kindel jalgealune ikka. Henriko veidi kõhkles aga üle teisele kaldale ta tuli. Edasi suundusime mööda kuiva metsa alust aarde suunas ja visuaalselt tundus, et see oli kõige parem lähenemisnurk aardele. Aare ise või õigemini geokuhi paistis ka kohe silma. Aitäh.

Leitud! Tänud peitjale :) Autoga saab kuskil 200m peale