BYOP 👮Moriarty: X MARKS THE SPOT🚔
Kirjeldus
Aarde on peitnud geopeitur Pirrr, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe all servas) kaudu.
Peatükk 3
Peatükk 1: https://coord.info/GL1FNJRT8
Peatükk 2: https://coord.info/GL1FR16HA
Moriarty ärkas. Tema pea valutas ja suu oli täis vere ja mulla maitset. Silmad kohanesid aeglaselt pimedusega. Ta oli kuskil keldris – niiske, hallituse lõhnaga ruum, kus ainus valgusallikas oli nõrk pirn lae all.
"Tere hommikust, päikesekiir," kostis hääl pimedusest. Inglise keel, kuid aksent oli nagu IKEA ja KGB ühiselt jõulupeolt – midagi Ida-Euroopa ja Skandinaavia vahepealset.
Moriarty proovis liikuda, kuid tema käed-jalad olid seotud tooli külge. Vähemalt polnud ta laibakotis – väiksed võidud, mõtles ta.
"Kes te olete?" kraaksatas ta.
Pimedusest astus välja kaks kuju. Esimene oli naine – pikk, blondid juuksed rangelt kokku seotud, atleetliku kehaehitusega, silmad külmad kui Eesti suvi. Teine oli mees – laiade õlgadega, habemega, liikudes nagu panter. Mõlemal olid seljas mustad taktikalised riided, ilma mingite eraldusmärkideta. Võis arvata, et isegi pesulipikud oli välja lõigatud, mõlemad agendid on ilmselt allergilised identiteedile.
"Meie nimed pole olulised," ütles naine. "Kuid kui see sind rahustab, siis võid mind kutsuda... Agent 007-Degrees-North. Shaken, not stirred... by difficult terrain." Tema huulil mängis külm naeratus. "Ja see siin on Agent FTF. Always beat the competition."
Moriarty aju jooksis kui hamster rattas. Need polnud talle tuttavad geopolitsei agendid. Ta tundis neid kõiki, kes olid teda aastaid jälginud läbi ja lõhki. Tundis ka neid, kes lagendikul ta kinni nabisid. Aga need siin polnud neist kumbki. Need polnud üldse Eesti ametivõimud. Nende liikumises, nende rääkimises, nende kogu olemusest kumas midagi palju ohtlikumat.
"Mida te minust tahate?" küsis ta, püüdes mitte hirmu välja näidata.
Agent FTF astus lähemale, nägu vaid sentimeetrid Moriarty omast. "Sa oled meile vajalik. Sina tunned peitmisviise ja geopeituse kogukonda paremini kui keegi teine. Sina tead, kus on peidetud asjad, mida teised ei leia. Sina oled... kuidas seda öelda... meie võti."
"Võti millesse?"
"Kannatlikkust," ütles Agent 007-Degrees-North, tõmmates taskust tahvelarvuti. Ta libistas sõrme üle ekraani ja pöördus siis Moriarty poole.
Ta vajutas nuppu ja keldrisse ilmus suur projektoriekraan, mis helendas kui UFO öös. Moriarty silmad läksid suureks. Ekraanil oli kaart – Eesti kaart, kuid see oli kaetud roheliste-siniste punktidega. Sadu, võib-olla tuhandeid punkte. Ja iga punkti juures oli kood.
"Mis see on?" sosistas Moriarty.
"See," ütles Agent FTF aeglaselt, "on kaart kõigist salajastest peidukatest. Dokumendid. Narkootikumid. Relvad. Raha. Tehnoloogia."
Moriarty süda jättis löögi vahele. "See on võimatu. Sellist kaarti ei eksisteeri."
"Oh, aga eksisteerib," naeratas Agent 007-Degrees-North. "Ja sina aitad meil need üles leida. Sest sina tead, kuidas mugude ja isegi teiste geopeiturite seas märkamatult liikuda. Sina tead, kuidas jälgi mitte jätta. Sina oled parim."
"Ma ei tee seda," ütles Moriarty kindlalt. Agent FTF ohkas ja tõmbas taskust telefoni.
Moriarty hingeõhk tardus. Tema maailm lagunes silmapilkselt.
Telefoniekraanil oli tema enda foto – ja tema päris nimi, vanus, sünnikoht, isikukood. Päris aadress ja isegi see väike korter Lasnamäel, millest keegi ei pidanud midagi teadma. Pangakontod – kõik viis, sealhulgas ka need, mis olid Revolutis. Tema varjatud identiteedid – kolm passi, neli juhiluba, kümme erinevat GC kasutajanime.
Agent keris edasi. Seal olid fotod tema salajasest kohast metsas, kus ta hoidis oma varustust. Seal olid koordinaadid peidukatest, kus ta hoidis raha ja dokumente. Seal olid tema krüpteeritud e-mailid, salajased tumeveebi foorumid, kõik digitaalsed jäljed.
Ja siis ilmusid nimed. Kümneid nimesid. Inimesed, keda ta oli petnud. Geopeituse kogukonna liikmed, kellele ta oli võlgu logisid. Inimesed, kellelt ta oli varastanud FTF-e, STF-e. Kõik logid, kuhu ta oli salaja hiljem FTF-i logiteksti sisse juurde lisanud. Kõik aarded, kuhu alguses oli ta lisanud FP, kuid hiljem ära võtnud. Inimesed, kes otsisid teda. Inimesed, kes tahtsid kätte maksta.
"Sa teed seda," ütles Agent FTF vaikselt, "sest vastasel juhul läheb see kõik avalikuks. 48 tunni pärast. Sinu nimi. Sinu nägu. Sinu asukohad. Ja siis... kõik, keda sa oled kunagi petnud, teavad täpselt, kus sind leida."
Moriarty vaatas ekraani ja tema käed värisesid. Ta oli veetnud aastaid, ehitades oma varjatud elu. Ta oli olnud kummitus, vari, legend. Keegi ei teadnud, kes ta tegelikult on. Keegi ei teadnud, kus ta elab. Keegi ei teadnud tema päris nime.
Kuid nüüd... Need kaks võõrast teadsid kõike.
"Kuidas te...?" Ta ei suutnud lauset lõpetada.
"Kuidas me seda kõike teame?" naeratas Agent 007-Degrees-North. "Me oleme professionaalid. Me teame kõike. Sinu krüpteering oli hea, kuid mitte piisavalt. Varjatud identiteedid olid head, kuid mitte piisavalt. Arvasid, et oled nähtamatu. Kuid meie jaoks... oled läbipaistev nagu Järvakandi klaas."
Ekraan muutus uuesti. Nüüd oli seal nimekiri – pikk nimekiri inimestest, kes otsisid Moriarty't. Mõned olid lihtsalt vihased geopeiturid. Kuid teised... teised olid ohtlikumad. Inimesed, kellelt ta oli varastanud rohkem kui lihtsalt FTF-e - usalduse, au, turvatunde. Inimesed, kellel oli sidemeid. Inimesed, kes ei andestanud.
"Kujuta ette," ütles Agent FTF pehmelt, "mis juhtub, kui nad kõik saavad teada, kus sa elad. Kujuta ette, kui nad kõik saavad teada, kes sa oled. Kujuta ette, kui sinu nägu on kõikjal geopeituse foorumites. Kujuta ette, kui sa ei saa enam kunagi olla anonüümne. Kujuta ette, kui iga kord, kui sa lähed poodi, võib keegi sind ära tunda. Iga kord, kui sa lähed metsa, võib keegi sind jälitada. Öösel, kui sa magad, võib igaüks su uksele koputada."
"Mis te minust täpselt tahate?" küsis ta lõpuks, tema häälest oli järgi jäänud vaid sosin.
Agent 007-Degrees-North naeratas ja ekraan muutus. Nüüd oli seal ainult üks lause, mis helendas punaselt pimeduses:
X MARKS THE SPOT OF THE TREASURE. LET THE GAME BEGIN.
"Mäng on lihtne," ütles naine. "Me anname koordinaadid. Sa lähed kohale, leiad peiduka. Sa tood selle meile. Ja iga kord, kui see õnnestub, kustutame me ühe osa sinu andmetest. Kui läbid kõik kümme ülesannet, kustutame me kõik. Kõik sinu fotod. Kõik sinu dokumendid. Kõik sinu jäljed. Sa saad tagasi oma anonüümsuse. Sa saad tagasi oma elu."
"Ja kui ma keeldun?"
"Siis vajutame nuppu," ütles Agent FTF külmalt, näidates telefoni. "Ja 48 tunni pärast oled sa kõige kuulsam inimene geopeituses. Sinu nägu on igas foorumis. Sinu aadress on igas vestluses, nimi on igas suus. Ja siis... siis algab päris jaht. Mitte sina ei jahti FTF-e. Vaid sind jahitakse. Ja usalda meid – need, kes sind otsivad, ei ole nii lahked kui meie."
Moriarty vaatas ekraani ja tema enda nägu vaatas talle vastu. Mees, keda ta oli püüdnud matta. Mees, keda keegi ei pidanud teadma. Mees, kes ise oli nüüd enda suurim nõrkus.
"Millal me alustame?" küsis ta vaikselt.
Agent 007-Degrees-North naeratas. "Kohe. Esimesed koordinaadid on juba sinu GPS-is. Sa oled nüüd meie mees."
Kui sa, geopeitur, loed seda, siis tea: Moriarty lugu pole veel läbi. Agendid on endiselt jahil. Aga sina oled nüüd osa loost. Sina oled leidnud aarde. Sina oled lugenud sõnumeid. Sina tead, et midagi suuremat on käimas. Küsimus on: kas sina jätkad jahti? Kas sina leiad järgmise vihje? Kas sina aitad Moriarty't? Või kas sina oled lihtsalt veel üks geopeitur, kes kirjutab "TFTC" ja läheb edasi?
Valik on sinu.
Aare on pühendatud Cat1bergile ja Wingmänile väga vingete logide eest. Head uut geoaastat!
PS! Neile, kellele aare on pühendatud, on antud logimisel edumaa.
Aarde on peitnud geopeitur Pirrr, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe all servas) kaudu.
Peatükk 3
Peatükk 1: https://coord.info/GL1FNJRT8
Peatükk 2: https://coord.info/GL1FR16HA
Moriarty ärkas. Tema pea valutas ja suu oli täis vere ja mulla maitset. Silmad kohanesid aeglaselt pimedusega. Ta oli kuskil keldris – niiske, hallituse lõhnaga ruum, kus ainus valgusallikas oli nõrk pirn lae all.
"Tere hommikust, päikesekiir," kostis hääl pimedusest. Inglise keel, kuid aksent oli nagu IKEA ja KGB ühiselt jõulupeolt – midagi Ida-Euroopa ja Skandinaavia vahepealset.
Moriarty proovis liikuda, kuid tema käed-jalad olid seotud tooli külge. Vähemalt polnud ta laibakotis – väiksed võidud, mõtles ta.
"Kes te olete?" kraaksatas ta.
Pimedusest astus välja kaks kuju. Esimene oli naine – pikk, blondid juuksed rangelt kokku seotud, atleetliku kehaehitusega, silmad külmad kui Eesti suvi. Teine oli mees – laiade õlgadega, habemega, liikudes nagu panter. Mõlemal olid seljas mustad taktikalised riided, ilma mingite eraldusmärkideta. Võis arvata, et isegi pesulipikud oli välja lõigatud, mõlemad agendid on ilmselt allergilised identiteedile.
"Meie nimed pole olulised," ütles naine. "Kuid kui see sind rahustab, siis võid mind kutsuda... Agent 007-Degrees-North. Shaken, not stirred... by difficult terrain." Tema huulil mängis külm naeratus. "Ja see siin on Agent FTF. Always beat the competition."
Moriarty aju jooksis kui hamster rattas. Need polnud talle tuttavad geopolitsei agendid. Ta tundis neid kõiki, kes olid teda aastaid jälginud läbi ja lõhki. Tundis ka neid, kes lagendikul ta kinni nabisid. Aga need siin polnud neist kumbki. Need polnud üldse Eesti ametivõimud. Nende liikumises, nende rääkimises, nende kogu olemusest kumas midagi palju ohtlikumat.
"Mida te minust tahate?" küsis ta, püüdes mitte hirmu välja näidata.
Agent FTF astus lähemale, nägu vaid sentimeetrid Moriarty omast. "Sa oled meile vajalik. Sina tunned peitmisviise ja geopeituse kogukonda paremini kui keegi teine. Sina tead, kus on peidetud asjad, mida teised ei leia. Sina oled... kuidas seda öelda... meie võti."
"Võti millesse?"
"Kannatlikkust," ütles Agent 007-Degrees-North, tõmmates taskust tahvelarvuti. Ta libistas sõrme üle ekraani ja pöördus siis Moriarty poole.
Ta vajutas nuppu ja keldrisse ilmus suur projektoriekraan, mis helendas kui UFO öös. Moriarty silmad läksid suureks. Ekraanil oli kaart – Eesti kaart, kuid see oli kaetud roheliste-siniste punktidega. Sadu, võib-olla tuhandeid punkte. Ja iga punkti juures oli kood.
"Mis see on?" sosistas Moriarty.
"See," ütles Agent FTF aeglaselt, "on kaart kõigist salajastest peidukatest. Dokumendid. Narkootikumid. Relvad. Raha. Tehnoloogia."
Moriarty süda jättis löögi vahele. "See on võimatu. Sellist kaarti ei eksisteeri."
"Oh, aga eksisteerib," naeratas Agent 007-Degrees-North. "Ja sina aitad meil need üles leida. Sest sina tead, kuidas mugude ja isegi teiste geopeiturite seas märkamatult liikuda. Sina tead, kuidas jälgi mitte jätta. Sina oled parim."
"Ma ei tee seda," ütles Moriarty kindlalt. Agent FTF ohkas ja tõmbas taskust telefoni.
Moriarty hingeõhk tardus. Tema maailm lagunes silmapilkselt.
Telefoniekraanil oli tema enda foto – ja tema päris nimi, vanus, sünnikoht, isikukood. Päris aadress ja isegi see väike korter Lasnamäel, millest keegi ei pidanud midagi teadma. Pangakontod – kõik viis, sealhulgas ka need, mis olid Revolutis. Tema varjatud identiteedid – kolm passi, neli juhiluba, kümme erinevat GC kasutajanime.
Agent keris edasi. Seal olid fotod tema salajasest kohast metsas, kus ta hoidis oma varustust. Seal olid koordinaadid peidukatest, kus ta hoidis raha ja dokumente. Seal olid tema krüpteeritud e-mailid, salajased tumeveebi foorumid, kõik digitaalsed jäljed.
Ja siis ilmusid nimed. Kümneid nimesid. Inimesed, keda ta oli petnud. Geopeituse kogukonna liikmed, kellele ta oli võlgu logisid. Inimesed, kellelt ta oli varastanud FTF-e, STF-e. Kõik logid, kuhu ta oli salaja hiljem FTF-i logiteksti sisse juurde lisanud. Kõik aarded, kuhu alguses oli ta lisanud FP, kuid hiljem ära võtnud. Inimesed, kes otsisid teda. Inimesed, kes tahtsid kätte maksta.
"Sa teed seda," ütles Agent FTF vaikselt, "sest vastasel juhul läheb see kõik avalikuks. 48 tunni pärast. Sinu nimi. Sinu nägu. Sinu asukohad. Ja siis... kõik, keda sa oled kunagi petnud, teavad täpselt, kus sind leida."
Moriarty vaatas ekraani ja tema käed värisesid. Ta oli veetnud aastaid, ehitades oma varjatud elu. Ta oli olnud kummitus, vari, legend. Keegi ei teadnud, kes ta tegelikult on. Keegi ei teadnud, kus ta elab. Keegi ei teadnud tema päris nime.
Kuid nüüd... Need kaks võõrast teadsid kõike.
"Kuidas te...?" Ta ei suutnud lauset lõpetada.
"Kuidas me seda kõike teame?" naeratas Agent 007-Degrees-North. "Me oleme professionaalid. Me teame kõike. Sinu krüpteering oli hea, kuid mitte piisavalt. Varjatud identiteedid olid head, kuid mitte piisavalt. Arvasid, et oled nähtamatu. Kuid meie jaoks... oled läbipaistev nagu Järvakandi klaas."
Ekraan muutus uuesti. Nüüd oli seal nimekiri – pikk nimekiri inimestest, kes otsisid Moriarty't. Mõned olid lihtsalt vihased geopeiturid. Kuid teised... teised olid ohtlikumad. Inimesed, kellelt ta oli varastanud rohkem kui lihtsalt FTF-e - usalduse, au, turvatunde. Inimesed, kellel oli sidemeid. Inimesed, kes ei andestanud.
"Kujuta ette," ütles Agent FTF pehmelt, "mis juhtub, kui nad kõik saavad teada, kus sa elad. Kujuta ette, kui nad kõik saavad teada, kes sa oled. Kujuta ette, kui sinu nägu on kõikjal geopeituse foorumites. Kujuta ette, kui sa ei saa enam kunagi olla anonüümne. Kujuta ette, kui iga kord, kui sa lähed poodi, võib keegi sind ära tunda. Iga kord, kui sa lähed metsa, võib keegi sind jälitada. Öösel, kui sa magad, võib igaüks su uksele koputada."
"Mis te minust täpselt tahate?" küsis ta lõpuks, tema häälest oli järgi jäänud vaid sosin.
Agent 007-Degrees-North naeratas ja ekraan muutus. Nüüd oli seal ainult üks lause, mis helendas punaselt pimeduses:
X MARKS THE SPOT OF THE TREASURE. LET THE GAME BEGIN.
"Mäng on lihtne," ütles naine. "Me anname koordinaadid. Sa lähed kohale, leiad peiduka. Sa tood selle meile. Ja iga kord, kui see õnnestub, kustutame me ühe osa sinu andmetest. Kui läbid kõik kümme ülesannet, kustutame me kõik. Kõik sinu fotod. Kõik sinu dokumendid. Kõik sinu jäljed. Sa saad tagasi oma anonüümsuse. Sa saad tagasi oma elu."
"Ja kui ma keeldun?"
"Siis vajutame nuppu," ütles Agent FTF külmalt, näidates telefoni. "Ja 48 tunni pärast oled sa kõige kuulsam inimene geopeituses. Sinu nägu on igas foorumis. Sinu aadress on igas vestluses, nimi on igas suus. Ja siis... siis algab päris jaht. Mitte sina ei jahti FTF-e. Vaid sind jahitakse. Ja usalda meid – need, kes sind otsivad, ei ole nii lahked kui meie."
Moriarty vaatas ekraani ja tema enda nägu vaatas talle vastu. Mees, keda ta oli püüdnud matta. Mees, keda keegi ei pidanud teadma. Mees, kes ise oli nüüd enda suurim nõrkus.
"Millal me alustame?" küsis ta vaikselt.
Agent 007-Degrees-North naeratas. "Kohe. Esimesed koordinaadid on juba sinu GPS-is. Sa oled nüüd meie mees."
Kui sa, geopeitur, loed seda, siis tea: Moriarty lugu pole veel läbi. Agendid on endiselt jahil. Aga sina oled nüüd osa loost. Sina oled leidnud aarde. Sina oled lugenud sõnumeid. Sina tead, et midagi suuremat on käimas. Küsimus on: kas sina jätkad jahti? Kas sina leiad järgmise vihje? Kas sina aitad Moriarty't? Või kas sina oled lihtsalt veel üks geopeitur, kes kirjutab "TFTC" ja läheb edasi?
Valik on sinu.
Aare on pühendatud Cat1bergile ja Wingmänile väga vingete logide eest. Head uut geoaastat!
PS! Neile, kellele aare on pühendatud, on antud logimisel edumaa.
Läheduses olevad aarded
Pildid
Logiteadete statistika
Logiteated
Võtsime Oliveriga ette suurema kahepäevase seikluse, et avastada Raplamaa ja Pärnumaa põnevaid nurki ning teepeale jäävaid geopeituse aardeid. Kahe päeva jooksul sai selja taha jäetud omajagu kilomeetreid ning see sihtkoht oli üks punkt meie tihedas reisiplaanis. Iga peatus sellel teekonnal pakkus midagi omapärast ja omamoodi avastamisrõõmu.
Kuna plaan oli suur ja kohti palju, siis iga peidukoht esitas meile omaette väljakutse – mõni andis end kergemini kätte, teine vajas jällegi veidi rohkem süvenemist ja teravamat pilku.
Suur tänu aarde omanikule, kes selle peiduka lõi, meid siia kanti juhatas ning andis oma panuse meie kahepäevase suurtuuri õnnestumisse! Tervitused otsijatelt ja järgmiste seiklusteni!
Kiire leid kerges vihmasabinas. Aitäh!
Tipa-tapa läbi metsa kohale ja saingi nime kirja. Omanik oli posti otsast lahti tulnud. Aitäh peitjale.
Siinkandi metsades on alati tore jalutada, aitäh!
Tänud aarde eest!
Oli tore jalutuskäik samblases metsas. Aare avaldas end kiirelt.
Heas seltskonnas tuli leid kiirelt, aitäh!
Värskesse logiraamatusse sai esimesena nimi kirja. Tänud peitjale.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
tänud aarde eest, kuigi logiraamatutega oleks võinud veidi vaeva näha, päris närakad juba :)
Lumi on tänaseks kadunud ja metsaalune roheline nagu suvel.
Siinsed metsad on väga mõnusad, seega olin väga rõõmus, kui sai mõneks ajaks auto hüljata ja natuke jalutada. Esimesena suund kõige lähemale aardele.
Aare tõesti natuke räsitud, konteinerit kaunistav element on eemaldunud ja nüüd turritab korgist välja terav kruviots. Seega olge ettevaatlikud, kui käe kotti pistate. Logiraamatut üritasin natuke siluda aga seegi juba auklik.
Mis aga aarde loosse puutub, siis väga põnev lugemine. Kas varsti ilmub peitjalt ilukirjandusteos, mille katkeid ahvatluseks siin lugeda saame?
Viskasime aarded kui kontrollpunktid Piirumi orienteerumiskaardile ja metsa teele. Tegu on parima orienteerumismaastikuga Pärnumaal. Oleme siin jooksnud ja korraldanud võistlusi aastakümneid. Kaardi liigume siinses metsas nagu oma kodus. Tänud!
Tänud aarde eest.
Aitäh peitjale!
Kiire leid, täname
Issand, mida juttu, no selle loen ma küll mingil teisel ajal läbi, täna on aeg piiratud ja leitud aarded tahaks ikka leituks logida veel selle kuupäeva sees. Aga siin parklas, või noh, mis parklas, metsa all rohkem nagu, olen ma olnud. Lausa paar korda. Kõigepealt seda Jakobsoni unenägu vaatamas käies ja siis veel see politseivärk ka kutsus tagasi. Nüüd siis jälle, Cat1bergi ja Wingmani jälgedes, Väga mõnus metsaalune. Tallinna lähistel pakutakse vaid mudamülkaid ja võsa. Või noh, enamasti.
Tänud peitjale aarde eest.
Tänud aarde eest.
Seekord siis selline töötavate naiste päeva tähistamine. Alustuseks ülesanne - too pudelisse pandud laev tervena pudelist välja. tehtud
Selle aarde leidmine küll esiti rõõmu ei valmistanud. Kõigepealt leidsime vihje alt jupi aardest (mille aardekotti poetasime) ja seejärel ootas topsi põhjas kiletatud logiraamatubrikett. Aare vaevalt 2 kuud vana aga juba on leidjad suutnud nii hoolimatult temaga ümber käia, et saada või arhiivi.
Andsime olukorrast ka peitjale teada ja otsustasime selle press-logiraamatu kuidagi päästa. Pika pusimise peale see lõpiks ka õnnestus. Ümbritsevat kilekotti me terveks ei suutnud jätta. Ka logiraamat oli sellises olekus sutsu kannatada saanud. Paari vahepealse logija visiitkaardi tegime väiksemaks ja lõpuks saime õigesse logiraamatusse ka oma külaskäigu kirja panna.
Õnneks pakkusid järgmised aarded selle mõnusa männimetsa all hoopis positiivsemaid emotsioone, mida sellekandi aarded tavaliselt alati pakuvad.
Meie täname 💞
Tänud
Ega alguses oli küll julge hundi rind ja plaan kõik aarded aknast logida. A kui 4-rattaline sõber veidrates kohtades hirmsasti külg ees teelt välja tahtis vajuda, sai ikkagi jalastuda ja päkataksot kasutatud. Aitäh!
Algne plaan kuhugi nulli sõita, osutus suht kähku ebamõistlikuks riskiks. Jalastusime ja asusime läbi hangede nulli poole pressima. Pimedas suutsime selle maastiku küll mingi 3 peale kergitada, aga sellest pole midagi, õhtune trenn tehtud :D
Siin saime natke lumes sumada. Minu GC's võetud koordinaadid olid hoopis midagi muud kui Skinnil, 130m eemal. Käisime teele jäänud valekoordinaatidel ka kuuske uurimas ja me polnud esimesed kes sinna jälgi jätsid.
Täname aarde eest!
Leitud ja logitud!
Minu koordinaadid näitasid õigeid numbreid, Trami omad näitasid aga vist mõnele muule paralleelplaneedile.
Käisime kõik variandid läbi, muidugi ka Tunki jälgedes ja lõpuks see va kavalpea Moriarty ei pääsenud. 🕵️♂️🌲
Tavaline aare, kirjeldus parasjagu nii pikk, et parklast kohale jõudes jõuaks võibolla läbi loetud. Tegelikult, näpud külmusid nooreminspektori Trackable'i kägistamisel ära ja rullisin need lõhkistes sõrmikutes pihku rulli, et Moriarty juures päris kohe tappa ei saaks. Pealegi ei kandnud mootorsaani jälg ühtlaselt ning rada valgustav pealambi hüplev vaatevihk segas rohkem kui muidu ühtlane pimedus.
Niisiis, karjala agentidest ei teadnud ma midagi, kusjuures võibolla parem nii oligi. Professionaalid ju ikkagi. Kusjuures, mida nad üldse geopeitusest teavad? "Sa lähed kohale, leiad peiduka. Sa tood selle meile." Peiduka? Aarde? Ja kui ma keeldun, siis üks nupuvajutus - tegelikult huvitaks juba rohkem :o) Midagi suuremat on käimas - võib ju ehk isegi uskuda. TFTC pole, uut materjali ju ka pole, tuleb teemaarendajat oodata.
Aare avaldatud.
Võiste vanasõna: One Luitemaa cache a day keeps the doctor away. Aitäh!