Kakukese

uuele katsele kakukese juurde. Tema ootas ikka kenasti seal üleval, kus ta eelmiselgi korral oli. Kusjuures kohale jõudes selgus, et mäletasin ühte suht olulist detaili väheke teisiti kui tegelikkuses oli. Nüüd pean arveatama asjaoluga, et seda mulle kordi meelde tuletatakse, kuidas ikka nii ei olnud nagu oleks võinud olla 😁, aga ma saan sellega hakkama. Pealekauba veel selles valguses, et tegelikult vaatamata väheke teistsugusele olukorrale, kui ma välja pakkusin, saime ikkagi logiraamatuni. Või noh, mis saime, keegi sai ja keegi oli lihtsalt rõõmus.
Tänud peitjale toreda kakukese eest mitte just nii toredas kohas

Maastiku raskusastet märkasin alles autos enne aarde juurde minekut. Sai siis logisid loetud, et kas tasub üldse minema hakata. Läksime. Päris tore. Tänud!

Teekond aardeni oli päris huvitav,hea,et külmetand.Kakuke oli tõesti endale huvitava puu valinud koduks.Aitäh!

Loen mina kellegi logist, et auto ära pargitud, jalutasime kohale. Parkisime auto, astusime mõned sammud ja kui aus olla, oleks part olnud, oleks kohale ujunud. Aga kuna polnud ja pealegi oli jää tänaseks loikudele kaaned peale pannud, siis turnisime rööbaste servasid mööda tasakaalu hoides ja hoolega astumiskohta valides kohale. Vaid geokutsal oli nagu jalutuskäik, jää isegi ei praksunud tema raskuse all, ühes kohas vaid lipsas jalg vette. Kohale jõudsime. Oiii, milline nunnu kakune ja oiiii kui kõrgel. Katrin ikka proovis, peaaegu jõudis ikka kohalegi, aga siis lõi põnnama ja ronis alla tagasi. Õige kah, kuidas sa teda siit murtud kontidega küll kätte oleksid saanud, ei taha mõeldagi. Aga aare oli tore, isegi alt vaadates. Eks edaspidi näeb, mis tast saab, kas leiab mingi oravalaadse olevuse millalgi endaga kaasa või jääbki siia meie logita kükitama.

Ilmselt oleks mõistlik olnud tulla veidi külmemal ajal, aga saime ka seekord rada valides tehtud. Lõpp oli kaugelt näha :) Tänud!

Käisime veel enne ära kuniks lumi päris põlvini ulatub.

Kakukese nimega seondus mulle esimese asjana hoopis see tegelane kes muudkui veeres ja veeres ja kõik teda ära süüa tahtsid. Aga es see Eesti keel olegi selline omamoodi sõnade mäng :D Omamoodi lugemine oli ka muidugist see kuidas seal patrullide saatel otsimas käisite. Tänaseks oli igastahes olukord seal rahulik ja kui auto peitja poolt soovitatud parklasse jäetud, polnudki muud kui kohale jalutada. ossa poiss milline pirakas ... ja aare ka ka muidugist. Tee peal veel mõtlesin endamisi et kas oleks sin pidanud 4.0 tarvis ka midagi kaasa võtma. Aga peitja oli kõigele mõelnud ja k6iks vajalik oli ju koha peal olemas ja täitsa töökorras ;). Aitähhid mõnusa jalutuskäigu ja korraliku tummise aarde eest ;)

Tegemist tõesti erakordse puuga! Maapind osutus küll sügiseselt poriseks ja vesiseks, kuid leitud see aare sai. Aitäh!

Leitud

Armas. Boonuspunktid ronimise eest.

Raskete aarete tühjendus.

Tänud aarde eest!

Tegelikult käisin siin ka mõni päev tagasi jalgrattal aga siis oli ikka väike vertikaalne takistus ees ja ei hakanud oma tsentnerise kerega nende oksaraagude vastupidavust testima. Täna siis lõpuks tulin autoga ja võtsin vertikaal abivahendi kaasa. edasi oli juba lihtne seal kaku juures ära käia.

Kuna kirjeldused lubasid teab, mis mülgast, siis otsustasin igaks juhuks vahetusjalanõud kotti pista, aga kotti nad jäidki. Tegelikud olud osutusid oodatust lihtsamaks ja kui metsmaasikad välja arvata, polnud teel mingeid takistusi. Nii saigi mõnusasti nulli longitud ja nimed kirja pandud. Tänud aarde eest!

Hommik algas sellega, et grupichatis tekkis kõigil korraga isu geopeituse järele. Ning napilt-napilt oleksime juba ühe väikesaare vallutanud, kuid õnneks tuli mõistus koju ning tuuseldasime niisama kodulähedasi aardeid. Siiamaani olin Kakukese otsimise kusagile kaugesse tulevikku lükanud, et raske ja veel raskem ja mingi mega ronimine ning tuleb redelit tassida läbi põhjatute mülgaste ja laugaste, riskides uppumise ja ma ei tea millega veel. Seekord oli kaasas korralik raskekahurvägi kellega võtsime selle aarde ette - keegi ikka kohale jõuab, kui tee peal elavjõus kaod tekivad ja osad meist mülkasse upuvad või karude söögiks langevad. Parkisin auto soovituslikus parklas ning komistasime esimese takistuse otsa, metsmaasikad. Edasine oli natuke pettumus, kogu teekond oli tavaline lonkimine mätastel ja raiesmikul. Objektile jõudes sips ja valmis. Mööh?? Usu veel logiteateid. Lahe kirjeldus ja aare, aitäh!

Kuu aega peale Leho aarde külastust on olukord metsa all juba tunduvalt parem. Endiselt ei jõua ära kiita meie säästlikku metsamajandamist, mis kõik teed põhjatuks muudavad. Autoga aardeni jõudmiseks on siiski vaja tõsisemat 4x4 masinat, millel kliirensit rohkem kui põlve jagu. Positiivne emotsioon aarde külastustest tuli metsmaasikatest.

Jõudsin täpselt samakaugele kui "tiivamees" detsembris. Sealt edasi oli juba kummikuid vaja, neid mul kaasas aga ei olnud ja rattakingasi ei kavatsenud märjaks teha.

Nagu ikka - ma loen kirjeldusi alles logides, aga siis ka otsast lõpuni. Sestap mõtlesin mina, et kelle eest see kakuke nüüd siia metsasügavusse veeres :-D Ja mõtlesin seda kuni nulli välja välja. Suur oli siis seal minu üllatus, et see kakuke vist küll veereda ei taipa. Turnisin hõlpsasti nimitegelaseni ning tegin talle tätoka. Las ta nüüd vaatab pealt, kuidas siia kunagi uus mets sirgub. vats peab me kakuke seni vastu kuni esimesed puud taas temani küündivad.
Leho, ah mis sa plärad, aardeni sai 10 päeva varem juba kuiva jalaga, kui ettevaatlik olla. Aga maastik oli päris huvitav. Eriti maasturiga, kujutan ette. Aitüma Arvole mitteveereva kakukese eest! :-)

No oli see vast kena lind :) vajas kohe lähemalt uurimist ja milline tee aardeni - meile kusjuures isegi meeldis, sest üle kummiku ääre just ei tulnud aga natuke tekitas ikka põnevust. Ainult koer oli täiesti nõutu, et mis kuramuse mülkasse me ta järjekordselt vedanud oleme :D

Eks suures plaanis aimasime, mida on siin ees oodata ning leidsimegi selle toreda kakukese meid kenasti ootamas. Küll aga oleks võinud hinnanguliselt paar nädalat varem siia tulla või siis kuu aega hiljem. Hetkel maapind oli juba osaliselt sulanud, metsa väljaveotee väga mudane, roopad osaliselt jääga kaetud, ent jää all ca pool meetrit vett. Õnneks selle tegelikku sügavust katsetada ei saanud. Talvel oli siin kindlasti väga hea liikuda ning suvel kindlasti jälle ja usun, et kakuke on külaliste üle õnnelik igal ajal. Aitäh!

Ämari teenindusjaama ja Mos'ilt pika ninaga jäädes lalenes siin kõik väga ilusasti. Väga ilus pesapuu sellel kakul.

Üht teist olin juba kuulnud selle aarde kohta aga teerada aardeni oli ikka päris kehva siis võtsin varustuse koti ka selga igaksjuhuks. Kohapeal selgus, et midagi pole vaja ja abivahent oli täitsa pädev. Mõnus viisakas aare, AITÄH :)

Saime kell 7 hommikul välja sõidetud, et päev varakult pihta hakkaks ja õhtul varakult tagasi jõuaks. Siia saime pisut jalutatud ja koledat raielanki vaadatud. Puu oli tõesti huvitav ning eks see abivahend ka omapärane. Eks oleks ise ka kohale jõudnud, aga Liis on kergem ja puud säästvam. Nimed kirja, Liis süles alla võetud ja jätkasime oma tuuri.

Varahommikuse tuuri esimene leid, mis oli minu jaoks nii vahva kirjelduse kui ka toreda teostuse poolest tuuri üks lemmikutest. Poolunistena kohale jõudes ei hakanud me kivi-paber-käärid tegema, et välja selgitada, kumb meist latva ronib, vaid kobisin mööda allesjäänud könte üles.

Enne aarde juurest lahkumist, korjasime ümbrusest suurema läbivettinud sodi ära, mille osas ei saanudki aru, kas see on lihtsalt prügi või hoopis aardekastist välja kukkunud tavaar. Igatahes said nii metsaalune kui ka geokaart puhtamaks. Aitäh peitjale!

Parkisin peitja soovitatud kohta ja kulgesin edasi.Praegu veel suht hea minna aardeni,pinnas on veel tugev.Lõputõus probleeme ei valmistanud,Aitüma

leitud

Leitud

Leitud, tänud!

Ma lausa imestasin, et peitja läks aardeni kohaliku abivahendi abil. Mina eelistasin ikkagi kaasa võetud abivahendit, sellega oli suhteliselt ohutu tunne. Aitäh, päris huvitav kooslus siin.

Kui tekkis lootus, et abivahend ja abivalmis kaaslane on kohale tulemas, tuli juhust kasutada ja Paldiskist kohale sõita. Päris jõhker ikka, mis metsa masinad maastikuga teevad, kuid õnneks ilmaolud olid veel soosivad ning sügavamad rööpad kenasti kandva jääkaane all. Kohale jõudes märkasin kõigepealt kakukest, siis aaret ning seejärel jäin suu lahti kuuskede kasvuvigurit vaatama. Tõesti äge kooslus siin.

Tänan peitmast.

Oh õudust.
Sellist ronimist pole ammu pidanud tegema.
Logimata ära ei tahtnud ka minna.
Kolm päeva hiljem ka veel käed valutasid. Teekond aardeni oli vähemalt tahke, midagigi head.
Tänud