Kapuu 5: Trilemma

Kapuude seeria logimist alustasime juba 5 aastat tagasi. Vahepeal tuli pikem paus nendega sisse aga täna ronisime siis 4. ja 5. ning nüüd ongi veel jäänud see kõige ekstreemsem- Extremist. Aga kuulda oli, et Hannol mõlgub mõtetes midagi juurdegi peita. Seda ootavad kõik ronimishuvilised kindlasti pikisilmi.
Siinsest trilemmatamisest oli ettekujutus juba logide põhjal olemas. Ja täpselt nii oligi nagu arvasin. Köisi sai siin päris mitu üles pandud erinevate moodustega, ronimisvarustust oli tipphetkel vist lausa kolme inimese seljas korraga ja kõik usinasti toimetasid puude kallal. Igaüks sai loota oma sisetundele, kaasronijate mõistujutule, peitja kehakeelele ja ja millele iganes, kui omale sobivat ronimispuud välja valisid. Mõni meist ronis vähem, mõni rohkem aga ei näinud ma, et keegi sellepärast pettunud või kurb oleks olnud. Ilm oli fantastiline, seltskond super ja tegevust jätkus kõigile. Kuna siin puude all ikka aega kulus, siis me lõime lahti oma väliköögi ja hakkasime pannkooke ja grillvorste küpsetama.
Mõne tunni möödudes said kõik rahulolevalt tõdeda, et nimi on raamatusse kirja saanud, suured abilised Salme ja Kristjan lubati ka lõpuks puude otsast alla ja pakkisime varustuse kokku. Aitäh Hannole peitmast ja kogu ronimispäeva ohjamast. Oli tore ja kindlasti kohtume varsti jälle mõne puu otsas või all :)

Algse selle seeriaga siis ühel pool. Päris omapead poleks siia kindlasti sattunud, pole (veel 😂) mingit vastavat varustust kokku ajanud ja ronimisoskustest rääkides- alles täna sain aimu, et mismoodi näiteks slingidega ronitakse. Siin oleks nendega veel eriti masendav- kuigi Salme lidus nendega mööda puutüve üles pea et sama kärmelt, kui ma köiega...
Sai kõigi 3 otsas ära käia, mis sest, et vaid 1 oli see "õige". Muuseas, karp kipub pesakaste vahetama, nii et ei pruugi olla enam seal, kus ta minule näppu jäi.
Äge üritus vahva seltskonnaga. Kummardused korraldustiimile ja tänud peitmast!

See oli ikka tõesti trilemma :D Vihje ütles ka väga palju :p
2 korda tünga saada oli ikka eriline pettumus. Peas jõudsin juba mõelda nii kaugele.. et küll ma selle kribudiku otsa ka ronin, ei jää muud üle. Aga nagu öeldakse, siis usalda aga kontrolli. Selle logi tegi huvitavaks see hetk, kui näidati silti "a la.. pead mujalt otsima. Siin aaret pole." Ega ei saa ju usaldada. Oli vaja üle kontrollida. Veidi jäi kripeldama.. kas oleksingi siis 4. korda ka roninud, kui Kristjan mind enesekindla hoiakuga alla oleks saatnud sealt.
Aga jep.. väga äge teostus ja veel toredam seltskond. 1. ronimisel tekkis korralik error ja siiani kummitab Hanno 5x korrutatud "tõmba alla ja siis vasakule". Nüüd see ei unune. Ja kui tulevikus õnnestub veel sellist ronimisviisi korrata, jätan meelde, mida tiimi peaboss ütles. :D
Suur tänu toetustiimile Hanno & Salme & Kristjan.

Minul on K1-K3 osas vaja eraldi logimisring teha, aga olen mõned korrad stalkeriga metsas käinud ja proovisin puude keelt kõneleda ja boonuka asukoha välja kirvetada. Peaaegu õnnestuski. Aga seda, milline trilemmast logiraamatut peidab, ma teada ei saanudki. Varsti selgus, et see logiraamat on teleporteeruv ja vahetab oma asukohta ja õigeni jõudmiseks oli vaja mitu korda ronida. See oli tegelt äge, sest sain proovida erinevat varustust ja ronimistehnikat. Veelkord tänan kõiki kaasronijaid ja eriti profitiimi Hanno-Kristjan-Salme! 👏👏👏 Ma ei tea ausalt mitte kedagi, kes tahaks nii pikalt puu otsas olla ja teisi juhendada!!!

Kapuu väljasõit vol. 2 teine aare - muidugi pidid enne K1-K4 logitud olema. Kuidagi lihtsamini läks siin ja kohe trilemmatama asudes sattusin jackpoti otsa. Aitäh peitjale aardeseeria eest ning Hannole ja Kristjanile nõu ja jõuga logimiseni toetamast.

Kapuu 1-3 olid küll vallutatud ja korodinaatide tükidki olemas. Neljanda puudumise tõttu pidime viimase , khm, kirvetama. Muidugi lõpus oli tõesti trilemma ja logimiseks pidi 2 puud ronima. Jätkuvalt väga äge ja tänud sündmuse korraldajatele!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Kõik, mis Priit kirjutas on õige - õnnega polnud selle aktsiooni juures mingit pistmist. Otseselt ei saa meeldivat päeva sügispäikese käes muidugi ka õnnetuseks nimetada, aga kujunes ta pikapeale khm, pingeliseks küll...

Minu isiklik elamus oli muidugi ärakukkuva ussripiku adrenaliiniga turgutamine; selleks sobis köisraudtee kahe puu vahel imehästi - valu oli nagu peoga pühitud. Toimeaine kippus aga maapinnale jõudmise järel lahjenema ja seejärel oli olemine näru. Seepärast jäi mu skooriks viis üles või alla otsa, et seda mõnusat a-tähega ainet ikka kauemaks jätkuks.

Kuna õnne meile ei pakutud, siis sai tehtud täisprogramm. Soojenduseks õnnestus köis niimoodi puu otsa toimetada, et too ei liikunud ei edasi, ega tagasi. Kuna ots õnneks maha ulatas, siis läks Madis seda mõistatust lahti harutama. Umbes kolm tundi ja mitu eksperimentaalset manöövrit hiljem oligi aeg lõpuks topsi nimed sisse joonistada ja sellele projektile joon alla tõmmata. Tänud mõnusa seeria eest!

Viies. Päike veel kõrgel taevas. Tehtud. Kapuuts kukeseeni täis. Punktid jagatud. Vaade: super. Aitäh aarde eest.

Tänaseks oligi plaanitud kapuud ja 1-5 meil ka teostatud sai.Siin õnnestus ka meil lendoravaid mängida.Ilm oli super ja metsaalune ilus.Kes momendil ronimisega ei tegelenud sai seeni korjata ja väiksemad korraldasid endale ise võistlusi.Oli tore päev.Aitäh!

Mega lahe, jälle midagi uut! Ma polnud kunagi selle aarde nime peale mõelnud. Algul tundus olema neid mitu ja alles hetke pärast, kui silm suutis haarata nad kõik siis lõi aarde nimi klaariks. Eks ma valmistusin siis vaimselt selleks, et siin ühe puu ronimisega ei pruugi hakkama saada ja ausalt ma ihkasingi sealt maa pealt kõrgustesse kolimist, sest need sipelgad ei ole mulle just eriti sümpaatsed. Puu valikuga täiega vedas. Sai kohe õige valitud ja siis sai põnevat köisraudteed pidi õhus Hannoga karpe vahetatud. Hirmus ka ühtki terakest polnud. Juu see andis juurde, et peitja isiklikult kõrval puu otsas oli. Nautisin pisut kaunist vaadet ja võiski nendele Kapuudele siin joone alla tõmmata. Otsustasime, et täna rohkem ei roni ja Käbikunni/Kapuu jätame järgmisesse päeva. Eks olime siin täna ka tublid viis tundi juba lustinud. Äge! Tänaste leitud aarete keskmine maastikuraskus viis! Veel aasta tagasi poleks ma seda uneski näha osanud, et minus selline tahan&teenära jõud sees leidub. Kiitus selle eest kõigile, kes mu ronimistele kaasa on elanud ning vaimset tuge pakkunud!

Vat mida see nimi tähendab! Poisid tegid kiire valiku, et veel ronida saaks, teised nautisid ilusat ilma ja oskuslikku tegutsemist. Suur tänu Hannole, kes pika päeva väga kannatlikult ja toetavalt õpetas ja varutusest puuduolevaid juppe laenas!

Siin oli küsimus, kes läheb ja kuhu läheb. Isad erilist soovi üles ei näidanud, aga poisid tahtsid mõlemad korra veel kõrgustes ära käia. Kuidas nüüd võtta, kas õigete või valede valikute tõttu nad seda mõlemad said ka. Meie Kusti sai lisa-närvikõdi veel sellega, et laskumine jäi toppama. Ei libisenud see köis ei üht ega teistpidi. Minul närvid krussis muidugi, aga lõpuks ikka sai tulema sealt.

Suur aitäh Pagaritele, kes meid kaasa kutsusid ja ülisuur tänu peitjale, kes lisaks nende aarete peitmisele meid aitas ja toetas.

See kevad on kuidagi ekstreemselt alanud. Eelmine nädalavahetus kanuuretk ja nüüd siis ronimine. Seekord ma varustust maha ei unustanud. Hannoga sai kokku lepitud kohtuda esimese puu all. Meil kõigil polnud köitega ronimisest õrna aimugi. Koolitus läks täie ette. Mehed ja pojad said kordamööda ronida, meie eest veelkord lapselaps. Poistel oli vist kergem, sest kui Mikk ja Margus kõrgustest alla tulid, olid maas lapiti kui kirjamargid. Eriline tänu Hannole, kes terve see aeg meid juhendas ja julgestas. On ikka heasüdamlike ja entusiastlikke geopeitureid, kes ei pea vaevaks algajatega tegeleda. Ronisid mõlemad Kustid. Aitäh.

Grande finale! Ma nädalavahetuse eest tänamise jätsin targu selle aarde juurde, ehkki nii Kapuu 4 kui 5 vääriks logina vähemalt A4. Aga noh, nii läheb, kui sa plaanid kirjutada pikad otsimismuljed ja siis kulub kirjutamiseks planeeritud aeg hoopis tagantjärele juba äralogitud aarete mõistatuste lahendamiseks :D. Sest muidu ei täi nende kohta ju ka midagi öelda… :D.

Suured tänud Hannole meid taaskord Kapuusid vallutama võtmast, siinsete puude all stardi saanud ronimiskool on mulle andnud tänaseks väga palju ägedaid seiklusi :). Aitäh pererahvale ka meid oma hubases saunamajas majutamast, pikk õhtuistumine ja mõnus leilitamine saunas lisasid asjale veel pool juurde :). Aitäh Kristjanile meid oma ronimisvarustusega toetama tulemast (ja hiljem linnaski pidevalt samale teemale kuuma andmast :D). Ja aitäh Marko, Mari, Simone ja Helge, et hüppasite kampa. See oli kokku üks ülimõnus nädalavahetus, ärgitan väga Kapuude rida siia metsa ka pikendama ;)

Kapuu 3 alt päästeoperatsioonilt naastes oli köis juba aaret hoidva puu otsas ning Simonel nimigi kirjas. Tema õnnetuseks ja meie õnneks oli tema see, kes pidi sel korral vaiguga võitlust pidama, aga lõpuks jäi ikka viimane pika ninaga, sest kõik teised said mööda vaiguvaba köit üles ja alla käia.

Aitäh veelkord kõigile ronimispäeval osalejatele. Väga tore üritus oli! :)

Ootamatult oligi selle päeva Grand Finale kätte jõudnud. Eelmise puu juures kokku pakitud laud pakiti siin uuesti lahti ning gurmee-ronimine jätkus. Tükk aega kimbutas trilemma ja jagus mitmeid erinevaid teooriaid. Kuna Kristjan oli enda traksidega teise puu juures hõivatud, siis tõmbasin Hanno stringid jalga ja suundusin esimese julgena asja uurima.

Kõik toimis nagu õlitatult, kuniks oli vaja alla tulla... Jäin sõnaotseses mõttes puu otsa kinni.
No ei liikunud köis läbi grigri mitte mingi valemiga, ei üht ega teistpidi. Tükk aega sebisin seal ja lõpuks tuli otsus end köies vaigusest kohast allapoole tõsta. Mõeldud, tehtud, laskusin ehk 2 meetrikest kui sedagi... uuesti kinni :D No ei ole võimalik! Selle aja peale ilmus Kristjan koos Markoga eelmiselt päästeoperatsioonilt ja pakkus, et võib mind ka alla päästma tulla. Samas kogu olukord pakkus mõnusat väljakutset, millega tahtsin ise hakkama saada. Edasi tuli mõte teine köis üles tõmmata. Alt saadeti üles aina uusi jubinaid ja üsna pea olingi teise köie küljes ning operatsiooni võis edukalt lõppenuks lugeda. See oli nüüd küll auga välja teenitud 5/5 :D Peale seda tehti mõningad korrektuurid, et järgmised samasse orki ei lendaks.

Oli ütlemata tore ja meeleolukas nädalavahetus. Suur aitäh kõigile ning Kapuu 1 & 2 - küll me veel kohtume!

Njaa, trilemma missugune. Kõigepealt panime priimuse püsti, keetsime kohvi ja kinnitasime keha kuna päev venib sellise põneva tegevuse juures paratamatult pikaks. Siis valisime omale meelepärase puu välja ja saatsime Simone luurele. Tuli välja, et tegime hea valiku. Jälle kord oli üks vahva nädalavahetus toredas seltskonnas. Suur tänu Hannole ja Triinule ning toredale kambale.

See Kapuude sari köitis mind kohe peale avaldamist, aga üksinda siia puu alla haukuma tulla tundus mõttetu, sest varustust mul polnud ja mingeid ronimisoskusi ka mitte.
Üritasin küll ennast ühe ja teise seltskonnaga kaasa sokutada, aga keegi polnud huvitatud algajaga selliste objektide peal jändamisest :( Ja nii ma kurvalt selle seeria enda jaoks kättesaamatuks liigitasingi. Tagantjärele võib öelda, et eks neil võib-olla õigus ka oli, sest kui ka ühe Kapuu oleksin tookord mingi ime läbi ära ronida suutnud, siis kõike viit päris kindlasti mitte. Millalgi detsembris Seeneküla lipumasti juures sain siis lõpuks esimest korda köiega ronimist proovida, oma 3m ronisin, rohkem ei julgenud :D Siis millalgi vist jaanuaris käisime Miki, Kristjani ja Kerliga Astangul minu jaoks teist korda ronimist harjutamas ja seal juba tundsin et voilaaa - saan ju enda ülesvinnamisega hakkama küll ja suudan isegi keeruliste nimedega jubinaid ise köie külge ja köie küljest lahti saada, ilma et vahepeal alla kukuks.
Kui kevadel hakkasid riburadapidi uued puuaarded ilmuma, siis sättisin ennast taaskord teistega kaasa proovima ning harjutama, üks puu teise järel sai vallutatud (siinkohal tänud kõigile õpetajatele ja ronimisvarustuse laenutajatele!) ja niimoodi vaikselt see kõrgusekartus hakkas ka vähenema ning enesekindlus suurenema. Kahjuks aga enamik ronimishuvilisi olid juba Kapuudel ära käinud. Kui aga sinnakanti sündmus tekkis, siis oli Kristjan, kes ka värskelt varustuse soetanud, ka aktsioonis ronima ja leppisime kokku, et enne sündmust peavad Kapuud vallutatud saama. Kuna teiste logidest saime aimu et kõige aeganõudvam on köie õigesse kohta saamine, siis palusin ka täpsuslaskurist Hanno appi, vahepeal oli tekkinud veel ronimishuvilisi ja puude alla tõotas kogunevat juba päris suur seltskond.

Siin siis tänase päeva finaal! Peale Kapuu4 vallutamist tekkinud tunne, et enam pole miski võimatu, sai siinset õelust nähes pisikese tagasilöögi, aga õnneks oli meid palju :)
Taas tuttav positsioon köiega sisse võetud ja mõne aja pärast oli siingi oma käega nimi logiraamatus kirjas. Tagantjärele võib öelda, et uskumatu päev oli. Poleks oma julgemaski unenäos lootnud, et ühe päevaga kõik 5 vallutatud saan!
Nüüd veel vaja üle koera saba saada, ehk siis Tallinnasse tagasi. Koju jõudsin kell 1 ülimalt väsinuna aga rahulolevana, oli see vast päev! :)

Suured-suured tänud peitjale aarete ja loomulikult ka kohapealse tegutsemise-õpetuse-julgustamise eest!!!

Siin oli kätte jõudnud kogu päeva haripunkt. Lõpptulemus, vallutada kõik Kapuud, oli juba käega katsuda. Kuna seal on korralik trilemma, siis külastasime nii mõndagi puud. Ajasin endalegi teist korda rakmed selga ja käisin üleval. Ronimine tuli juba kiiremini välja, aga allatulek vajab veel harjutamist ja suuremat eneseusku.

Aitäh Hanno, et nii teistsgused ja väljakutseid esitavaid aarded peitsid. Lisaks suur suur aitäh, et meiega terve päeva puude all olid ja varustust kontrollisid ning õpetussõnu jagasid.

Võite muidugi arvata, et me jäime täna siis Kapuude juures omadega lootusetult jänni ja ajahätta, aga ei. See oli tegelikult kõik nii plaanitud, et just siin selle viimase puu juures saaks minna üles puu otsa vaatama üle metsa paistvat madalat päikest, mis on horisondi taha vajumas. Maaliline südant soojendav vaatepilt. Ja noh, teisalt ka pingelang, et hell-yeaaaahh! - tehtud! Finaal! Siin me nüüd oleme! Hommikul tegime plaane, jumal pilvepiiril naeris. Arvasin, et see üritus lõpeb meil siin varem, aga mis siis ikka. Lõppes täpselt siis kui lõppema pidi ning kõik oli rõõmsad ja rahul.

Meiepoolsed suured tänusõnad Hannole, kes kogu selle raja siin valmistas ja üles pani, et meiesugused amatöörid saaks end proovile panna ja energiast tühjaks pigistada. Vähe veel sellest, veetis täna siin meiega 12+ tundi päeva, kuigi samal ajal olla ka muud kohustused, mis õnnestus teiste õlule lükata! :)

Meil oli ka väga tore seltskond, väga hea ilm ning kõik said, mis tahtsid ning kõik jäid sealjuures ka terveks. Võib päeva kordaläinuks lugeda küll! Nüüd võib minna [5★] Terrain Challenge'i vallutama!

Tänud.

Ühe pika ronimisi täis päeva lõpetuseks jäi päikeseloojang viimase kapuu juures. Kõik olid juba parajalt väsinud, kuid siiski täis tahtmist ja jõudu alustatu edukalt lõpule viia. Eelnevatest puudest tegi teistmoodi ägedaks see, et Hanno ronis kõrvale puule, et teha viimastest pingutustest pilte ning jagas live ülekandena seda geokommuunile edasi.

Teistele kaasaelamise järel jäin kogu ürituse ankrumeheks. Kogu päeva jooksul sain väga palju kogemust. Kuid väsinud pea vajas jubinate külge pookimisel siiski oskajamate juhendust. Kuid ronimine on nüüd vist küll veres, sest ülesminek läks väga ludinal. Vaid Hanno pidurdas mu hoogu, et ma ennem okste taha peitu minemist ikka ühe poosi pildi jaoks ka teeksin. Tehtud pilt oli mu lemmik. Edasi järgnes viimane logi kirjapanek, väike trikk ja viimane laskumine. Ja oligi tehtud! Juhhei!

Hiiglasikud tänusõnad Hannole, kelle juhendusel võis tunda ennast kindlalt ja ohutult. Oli valmis terve vaba päeva hommikust hilisõhtuni meile pühendama. Boonuseks oli ka üleüldse üks väga tore päev. Küll teeb kunagi ka selle saunaõhtu ära :)

Aitäh veel kord ja järgmiste kordadeni!

Siin proovisin Taneli tehnikat ja üles kui lipsti. Mul on mingi ajuvaba värk kõrgustes, mul läevad sassi jalad ja käed. Ei tea ma üldse, mis on vasak käsi või parem jalg. All oli selge kuda töötab allalaskumismasin, üleval aga asi pees.

Kui ma algul olin skeptiline Hanno, et krt sa peitsid, siis täna meeldis asi kõige rohkem. Esimesed korrad ronimistel ei vaadanud ma alla ja kõri kiilus hirmust kinni, süda läks pahaks, palav oli, jalad-käed kiskusid krampi. Nüüd võin juba tögada all teisi, et mx te nii väiksed olete.

Tänu peitjale ja kalli saavad ka mu kaaslased, Tanel ja Ove, mul oli teiega turvaline ja tore!

Oh jah, oligi viimane Kapuu. Meie jätsime auto lähimasse kohta maanteele ja saime teistest märgatavalt kiiremini kohale. Läksin peale Mairet ja Kallot ronima. Tundsin küll, et keha on natuke väsinud, aga panin selle viimase geointensiivse nädala arvele ja natukene hambad ristis hakkasin muudkui tõusma. Üleval nimi kirja ja tulin maapinnale tagasi. Olin jõudnud istuda tooli ja vaikselt rõõmustada, et ühe päevaga 5 Kapuud ronitud said ning hakkasin teistele kaasa elama. Istusin umbes minuti, kui tundsin, kuidas keegi mind kõhtu pussitab, seejärel tundus, et pussnuga vahetati mootorsae vastu ja väga väga väga halb oli olla. Jõudsin väikse ettekäändega Kaupo koheselt kaasa meelitada, teised puu alla maha jätta ja teiste vaateväljast pääsedes järjest kägaramas olekus suuna autosse võtta. Täpselt selline kipakas-lääbakas-viilitine-viltune tunne oli. Tund hiljem lebasin Pärnu haigla EMOs, kanüül käes ja kaks tilgutit voodi kõrval tilkumas. Eks see oma lollus ole, et kui tegelikult ainus füüsiline tegevus on aarete otsimine, siis päevas viis kapuud võiks võtta mõistusega või natuke aeglasemas tempos.
Keset ööd lasti mind haiglast välja ja suunati edasistele uuringutele. Kuna keegi ikka mind veel pussnoaga surkis, siis otsustasime, et meie veel paar päeva kestma pidanud tuur jääb ära ning veerand neli öösel jõudsime tagasi Tallinna. Ühtlasi on tuline kahju sellest, et vahvas seltskonnas jäi lõkkeõhtul käimata, aga eks neid tuleb tulevikus veel :)

Trilemma mis trilemma. Et millist neist siis valida. Minu kõhutunne vedas mind alt ja õigeks osutus kolmas valik. Vähemalt sai mõnuga ronida. Enamus otsijatest käis ka logiraamatu juures ära nagu peitja soov oli. Aardesse jäi üks rändahv, kes oli minuga männipuu aardest kaasa tulnud. Aitäh peitjale.

Otsepildid Kapuude alt ja ülalt :) Aitähh kõigile tublidele ronijatele, nii mõnigi on end täna ületanud ;).

Ja oligi aeg liikuda viimase väljakutse juurde. Seekord siis kohe trilemma. Minu kõhutunne õige puu suhtes osutus õigeks aga loomulikult ma ei tahtnud sellest alustada. Valisime esimeseks ikka kõige ebatõenäolisema puu ja valik osutus õigeks lõpuni välja. Ronida sai kohe mitu korda ja ülevalt ei olnud tahtmist kuidagi alla maapinnale tulla. Tänan põneva väljakutse seeria eest!