Kapuu 1: Viilitine

Mäletan Kapuude avaldumist. Kuna tol ajal olid äsja geopeituse varustusse tekkinud rakmed ja slingid, siis sai kohe nulli põrutatud. Muidugi siis aardekasti nähes oli esimene reaktsioon - "EI", või tsiteerides Jaaku: "Kõik aarded ei ole kõigile". Nüüd aga kui pakuti võimalust osa võtta sellest koosviibimisest, ei olnud hirm kõrguse ees muutunud järtkuvalt. Samas eks vahepeal on kõrgustes käidud püksi tegemata, siis no ei saanud ei öelda. Nagu ikka selliste aktidega, esimest korda oli raske ja kõrgus tundus hirmus ja järgmistega oli ka raske ja hirmus :D. Muidu oli mega lahe päev ja järgmise korrani. Tänud kogu seltskonnale!

Sai ennastki esimese hooga kohe üritusele kinni pandud. Puu all tervitas meid selle aasta esimene lumi ja natuke jahedavõitu ilm, mis ronides selgus muutus suisa palavaks. Kuna olin grupis viimane ronija, siis sai kõiki jälgitud ja paremad võtted kõrva taha pandud. Ise ronima hakates selgus, et alt vaadates oli asi lihtsam kui ise ronides, poolel teel selgus, et kõrgus pole minu sõber ja vaadates üles aardekasti poole mõtlesin, et miks ma siia üldse tulin. Edasi minekul ei pääranud pilu puu tüve pealt, ei pilku üles ega alla. Lõpuks õles jõudes tuli logi käte värisedes ära täita ja siis alla tulek käis päris lihtsalt. Täname

Nädalaid tagasi @harrysp hakkas arutlema, et FB-s 1 grupp, kes korraldab kusagil puu otsa ronimist.. "hmm, huvitav, kas läheks ka?" Mõtlesin algselt, et puhta hulluks läinud.
Veidi mõeldes, siis soovitasin ikka proovida, kui nii suur tahe 😂 Siis järsku tuli temalt teade "panin ennast kirja, Sind kah.." 🫢
Eeldasin, et tegi nalja. Aga ei, kirja ma sain. Ütlesin siis, et dvj.. kardan kyl hullult kõrgust, aga ega ma alla sealt siis ei vaata ja lihtsalt ronin. 🤣🤣 Sain siis pea kuu aega oodata, kuni Merle, Hanno, Marko, Harryse ja teiste kaasmaalastega ronima asusime.
Algselt tehti meile koolitus, mida teha ja kuidas. Pusserdasin seal alguses. Kartsin isegi, et ei saagi liikuma. Aga tähtis oli jalg ja ühe käega karabiin üles. Nii ma siis liikuma ikka sain ja poole peale jõudes otsustasin ikka alla vaadata ja avastus missugune "ma ei kardagi kõrgust, vaade oli ju väga maaliline." Tippu jõudes tekkis kyl error, et oot, mida ma nüüd lahti pean võtma, et tagasi alla jõuda. Aga lahked kaasaelavad tiimikaaslased aitasid välja. Nii ma siis logitud sain ja ronimiskogemus missugune 🙃

Soovitan soojalt teistelegi. Tänan väga ronimise korraldajaid ja kogu seltskonda. Jõudsime ju kõik selle puu omamoodi elamustega vallutada. Aitäh ka aarde peitjale! See oli mega. 😊

Noh, jah, olin minagi sel üritusel, kus Merle Hannol sabast kinni sai ja hakkas uurima, et kas ja kuidas saaks. Olin kah üks huvilistest.. No ja rääkisin Marjanne kah ära, et tuleks seltsi. Edasi siis oli ca kuu aega (?) järelemõtlemisaega, no et kas ikka on vaja end igale poole kirja panna, no pole ealeski millegi sellisega tegelenud, trenni kah nagu ei tee, vb paar meetrit suudan end ülesse vinnata ja edasi äkki ripun seal nööri peal nagu mingi kalts, ei saa ei edasi ega tagasi, kops koos ja jaks otsas :D Samas aga vaatasin logisid. Mingid soome pensionärid näiteks on ära käinud.. No ei saa ju siis nii raske olla..

Tähendab, ei olegi. Kui saad aru, et jalaga pead end ülesse lükkama, mitte köiest tõmbama. Eemalt vaadates lihtne ja loogiline. No aga ise tehes- suht ebaloogiline kuidagi ja tõmbas juhtmed suht tihti kokku. Aga tehtud sai!

Äge kogemus, peitjale tänud!

Geojahi Mihkli üritusel haarasin hannol sabast ja palusin abi mõne puuaarde logimisel. Mõeldud- tehtud, panime aja paika ja sebisime kokku grupikese, kel huvi kapuutada. Ilm oli selge, aga jahe. Hanno tegi esmaturnijatele koolituse ja nii me seal otsast minema hakkasime. Tänu peitjale sai #1 rünnatud kuue geohoiku poolt ja logiraamat rikkamaks. Aitäh!!! Ps. Isiklik esimene ronimine köiega, oli palju raskem kui arvasin.

Esimene. Ilm ronimiseks väga hea. Kärmelt liin paika. Üles. Alla. Tehtud. Vaade: uhke. Aitäh aarde eest.

Tänaseks oligi plaanitud kapuud ja 1-5 meil ka teostatud sai.Ilm oli super ja metsaalune ilus.Kes momendil ronimisega ei tegelenud sai seeni korjata ja väiksemad korraldasid endale ise võistlusi.Oli tore päev.Aitäh!

Kevadel, kui olime siin lähistel jalad maas logitavaid aardeid otsimas, siis huvi pärast jalutasime korra ka selle puu alla, et näha, mis kõrgustel need kastid ka on. Mingit plaani nende aarete otsimiseks lähitulevikus polnud, aga nähtud vähemalt sai.

Ja täna, täitsa ootamatult tekkis PLAAN. Olime Jõulumäel aaretamas, kui Kristjan uuris, kus me möllame? Nimelt olid nad Pärnumaal meie jälgedes aardeid logimas. Kuuldes, et nad Kapuude poole liiguvad, hakkasid meilgi kõrvad liikuma ja näpud sügelema. Sobis ju nende suund väga hästi meie plaaniga edasi Häädemeeste poole liikuda. Nii me hilisel pealelõunal siin kohtusimegi. Kui meie kohale jõudsime oli liin juba paigas ja Kristjan mässas köiega, mis oli takerdunud eriti vaigusele kohale ja ei tahtnud kuidagi edasi liikuda. Õnneks ronimisplaan katki ei jäänud, kõik sai korda ja varsti Simone sibaski üles. Tema järel ka Salme ja nii nad seal ladvas vajalikud asjatoimetused korda saatsidki.

Aitäh Kristjanile ja Simonele meid kaasa kutsumast ja tänud peitjale aarde eest!

Kuna siinseal sai tuntud täna üsna tugevat ja jahedat tuult, siis ronimise väljavaade ei tundunud just kõige ahvatlevam olema. Hanno küll arvas, et see on just boonuseks aga see lõbu jäi siiski ära. Metsa vahel oli tuulevaikne ja mändide õietolm värvis meie jalanõud kollaseks. Selle puu all sai maapinda ikka korralikult tatsatud. Küll sai proovitud ühelt, teiselt, kui ka kolmandalt poolt liini loopimist. Ikka lendas see liiga kõrgele või liiga kaugele tüvest. Minu lasu peale jäi liin koos raskuskotiga nii kinni, et Hanno ja Margus tirisid seda kahekesi alla ja viskasid nalja, et see nii tugev, et milleks köit üldse vaja on. Eks see trall ja kino lõppes ühel hetkel ikka sellega, et asjad sujusid nii, nagu vaja ja aeg oli traksid selga ajada ja kõrgustesse tõusta. Üleval oli ilus. Nautisin päikest, kõrval oleva kuuse õisikuid ja eriti veel seda, et vereimejad jäid kõik alla! Kontrollisin omaniku palvel mõned logiraamatus olevad nimed üle ja kulutasin enda logimiseks terve lehekülje. Mõnus! Mina tänan!

Saabusime parklasse veerand tundi varem, peitja juba ootas. Kogu varustuse paikaseadmine ja esimese õppuse läbimine võttis aega tunnikese. Selleks ajaks oli kukal vaatamisest kange ja kõik emad taandusid sündmuskohalt, et poisid (ja ise!) rahulikumalt olla saaksid. Esimesena asus ronima meie Kusti, õnneks oli tal meeles ka rändur üles toimetada. Aitäh!

Kui meie puu alla jõudsime, olid ettevalmistused juba alanud. Okouu, kui kõrgel need kastid on. Vaadates juba hakkab pea ringi käima. Minu jaoks täiesti uus kogemus. Ei ole see midagi, et võtad rakmed ja köie ja lähed. Väga palju vidinaid ikka on lisaks vaja. Meie õnneks oli meid õpetamas ja juhendamas peitja ise, tänu kellele said kõik aarded logitud ja ronijad turvaliselt alla.

Suur aitäh Pagaritele, kes meid kaasa kutsusid ja ülisuur tänu peitjale, kes lisaks nende aarete peitmisele meid aitas ja toetas.

See kevad on kuidagi ekstreemselt alanud. Eelmine nädalavahetus kanuuretk ja nüüd siis ronimine. Seekord ma varustust maha ei unustanud. Hannoga sai kokku lepitud kohtuda esimese puu all. Meil kõigil polnud köitega ronimisest õrna aimugi. Koolitus läks täie ette. Mehed ja pojad said kordamööda ronida, meie eest veelkord lapselaps. Poistel oli vist kergem, sest kui Mikk ja Margus kõrgustest alla tulid, olid maas lapiti kui kirjamargid. Eriline tänu Hannole, kes terve see aeg meid juhendas ja julgestas. On ikka heasüdamlike ja entusiastlikke geopeitureid, kes ei pea vaevaks algajatega tegeleda. Ronis silmsirkli Kusti. Aitäh.

Päris "sipsti" see ehk polnud, aga mingeid erilisi raskusi selle puu otsas käimine ka just ei tekitanud. Priidul on sõjaväest sihturi, laaduri ja laskuri paberid; kuul rauda ja köis järele, siis on edasine ainult pealehakkamise küsimus.

Lund oli muidugi nii puu all, puu otsas kui ka kõigi naaberpuude otsas päris palju ning korralik laadung tuli seda ka krae vahele, kui laskumisel ühest madalamast kuusest läbi sõita tuli.

Kui Jõulumäe rajal olid jalad soojaks jalutatud, siis võtsime suuna Kapuude poole. Ristmikule jõudes nägime üht autot juba ees parkimas ja mõne hetke pärast väljuski metsast kolmik, kelle vestlusest võis aimata, et ka nemad käisid karpi vaatamas. Reklaamisin küll välja, et meil varustus on, aga kuna nad otsustasid meiega siiski mitte ühineda, siis jalutasime kahekesi nulli. Esimene puu ei tundunudki midagi väga hullu. Kuna päevavalge hakkas juba vaikselt hääbuma, siis mina piirdusin seekord laskuri ülesannetega. Kolmandal katsel sai nöör paika ja nii käiski Madis sipsti aarde juures ära. Pakkisime siis ennast ruttu kokku ja võtsime viimast valgust kasutades suuna teise puu poole. Tänud aarde eest!

Pärast teist kapuud käisin ka siin ära. Puu tundus madalam ja kergemini ronitav. Alla tulles pidin ka natukene vaigust läbi "murdma", aga kokkuvõttes läks vist kiiremini kui eelmise puu juures. Seejärel veetsin veel natukene aega Kapuu 2 all, et siis kolmanda puu juurde edasi liikuda. Aitäh!

Siia puu otsa ronisin sajaga valesti, ma ei tea, kuidas see vahepealne puualune loba nr 2 juures ja natuke maad järgmise puu juurde kõndimist peast kõik õpetussõnad ära pühkis :D. Igatahes oli ülesminek ainult käte jõul väga raske, siis tuli ette veel üks suurem oks, millest oli vaja varustus üle aidata ise sellesama varustuse otsas rippudes, siis oli vaik nööri küljes, millest too käepide ei tahtnud üldse üle libiseda ja kõige tipuks, jupp nagu ma olen, ei ulatunud ma hästi kättpidi ka kasti põhja karpi võtma… :D. Kuidagi sõrmeotstega küünitades sain ikka lõpuks ning et Mariann eelneva ronijana oli lahkesti pliiatsi karpi pannud kasti põhja asemel, jäi ära ka paanitsemine kirjutusvahendi puudumise üle :).

Alla tagasi jõudsin suure pusserdamise peale kiiver kuklas nagu kapuuts (see oli mulle kinnitustest liiga suur aga no seal üleval ei jätkunud kuidagi käsi asja paremaks sättida :D) ja päeva lõpuks sai sellest kapuutsist koguni üks hüpoteetiline nimi võimalikule tulevasele aardele, mis Hanno madalamatele kõrgustele lubas meile harjutamiseks peita… No kas pole see mitte tore plaan? :). Ja kui see ükskord teoks saab, tuleme kindlasti toda kapuutsi ka külastama :).

Edasi suundusime siit veel puu nr 3 juurde, kus osad meist olid juba ära roninud ja ülejäänute soorituste vaatlemiseks mugavamad lebokohad sisse võtnud…

Üks mitteleid ka vahelduseks :)
Peaaegu poole maa peal sai siiski käidud, seega otsimisena võib täitsa ju arvestada.
Aga jah, lehvitasin aardele altpoolt ja elasin rohkem teistele tublidedele kaasa.
Kui mõni selline u 10 meetrit allapoole peidetaks, siis võiks vast veel proovida - tegevus ise on ju täitsa tore, lihtsalt see kõrgus-kõrgus..

Aga päev oli väga tore, tänud juhendajatele ja kaaslastele! :)

Kui aardeseeria avaldus, olin täpselt samal joonel teistpool Tolkuse raba ATV ga, võistlusrada maha võtmas. Juba käis peast läbi mõte, et suts üle raba, tean küll kust saab, ja lähen võtan ära. Siis aga langes pilk maastikule ja lõpetas selle plaani hetkega. Hea, et vaatasin.

Hilisem autovisiit kinnitas loomulikult mu otsuse õigsuse. Lisaks lahterdas koheselt kasti - need täpid jäävad. Sest pole ei oskusi ega vastavaid vahendeid. Aga mõte ju ikka tiksus, iga kord kui kaardil see piirkond ette tuli.

Täna tahan ma tänada nii kannatlikke instruktoreid kui kui toredaid kaasronijad, oli vahva päev ja asi mida pidasin suht teostamatuks sai järgi proovitud, vähemalt PROOV tehtud, ühe karp värisevate kätega välja õngitsetud. Läbisin selle jooksul kõik ilmselt loomulikuna kaasas käivad etapid: üles ronides - miks ma seda teen?, üles jõudes - no ok, see jah, aga las need ülejäänud siis jäävad..., alla jõudes - praegu mitte, aga peaks teised ka ikka tegema... tore ju, õhtul koeraga metsas jalutades - nah, miks ma kohe mõnda veel ei proovinud.

Kuid ega's elu läbi pole ja ongi tore taaskord mõne puu all kohtuda.

Lisaks oli koeral jube vahva päev jaurates Indyga ja juustu lunides. Hoog rauges neil alles 5 tunni möödudes... Oleks endal nii palju energiat - koju jõudes vaadati mulle ukse juures otsa, et "kas me täna metsaringile ei lähegi???" Muidugi läheme...

Aitähhh veelkord proovilepaneku eest ja ... ronimisteni!

Kuna Kapuu kahe juures oli järjekord ning Hanno oli juba selle puu juurde köit viskama läinud, siis küsisin vastava varustuse kaasa ja kõndisin teise juurest esimese juurde. Äkki saan paremini löögile. Saingi! Täitsa esimesena läksin mööda mõnusalt tüvest eemal olevat köit üles. Enne sain veel ise krempli köie külge sättida, muidugi Hanno valvsa pilgu all, sest ega ma isegi ei usalda ennast veel sellega täiesti. Oksi ette ei jäänud ning sellega saingi ka mina käed vaiguseks. Ise küll läksin teise puu alla tagasi, aga kuulsin, et siin käisid ära ka Mart ja Helle (mingi kõrguseni) - nii tublid!
Aitäh kaaslastele ja peitjale alati ka!

Kui juba teine puu vallutatud, kuidas siis nii saaks, et esimest ei valuta? Lihased andsid juba tunda, niisiis taastasin veel puu otsas võileivaga jõudu, mille Kristjan lahkelt üles saatis. Nii sain alla tagasi, aga ülejäänud puud jäid järgmist korda ootama. Aitäh peitjale aarde, korraldajale organiseerimise, juhendajatele õpetussõnade ja varustuse ning kohalviibijatele seltskonna eest!

Teine Kapuu sai esimesena võetud ja nüüd oli kord esimese käes. Siin läksin juba palju julgemalt üles, aga eks seda tegevust peab veel harjutama, et ei väsitaks ennast liigselt ära. Sedakorda jäi see viimaseks, aga me tuleme veel tagasi! Tänud Kristjanile ja Hannole, kes meid õpetasid ja oma varustusega meid toetasid.

See Kapuude sari köitis mind kohe peale avaldamist, aga üksinda siia puu alla haukuma tulla tundus mõttetu, sest varustust mul polnud ja mingeid ronimisoskusi ka mitte.
Üritasin küll ennast ühe ja teise seltskonnaga kaasa sokutada, aga keegi polnud huvitatud algajaga selliste objektide peal jändamisest :( Ja nii ma kurvalt selle seeria enda jaoks kättesaamatuks liigitasingi. Tagantjärele võib öelda, et eks neil võib-olla õigus ka oli, sest kui ka ühe Kapuu oleksin tookord mingi ime läbi ära ronida suutnud, siis kõike viit päris kindlasti mitte. Millalgi detsembris Seeneküla lipumasti juures sain siis lõpuks esimest korda köiega ronimist proovida, oma 3m ronisin, rohkem ei julgenud :D Siis millalgi vist jaanuaris käisime Miki, Kristjani ja Kerliga Astangul minu jaoks teist korda ronimist harjutamas ja seal juba tundsin et voilaaa - saan ju enda ülesvinnamisega hakkama küll ja suudan isegi keeruliste nimedega jubinaid ise köie külge ja köie küljest lahti saada, ilma et vahepeal alla kukuks.
Kui kevadel hakkasid riburadapidi uued puuaarded ilmuma, siis sättisin ennast taaskord teistega kaasa proovima ning harjutama, üks puu teise järel sai vallutatud (siinkohal tänud kõigile õpetajatele ja ronimisvarustuse laenutajatele!) ja niimoodi vaikselt see kõrgusekartus hakkas ka vähenema ning enesekindlus suurenema. Kahjuks aga enamik ronimishuvilisi olid juba Kapuudel ära käinud. Kui aga sinnakanti sündmus tekkis, siis oli Kristjan, kes ka värskelt varustuse soetanud, ka aktsioonis ronima ja leppisime kokku, et enne sündmust peavad Kapuud vallutatud saama. Kuna teiste logidest saime aimu et kõige aeganõudvam on köie õigesse kohta saamine, siis palusin ka täpsuslaskurist Hanno appi, vahepeal oli tekkinud veel ronimishuvilisi ja puude alla tõotas kogunevat juba päris suur seltskond. Hommikul oli mul äratus kell 6 ja kell 9 olin juba Pärnumaal Kapuu 2 all, kus Kristjan ennast ka telgist välja ajas.

Kuna meil puudevallutamise järjekord oli natsa segi, siis siia tulime alles peale Kapuu 2 vallutamist. Plaan oli selline, et kuna seltskond suur ja aega napilt, siis tõmbame korraga köied nii siia kui ka Kapuu 3 külge, et siis saab kaks inimest samaaegset ronida. Kapuu 1 oli ronida palju lihtsam, sest segavaid oksi polnud ja läks ka üllatavalt kiiresti arvestades, et käid esimesest ronimisest juba natsa väsinud olid. 2 tehtud, 3 veel! :D

Siin oli minu kord üles ronida. Peale Jaanika turnimist panin rakmed külge ja ühendasime vajalikud vidinad. Hakkasin vaikselt ronima, aga poolel teel sai julgus otsa. Hakkasin mõtlema, et ma ei ole ju kunagi niimoodi veel roninud ja kuidas ma seal kõrgelt küll alla saan. Silme eest käis läbi stsenaarium, et kui hakkan alla tulema, siis lendan seal ühe kiire hooga maha. Sain alt julgustussõnu ja otsustasin ikka üleval ära käia. Ma ei tahtnud ju olla ainus, kes hakkama ei saa. Panin väriseva käega nimed kirja ja hakkasin millimeetri haaval laskuma. Alla jõudes veel päris pimedaks ei olnud läinud ja saime järgmise puu juurde liikuda :D.

Minu kolmas puu siin täna. Eelmistest oli soe sees ja võtted selged, seetõttu läks siin kõik libedalt ning enne kui ma veel arugi sain, oli juba üleval ära käinud ja alla tagasi jõudnud. Jah, harjutamine teeb meistriks! Tänud aarde eest!

Pärast teist kapuud, mis oli tegelikult meie esimene, võtsime suuna seeria esimese juurde. Siin sain imetleda peitja ragulkat. Nöör koos raskusega lendas esimese katsega üle sihitud oksa. Märkamatu kiirusega oli köis asemel, üks ots seotud puu külge ja teisele hakkasid vajalikud vidinad külge pookuma. Esimesena saatsime teele Liisi, et nad saaksid Kaupoga tagasi Jõulumäe aardeid skoorima suunduda.

Kuna meil oli mitu varustust, siis pool seltskonda läks kolmandat kapuud üles sättima. Saime osavalt jaotada ronijaid kahe puu vahel laiali. Mina, Maire ja Jaanika jäime omapead. Kõigepealt tegi oma ronimise osavalt ära Jaanika ja siis oli Maire kord. Poole maa peal oli tunda loobumise soove, kuid innustamise tulemusel pingutas ikka kastini ilusti välja. Pani meie nimed kirja ja tasapisi laskus tagasi maapinnale. Aja kokkuhoiu mõttes proovisime teha nii, et jaotame Mairega omavahel ronimised ära ja nii ma siia otsa ei hakanud turnima. Vaid pärast Maire õnnestumist jalutasime edasi kolmanda kapuu juurde. Etteruttavalt jäi see mul ainsaks pätiteoks või siis aja kokkuhoiuks :)

Aitäh aarde eest!

Selle puu all imetlesin Hanno täpsust vist lausa esimese katsega vajalik varustus üle õige oksa saada. Kui eelmises olin viimane, siis nüüdseks olid rakmed seljas ja tõmbasin end esimesena puu otsa. Läks jällegi kiiresti, tehnika oli juba meelde tulnud ja laskuminegi hakkas jälle laskumise moodi välja nägema. Kui see tehtud sai, jätsime teised üksteist innustama ning läksime tagasi Jõulumäge vallutama.

Väga väga väga suur abi oli puu all olevast toetusmeeskonnast, kes kõik kaasa elasid ja erinevat varustust laenasid.

Ütlen otse, minu lemmikute hulka need aarded ei kuulu ehkki Astangul ja Tiksojal on ju ronitud, sest tean kui paganama raske on ikka enda suurt keret üles vedada. Siin oli teada, mida Tanel oma kotist välja kraabib ja kui lisandus Ove oma varustusega, siis oli asi turvaline.

Tänud väljakutse eest, 1:0, meie võit!

Ma saabusin kohale kui Tanel juba tulistas oma uhkest relvast viskeliini puu poole. Selle tulistamisega tuli teha ikka üksjagu katseid enne kui köie üles sai tõmmata.Eks ronimise osa ongi Kapuude puhul lihtsaim osa.

Tegime just esimesi katseid nööri puu otsa saamiseks, kui mets ragisema hakkas ja sündmuskohale saabus Ove. Ühendasime siis jõud ja mõne aja pärast õnnestuski logiraamat ära signeerida. Aitäh peitjale.

veidi pusimist ja oli ka siin juba köis paigas, teekond tippu oli meeldiv. Suured suured tänud :)