VJS 6 - Vana-Paisu

Plaanid muutusid ja sai Hiiumaa laidudele mitte mindud. Lõpuks töllerdasin mitu maakonda samal päeval läbi ja kui juba pime oli ja õhtu kell 8 käes, siis suhtlesin peitjaga muudel teemadel. Tema aga soovitas ka see aare ära teha, kuna hetkel pidi jääolude tõttu olema ülilihtne seda teha. No kuna mul lampi polnud, siis peitja oli nõus ennast koos lampidega kampa sättima ja niimoodi me seal ära käisimegi. Kõige üllatavam on pigem see, kui palju on sealkandis talusid alles, mis alles hiljaaegu maha jäetud. Paljud piirkonnad Eestis on juba vene aja algusepoole maha jäetud ja seal poel enam hooneidki, on vaid kivimüürid. Siis siinkandis on veel täiesti viisakaid talusid palju maha jäetud ja need paiknesid paljud just jõe ääres. Ka selle aardeni jõudmiseks on vaja sellisest mööda minna. Praegu oli tõesti lihtne jalutuskäik - eks nullist on numbrid kaduma läinud, kuid pakkusin oma ideed nende teostamiseks ja ausalt öeldes poleks mul ka raske see ära teostada ning vajalik peitjale tuua, et ta saaks selle ära kinnitada. Või siis teeme kunagi seda koos. Koht on vahva, aitäh lüheldase matka eest pimedas ja lumega.

Mäletamist mööda oleme siin vist paaril korral varem käinud aga seda enam küll ei mäleta, kas algusest midagi leidsime. Mugavat jõe ületamiskohta nagunii polnud ja nii ta paremaid aegu ootama jäi. Kuni täna, kui tulin Kurksest jääretkelt ja see põige sobivasti päeva mahtus. Praegu siin tõesti midagi pikalt mõelda polnud, jõgi jääs ja jalutasin lihtsalt mööda jälgi õigesse kohta. Väga nunnu ja ümbrusesse sulanduv aardekonteiner. Panin enda nime tutikasse logiraamatusse esimesele reale kirja. Tänan.

Aardetops oli täitsa olemas ühe puunoti sees, mis lõpp-punkti nullis lihtsalt maas vedeles keset tallermaad. Kummaline, et seda ei märgatud. Aga kuna mul oli plaanis niikuinii uus tops tuua, siis nüüd on see paigas. Igaks juhuks kaldast vähe kaugemal oleva puu küljes, et tops jõkke ei saaks pudeneda kogemata. Algpunktis hetkel koordinaate pole, aga igaüks peaks aru saama, et aare asub kohe vastaskaldal. 😉 Hetkel lihtne jalutamine üle jõejää. Kohalesõidu teed on ka tiptop.

Aitasin lund kühveldada ja puid poleerida. Otsisdes mikrot metsast ilma koordinaatideta pole tulemuse ennustamiseks vaja eriline selgeltnägija olla. Kuigi saime ka täpsustavaid vihjeid siis need olukorda ei päästnud. Vähemalt Inga sai ühe oma elu-unistuse täidetud ja "teisel pool" ära käia. :)

Silla jäänused leitud. Aaret ei leidnud. Kuna tegemist on väga külastuste rohke kalapüügi kohaga siis kahtlustan Mugusid.

Silla jäänused leidsin aga topsi mitte.

Oli tõesti mitu varianti aardeni jõudmiseks. Valisime kõige optimaalsema välja ja natuke läks nii nagu puutetundlikulgi. Õnneks sai seejärel aare koba peale leitud ja nimed kirja. Aitäh!

Uhhhh. Teine kord olen seal. Esimene kord loobusin, sest ei suutnud koordinaate leida. Nüüd otsustasin mitte loobuda. See oli raske. Kirveloopimises olen eriti koba. Enam-vährm kujutasin ette, kuhu ta maanduda võiks, aga... no ei leidnud. Vihma sadas ja ei sadanud ja sadas jälle. Igavese pika aja otsisin aaret päris suurelt alalt. Aeg ja loodus olid peiduka suht hästi varjanud. Lõpuks suutsin aarde ikka avastada. Tehtud. Milline õnn!

Väike rattaretk radadele kus pole enne sõitnud. Kuna nullist ei leidnud midagi siis suundusin otse oma arvatud lõpu suunas. Seal läks õnneks kiiresti, natuke võsaragistamist ja peagi oli tops käes.

Tegime emadepäeva seikluse.
Mehed käisid kõik vees, polnudki hullult külm olnud.

Tänud aarde eest

Nullis olen varem käinud ja täna astusime ka läbi :). Edasi oli juba keerulisem aga saime ikka ilusti kohale. Lõpus oleks ma aarde kõigepealt üldse minema visanud, alles teistkordsel vaatamisel sain aru, et no mida värki… Õnneks :D. Tagasitee oli kuidagi palju lihtsam, tulekul olime kõik raskemad momendid ju endile juba selgeks teinud :). Tänud Erkole aarde ja Helgele seltsi eest, mõõduka koormusega seltskonnasport sobis tänasesse esmaspäevaõhtusse väga hästi ;).

Leitud, logitud, tänan!

Aitäh!

Vaatasin kodus seda multit ja olin üsna kindel, kus arvatav lõpp olla võiks. Kohale sõites vaatasin olukorda uuesti ja otsustasin teha pisikese värskendava sulistamise ning kirvega vehkides ringi vaatamine lõppeski eduka aarde leiuga. Sellisel suvel täitsa mõnus aare, kui verejanulised parmud ja mudased kaldad välja arvata.

Tänan peitmast.

Kui peremees on asja üle vaadanud, siis tuleb aare ikka ette võtta. On juba pikalt ootelistis olnud, kuna mulle tundub, et seal tuleb midagi sellist teha, mida mulle teha ei meeldi. Kohale jõudsime ilusti. Poleerisin, mis ma poleerisin nulli, aga nu ei jäänud mulle see algus silma. Nüüd oli aeg otsustada, mida teha. Kas minna otse või siis ringiga kirvetama. Otse minekuks ma eriti valmis ei olnud, seega võtsin poisi sülle ja hakkasin tagasi auto juurde minema, et paksud vamused selga seada. Sellel hetkel saabusid just kaks hävitajat baasi. See seisaku hetk, kui me lennukite maandumist vaatasime, sai saatuslikuks ja ma võtsin otsuse vastu otse minna. Oh pekk see oli enese ületamine. Poiss vaatas pealt, kuidas ma aadama ülikonda selga seadsin. Hakkasin just viimast eset ära võtma, kui poiss küsis, kas need ka. Endal suured silmad peas. Nu jah, ei osanudki midagi öelda. Teisel pool läks ikka natuke aega, aga kätte ma koonteineri sain. Olin juba varvastega tagasi vees, kui poiss nõudis ka, et tema tahab konteinerit vaadata. Eks siis uuesti aarde juurde, näitasin poisile konteineri ära ja siis võis tagasi tulla. Teekond auto juurde nii mõnus ei olnud, kuna sattusin nõgeste otsa. Ai kuidas kipitab veel siiani. Väga mõnus aare. Minu jaoks oli natuke eneseületust, aga olen väga rahul. Suured tänud aarde eest.

Väike hooldus teostatud. Algkoordinaatidelt leiab lõpukoordinaadid. Lõppaare kuiv ja sisaldab ka pliiatsit. Häid leide!

Daytona Beachi lähedal, Lake George' kallastel asub aare nimega "Backpackers Bounty". Sel ajal, kui ise Florida maanteid mõõtsin, ma Geopeitusega veel ei tegelenud, aga ilmselt oleks mulle seal meeldinud. Väike seos on sel lool ka Kulkwitzer See FKK rannaga (Leipzigi lähistel)...

Igatahes tõotas algus lihtsalt üht madalapõhjalise uputamise ettevõtmist. Jäin veel korra isegi kuivemas kohas seisma, et veenduda, et ukseäärte alumised tihendid lausvett läbi ei lase (hiljem läks poolteist tundi selvepesulas ära :P)

Pärast looduseks saanud kämpinguprojektiga talukohta leidsime end laial luhal. Ja siis tuli jõgi. Ja jõel ei olnudki silda: üllatus-üllatus - usu ikka vahel ka, mida kirjelduses räägitakse!

Kuna juhised olid selged ja mina just MOS-is oma supluse kätte saanud, sulpsas Priit jõkke ja läks lihtsat logi kirja panema (sest selle objekti puhul siin pidada ju kohalejõudmine ise kolmveerand vaeva olema). Tuuseldas Priit seal siis tunni, tuuseldas teise, tallas heina ja lõi kõik kännud läikima, aga mida pole, see on tops. Mis seal ikka. Ei läbenud mina enam kivil kükitada, panin selga spetsiaalselt jaheda vee tõketeks loodud ülikonna (sellesama, milles ämmaemand mind kunagi vastu võttis) ja ujusin kah üle jõe. Külm oli, savimügarikud ja sitke terastross luurasid maabumispaigas, aga hakkasin siis minagi otsinguisse panustama. Kolm meetrit või kolmteist, vasakul või sel teisel vasakul, puus või maas - no ei anna kätte.

Priit läheb üle jõe tagasi arvutist abi otsima, mina lihvin ja poleerin, uurin ja puurin laskuva hämaruse kiuste edasi. Ning siis - väike sinakas kiletükike - www.geopeitus.ee/geocaching.com peale trükitud!! Vaat see äratas uue lootuse. Sest kus silti, seal topsi. Onju? Ja siis ta meil välja ilmuski. Oli tops. Polnudki ei ära söödud ega ära ujunud. Korralik konteiner, kuiv logiraamat sees. Peidukaga oli aeg muidugi oma töö teinud, aga teatud äratuntava füüsilise terviklikkuse säilitab too veel vähemalt järgmise kevadeni küll.

Soovitan soojalt (eriti, kui teil on autos istmesoojendus), kohe kangesti tahaks järgmist logi lugeda.

Ja lõpuks vaadake kindlasti ka https://coord.info/GC18RR9 pildigaleriid ~700 fotoga :D

Sai siis see viimane allesolev VJS ka lõpuks ette võetud. Nullis ei hakanud otsimisega vaeva nägemagi, nagunii oli selge, mis ees ootab. Kontrollisime siiski igaks juhuks teooria üle ja saanud kinnituse, et nii ongi, panime otse lõpu suunas. Seal oli ikka paras ikaldus, aga Madise järjekindlus tõi lõpuks võidu koju. Tänud aarde eest, koht oli mõnus ja otsimisprotseduur ka täitsa meeleolukas.

Pinnuks silmas tükk aega olnud.

Korra olin siin juba varasemalt uudistamas käinud. Nüüd tänu Sanderile leid vormistatud.

Pikka aega see täpp kaardil seganud, kunagi jutu käigus tuli välja, et seal palju mitte leide ja väga keeruline. Et suure tõonäosusega ei leia sealt midagi...
Ja kuna tee sinna pole ka just kiita väärt siis nii ta läinud ongi. Nüüd sai ennast kokku võetud ja kohale mindud, veidi mõtisklemist ja peagi oli aare näpus. Väga lahe, tänud :)

Kuna rindeteated nullist olid paljutõeotavad, siis kuulasime sosinaid ja nende alusel asusime teele. kohe alguses kohtusime mehega, kes kuuldes et meie geopeitusega tegeleme. Küsis kas me NKT teame . Teadagi mida me vastasime. selgus et tema oli oma äial neid konteinereid treinud ja puurinud. Algselt olevat neid olnud mitu tuhat. Tänasime teda ja rääkisime et need elavad nüüd oma elu teistes kohtades.
Natuke niiske ja raske maastk oli, aga meile tegelikult väga meeldis

Väga äge seiklus. On, mida meenutada ;)

Rohkem ei saa kirjutada :D

Täname!

Viimane arhiveerimata VJS logitud.

Ei teagi täpsegi täpselt miks, aga just täna tekkis mõte, et üritaks selle aarde ka lõpuks üles leida.
Olen alguses paar korda käinud, aga ei leidnud midagi, mis edasi aitaks. Seega tuli tõenäosusteeria ja loogika kasutusele võtta. Natukene kahju, et oma teooria paikapidamise kontrollimiseks pidin ette võtma rännaku tundmatul korralike radadeta maastikul.
Sõitsin autoga selle maastikuläbivust arvestades võimalikult lähedale ja asusin kõige sobivamat lähenemisteed otsima. Sai proovitud vaikselt jõe suunas liikuvat traktori(?)rada, aga see lõppes mingi hetk kaldal otsa ja mööda märga kallast ei olnud suurt huvi edasi liikuda. Seega tulin tagasi ja otsisin uut lähenemisteed.
Karli logi oma kraavidega andis mingi suuna kätte. Kuigi mina ületasin alguses vähem ja lõpus rohkem kraave kui tema. Ühes sain ühe jala natukene vaatamata kummikutele märjaks ka. Oma viga. Kõige suurema kraavi (ühtlasi ka lähenemise mõttes eelviimase) sain ületatud tänu koprate tööle. Siis tuli vaid järgida vaid kaardile märgitud rada ning mööda loomaradu aarde suunas liikuda. Ega kõige mõnusam maastik polnud, aga väga väga hull ka mitte.
Lõppu jõudes läks leiuga päris kiiresti, kahju, et midagi suuremat polnud pärast sellist rännakut. Tagasitulek oli ka üpris nobe, vaatamata sellele, et väljas oli juba päris pime. Hea nipp: võtta otsingule kaasa geokoer. Tema teab täpselt, kuidas samat teed tagasi saab. Pane talle vaid tuluke külge ja mine selle suunas. Kui tuluke liiga kaugele läheb ja enam ei näe, siis ainult vilista. Sedasi õnnetus vaatamata kehvale nähtavusele oluliselt kiiremini tagasi jõuda.

Tore rännak oli, aitäh! Kahju ainult, et ei tea, mida seal alguses ikkagi nägema pidi.

Nullis olen kahel väga erineval aastaajal käinud, targemaks pole aga saanud. Ehk kunagi üritan sellele vaatamata lõppu minna.

Algust olid paljud meist ennegi käinud mittemidagi leidmas, ka seekord ei leidnud. Kirvetasime siis. Poldki hull, päris väskendav peale kolmes sõnas käiku. Pärast otsisime veel algust, aga ikka ei jäänud midagi silma. Tänud peitjale.

See aare oli peale eelmist külastust, mis päädis teistkordse mitteleiuga väga seal aarete listis, mida ei pea tingimata leidma. Seetõttu ei olnud vahepeal kahe aasta jooksul ühtegi uut leidmiskatset ka toimunud. Kuna tänasel seltskonnal oli aga kindel plaan ka siin skoorida, siis liitusin meelsasti. Jahutus kulus marjaks ära ning seekord tõesti päädis see leiuga.

Ei minul ega ka teistel ei õnnestunud ka täna nullist leida infot, mis viiks meid edasi. Seega olen valmis ses osas targemaks saama ning tõe huvides võivad teadjad mulle kirjutada, kuskohast pidanuksime leidma info, mis viib meid aardeni. Tänud aarde eest!

See järgmine aasta jõudis hoopis ruttu kätte, ehkki mul polnud üldse plaanis seda aaret kunagi logida aga kui kuuled pealt oma kõrvadele sobivaid asju, siis tegin aarde logimiseks paar kiiremat liigutust. Polnud üldsegi hull.

Aga kuidas me ka seekord ei otsinud, siis nullist ei essugi leidnud. Tänud väljakutse eest!

Tänase päeva teine plaanitud käik tuli siia. Nullist loomulikult ei leidnud me midagi, aga see ei seganud aarde logimist. Kamp oli nii äksi täis ja kõik tahtsid hirmsasti otse aardeni minna, siis mina ei hakanudki ennast märjaks tegema vaid vaatasin niisama pealt. No vahel võib ju viilida ka. Tänud peitjale ja kaaslastele.

Loll järjekindlus viib mind ikka sinna putkede vahele lootuses, et ükskord jõuab ka lõppu. No ei. Kuidas saab nii olla, et kui ülejäänud maailmas on praeguseks juba vesi peaaegu, et otsa saanud, siis selles jões on seda nii palju, et tuleb üle kallaste.