Kapuu 3: Lääbakas

Eelmised 2 puud vallutatud, asusime siis kogu tiimiga 3ndat puud vallutama. Ega siis 2 ilma kolmandata jääda saa. 😁

Oli märgata kyl tiimi väsimust.. üle 8 h ju siiski koos metsas aega veedetud ja muljetatud.. aga ega sellises meeldivas meeskonnas ju keegi alla anda ei saa. Edasi ja veel energilisemalt. 🙃

Seekord ei saanud enam nii äpu olla ja tahtsin ise hakkama saada. Eelmised 2 puud takerdusin seal puu otsas ainult.. ülesse jõudsin, aga krt.. selleks ka vaja mõned tegevused teha, et alla tagasi saaks. Ja sry veelkord.. ma vist meister asjade kukutaja.. thx @harrysp et karbikaane puu otsa tagasi viisid. 🤭

Lõpuks jõudis kohale, mida ja kuidas tegema peab 🤭 Käidud, tehtud. Osavust oli märgata ka Merle, Marko ja Harryse suhtes. Kõik olid väga tublid.

Kokkuvõtteks siis.. selle aarde logimisega meie päev lõppes. Minu jaoks oli selline tiimiüritus esmakordne ja olenevalt sellest, et teadsin ainult ühte inimest, saime läbi kogemuste kogu tiimiga ühtseks. Aitäh seiklusrikka päeva ja veel meeldivama seltskonna eest. Suur kummardus Hannole, kes koolitas, juhendas ja varustuse ees hoolitses ( :

Eriline tänu @harrysp, et võimaluse midagi nii teistsugust teha sain.. 😊

Kolmanda juures hakkas juba hämarduma ja tegelikult mulle tundub pimedas selline tegevus vähe turvalisem ka - ei saa aru, kui pikk/kiire potsensiaalne kiirlaskumine oleks. Võiks ju arvata, et seltskond juba väsinud. Aga ei, mõni veel tegi rekordeidki. Eks ilmselt lõpuks hakkasid enamus tegema ka seda, mida Hanno juhendas. Päris hea oli Marianne kommentaar puuotsas Hanno küsimuse peale: "Ei, ei, seekord on päriselt ka kõik hästi" XD. Jätkuvalt suured tänud ägedale seltskonnale ja järgmiste seiklusteni!

Siia sai juba pealamp peas tuldud, sest valget aega on ju nagu on sel aastaajal. Siin vist tegi Marjanne rekordi, 14.5 minutit üles-alla. Peitjale tänud!

Ei jäänud kapuu seerias kaks kolmandata. Rühkisime juba üsna väsinuna #3 manu ja ehkki päike loojus (ja veised taas kisa tõstsid) oli suurem osa geokambast veel rivis ja valmis pimedas ka siinse aardekastini pingutama. Kaks meist said veel lambita üles, aga mina ja Harrys pidime juba lambid laubale seadma. Tegelikult oli see omamoodi kogemus, kui muud peale köite, puu ja langevate lumeräitsakate midagi ei näe. Et see oli viimane tänane kapuu, tuli end kokku võtta ja asi ära teha. Võib öelda, et oli ikka vahe, kas esimene v kolmas ronimine. Aitäh kaastiimile huumori eest ja Hannole meid totusid toetamast.

Ka puu, puu, puu .... Eelmisel õhtul olime umbes 30 ruumi puid ühest hunnikust teise ladunud ja nüüd oli aeg preemiaks. Tulime vaatasime mõnda puud ka enne seda, kui ta küttepuuks saab :) Kristjani varustuse ja abiga läks siin kõik imelihtsalt - köis paika, krabinal üles, vajalik info talletatud ja alla tagasi. Meil oli ajaaken autost autoni täpselt 1 tund ja saime sellega ilusti hakkama. Aitäh Kristjanile ja Hannole!

Madarale siin meeldis. Hea seeria lapses ronimisvaimustuse kasvatamiseks - aitäh :)

Siingi läks nagu lepase reega, köis jälle teise katsega õiges kohas. Seekord käis Madis kirjatöid tegemas ja olgem ausad, tal tuli see protseduur ikka märkimisväärselt kiiremini välja. Pärast jälle kohustuslik noorpeituri soolo ja edasi juba magustoidu juurde. Tänud aarde eest!

Kolmas. Ilm jätkuvalt mõnusalt soe. Siin läks kõige kiiremini. Maastik puu all väga hea. Nüüd lõpuks sai ikka seeni ka koju korjama hakatud. Vaade: suurepärane. Aitäh aarde eest.

Tänaseks oligi plaanitud kapuud ja 1-5 meil ka teostatud sai.Ilm oli super ja metsaalune ilus.Kes momendil ronimisega ei tegelenud sai seeni korjata ja väiksemad korraldasid endale ise võistlusi.Oli tore päev.Aitäh!

Kahe esimese Kapuu vallutamisest on möödas üle kuu. Jätkamise plaan oli ajalises osas üsna ähmane aga kuna Marguse rattaretk jäi plaanitust lühemaks ja Hannole meie äkkvisiit sobilik näis, siis olimegi õhtuks platsis. Kuna umbes pooled Käbikunnid on praeguseks hetkeks alistatud siis Kapuud tunduvad hulka lihtsamad. Rõhk on sõnal tunduvad. Tegelikult on ju nii, et kuidas ronimise asjad sujuvad sõltub paljudest olulistest pisiasjadest. Köis sai üsna kiirelt üles. Kui olin umbes neli meetrit roninud hakkas Margus midagi Hannole rääkima ja siis nad vaatasid mõlemad väga tõsiste nägudega ülespoole. Mul tekkis ettekujutlus, et raudselt on midagi valesti nüüd ja enne, kui julgesin edasi liikuda pidi Hanno korduvalt kinnitama, et kõik on kombes. Üleval olles pidin aardeni ulatumiseks tegema sirutusharjutusi. Kast oli täpselt nii kaugel, et sõrmeotstega seda puudutada sain aga karbi kätte saamiseks sellest ei piisanud. Mehed juhendasid teineteise võidu ja karbini ma ka jõudsin. Kui logimise protseduur sai tehtud pidi algama mugav laskumine. Jukerdasin seal tükk aega aga haaratsit lahti ei saanud. See oli ebasobivalt oksaga samale tasandile jäänud. Edasi lükata ei julgenud ja alla ka ei saanud. Muid imetrikke sellises kõrguses katsetama ei tahtnud hakata. Tunnen end selle jaoks ikka veel liiga ebakindlalt. Lõpuks sain maa pealt korralduse, et jäägu haarats üles. Kui varbad olid vastu maad tuli taaskord meelde, et Kapuu 5 tarbeks jäi vihje võtmata ja nii juba kolmas puu järjest. Väga sihikindel minust. Kui neid igasugu pisi pusserdisi mitte arvestada siis kokkuvõtteks oli ikka mõnus ronimine ja siit edasi liikusime loogilise jätkuna Kapuu 4 poole. Aitäh Hannole ja Margusele! Ilma teie vaimse abita ei saaks ma ei üles ega alla ka siis, kui ise ronimisvarustust omaks.

Küll on toredad aardenimed! Puud ise küll üsna sirged, aga iga kord, kui keegi juba üleval on, paneb kõva tuuleiil ladva kõikuma. Aitäh!

Oehh, nii kõhedaks võtab see üles vaatamine ikka. Kiitus ronijatele.

Suur aitäh Pagaritele, kes meid kaasa kutsusid ja ülisuur tänu peitjale, kes lisaks nende aarete peitmisele meid aitas ja toetas.

See kevad on kuidagi ekstreemselt alanud. Eelmine nädalavahetus kanuuretk ja nüüd siis ronimine. Seekord ma varustust maha ei unustanud. Hannoga sai kokku lepitud kohtuda esimese puu all. Meil kõigil polnud köitega ronimisest õrna aimugi. Koolitus läks täie ette. Mehed ja pojad said kordamööda ronida, meie eest veelkord lapselaps. Poistel oli vist kergem, sest kui Mikk ja Margus kõrgustest alla tulid, olid maas lapiti kui kirjamargid. Eriline tänu Hannole, kes terve see aeg meid juhendas ja julgestas. On ikka heasüdamlike ja entusiastlikke geopeitureid, kes ei pea vaevaks algajatega tegeleda. Ronis Margus. Aitäh.

Osadel oli kolmas ronitud, aga osadel mitte. Niisiis tuli siin ka ära käia. Väike suts üles ja kiiresti alla tagasi. Tänan.

Sel ajal kui naistega neljanda juures sahmerdasime, käisid mehed kolmandat puud ette valmistamas ja nulli saabudes oli kõik paigas. Tuli vaid end traksidesse paigutada ja aardeni kobida. Ei oskagi nüüd öelda, kas oli ta tõesti nõnda Lääbakas? Minu hinnangul täitsa kobe tükk. Soe oli juba tehtud ja tõusmine möödus mõnusalt. Ka üleval ei olnud seekord probleeme ning kiidaks siinkohal puu valikut - oli meeldiv nii köies rippudes logida kui ka hiljem oksa peal istudes jalgu kõlgutada.

Ükshaaval käisime kõik karbi juures ära ning Helge, kes alles mõned hetked tagasi rääkis suurest hirmust ja poolele teele ronimisest, tõusis meeter meetri haaval aina kõrgemale ja saigi lõpuks oma käega nime raamatusse kritseldada. Võib vist kinnitada, et miski pole hirmsam, kui hirm ise. Kiitus!

Kui ring sai täis, siis pakkisime asjad kokku ning olime valmis lõppu suunduma. Järsku aga otsustas üks jubin puu otsa jääda ja peale edutuid liiniviskeid suundus Kristjan slingidega päästeoperatsioonile. Siinkohal oleks paslik mainida, et see ei jäänud üldse mitte päeva viimaseks erroriks :D Aitäh!

Kolmas ja senimaani viimane kapuu aare minu jaoks. Selle otsas käisin esimesena. Väga mõnus puu selles mõttes, et ei pidanud enne kastini jõudmist ühegi teele jääva oksa pärast muretsema. Vahetult enne aaret üks oli, seal piisas logiraamatuni ulatamiseks haaratsi üle lükkamisest, Gri-Gri aga oksast allapoole jätmisest.
Kolm ronimist järjest on minu jaoks senimaani rekord. Eriti hea meel oli aga, et käed-jalad polnud ära väsinud, ju siis kasutasin kasutasin õigeid lihaseid õigetes kohtades.

Aitäh, loodetavasti saab ka ülejäänud kapuud varsti vallutatud.

Järgmine aare meile kõrgustes täna ja et Hanno mulle siin uuesti üle näitas, mida kogu varustusega on mõistlik teha ja mida kindlasti mitte teha :D, jõudsin kastini vist parima isikliku päeva-ajaga. Kuigi ka siin oli enne konteinerini pääsemist ronijaid ootamas üks iseloomuga oks ja sellega maadlemine aitas mu päris kiiresti nõustuma alt hõigatava küsimuse „kas tänaseks aitab või sätime varustuse üles veel ühe puu peale?“ esimese poolega... :D. Peale mind ronis veel Triin ning kui temal ka kastini ja tagasi tiir tehtud sai, otsustasime puude all oma poe kokku panna ning päev hoopis lõpetada Toomasn uute aarete ärakülastamisega :).

See oli tõesti lihtsalt üks ülimõnus nädalavahetus. Aitäh Triinule ja Hannole meid lahkesti oma hubases saunamajas võõrustamast, mõnusa sauna eest, Hannole ka järgmine päev meie kõigi ronimisoskuslikeks õpetamise eest. Kristjanile samuti aitäh toetamast ja meiega oma ronimisvarustust jagamast :). Kõigile kampatulijatele aitäh seltskonna eest, taolisi ägedaid õhtuid ja geopäevi ei vahetaks ma millegi vastu maamunal… Ja peatse kogu ürituse kordamiseni, pooled puud (ja võimalikud uued aardepuud) jäid meil ju veel vallutamata ;).

Kuni viimased veel esimese puu juures askeldasid, siis kolisime meie asjadega teise puu juurest kolmanda juurde ja asusime seda vallutama. Esimesena käis üleval Marko, kes mulle paar kasulikku nippi andis. Kuni oksani oli vägagi kerge, kuigi eelnevad kaks ronimist viimase paari tunni jooksul andsid juba natuke tunda. Keeruline osa oli oksast haaratsi üle lükkamine, mida pidi kindlasti tegema, sest muidu ei ulatanud karbini. Kirusime puu all lamavat peitjat, et ei võinud siis 20 cm madalamale panna või :D Aga tegelikult oli väga tore ja ainult aitäh talle selle karbi eest siin!

Pärast minu ronimist tegime ühise söögipausi ning vaatasime Marise ronimist, kellele lõpuks õiged tõmbed käppa said. Kuna otsustasime, et kell on juba palju ja täna järgmiste puude juurde edasi ei liigu, siis otsustas ka Triin ikkagi proovida - jälle üks suur eneseületus!

Suur aitäh teile kõigile, kellega koos puude üleval ja all sai oldud! Veelgi suurem aitäh Triinule ja Hannole majutuse eest! Aitäh peitjale peitmast! Aitäh instruktoritele oma krempli ja õpetussõnade eest! Eks igaüks nüüd sai aru, kuhu ta kategoriseerus :D

See Kapuude sari köitis mind kohe peale avaldamist, aga üksinda siia puu alla haukuma tulla tundus mõttetu, sest varustust mul polnud ja mingeid ronimisoskusi ka mitte.
Üritasin küll ennast ühe ja teise seltskonnaga kaasa sokutada, aga keegi polnud huvitatud algajaga selliste objektide peal jändamisest :( Ja nii ma kurvalt selle seeria enda jaoks kättesaamatuks liigitasingi. Tagantjärele võib öelda, et eks neil võib-olla õigus ka oli, sest kui ka ühe Kapuu oleksin tookord mingi ime läbi ära ronida suutnud, siis kõike viit päris kindlasti mitte. Millalgi detsembris Seeneküla lipumasti juures sain siis lõpuks esimest korda köiega ronimist proovida, oma 3m ronisin, rohkem ei julgenud :D Siis millalgi vist jaanuaris käisime Miki, Kristjani ja Kerliga Astangul minu jaoks teist korda ronimist harjutamas ja seal juba tundsin et voilaaa - saan ju enda ülesvinnamisega hakkama küll ja suudan isegi keeruliste nimedega jubinaid ise köie külge ja köie küljest lahti saada, ilma et vahepeal alla kukuks.
Kui kevadel hakkasid riburadapidi uued puuaarded ilmuma, siis sättisin ennast taaskord teistega kaasa proovima ning harjutama, üks puu teise järel sai vallutatud (siinkohal tänud kõigile õpetajatele ja ronimisvarustuse laenutajatele!) ja niimoodi vaikselt see kõrgusekartus hakkas ka vähenema ning enesekindlus suurenema. Kahjuks aga enamik ronimishuvilisi olid juba Kapuudel ära käinud. Kui aga sinnakanti sündmus tekkis, siis oli Kristjan, kes ka värskelt varustuse soetanud, ka aktsioonis ronima ja leppisime kokku, et enne sündmust peavad Kapuud vallutatud saama. Kuna teiste logidest saime aimu et kõige aeganõudvam on köie õigesse kohta saamine, siis palusin ka täpsuslaskurist Hanno appi, vahepeal oli tekkinud veel ronimishuvilisi ja puude alla tõotas kogunevat juba päris suur seltskond.

Kolmandana asusin siis seda puud vallutama.
Taas olid oksad ja selle võrra keerulisem ronimine, lisandunud veel sõber tuul, kes puud ikka mõnuga kõigutas, nii et lausa kiljuma võttis ja alumistel nalja kui palju :)
Kui esimese puu juures oli laskmiseks mingi paanikanupuga grigri, mis tõesti korraliku paanika hetkeks tekitas, kui laskumisel klõps tegi ja kang lõdvalt teisele poole vajus, mispeale mina millisekundi juures arvasin, et nii, nüüd on kõik - grigri läks puruks ja kohe olen priiküüdiga all, mida õnneks ei juhtunud, vaid hoopis seisma jäin..., siis siin lisas elevust eriti vaigune köis, kust lihtsalt tundus võimatu alla saada, sest grigri lihtsalt ei liikunud muidu, kui pidi ennast köie otsas hüpitama ja siis liikus hooga kohe mitukümmend cm vabalangemine kiirusel, enne kui taas kinni kiilus. Alla jõudes olid käed surmväsinud, terve kere ardenaliinist värisemas ja tunne et enam ühtegi puud ma näha ei taha...
3 tehtud, 2 veel!

Lääbakas oli see puu tõesti. Karl pani kiirelt rakmed selga ja hakkas aga ronima. Alt vaadates ei saanud üldse aru, et köis oleks vaigune olnud, aga juttude järgi segas see niimõndagi ja oli raskem ronida. Lõpuks said kõik soovijad puu otsas käidud ja oli aeg liikuda järgmise puu juurde.

Kui seda ronimispäeva alustasime siin Kapuu 2 juurest ja järgmisena sai köis üles tõmmatud nr 1-le, siis kohe peale seda sai teine köis paika seatud just siia puule ja minu järgmine pingutus saigi just siin ette võetud.

Köis oli tõesti eelmise puu juures üsna pikas ulatuses vaiguseks saanud ja see ei teinud ronimist kuidagi kergemaks. Tegelt otse vastupidi. Raskem oli minna nii üles kui tegelikult ka alla tulla, sest köis ei tahtnud kuidagi läbi grigri joosta. Sain siiski õnneks üleval käidud ja ka alla naastud. Peale seda sidusime köie veidi teisi kohta, et vaigust köit peakv vähem kasutama. Väga palju sellest abi siiski ei olnud ning seda köit täna rohkem kasutusele ei võetud. Tänud aarde eest!

Lääbaka kapuu juurde jõudes olid kõik nööride ja köite protseduurid juba edukalt sooritatud. Kallo jõudnud juba üles-allagi ära käia. Vaatlesime kuidas töötavad vaigune köis ja tehnika omavahel. Paistis, et üles oli raskem saada kui ennem. Alla liikudes jäi üks orav sootuks kinni. Keegi siiski päriselt puu otsa lõksu ei jäänud.

Minu korra ajal sain tunda kus vahepeal tuli haaratsit lausa kahe käega üle vaiguse koha lükata. Kui takistusest mööda oli saadud, siis oli juba lustlik ronimine ja laskumine. Esimese ronimise hirm oli asendunud justkui kerge kogemusega. Sain lausa kiita kui iseseisvalt rulliku lahti võtsin, köie õigelt poolt õigesse kätte panin ning seejärel haaratsi lahti haakasin. Lääbakasse oli kokkuvõttes vast päeva kõige lihtsam ronimine, sest jõudu oli palju, segavaid oksi vähe ja pisikene oskusekübe juba vundamendina tekkinud. Tänan!

Jõulumäge küll vahepeal puhtaks ei saanud, aga tulime siia tagasi, sest seda puud pidin viimasena vallutama. Kohale jõudsin täpselt parajal ajal, et rakmed selga ajada ja nõks oodata, et ise minema hakata. Arvasin küll, et ei jaksa, aga keha oli adrenaliini täis ja hakkasin muudkui tõusma. Füüsiliselt oli seda puud kõige keerulisem võtta, sest köis oli nüüdseks üpris vaigune ja tavapärasest rohkem oli tarvis teha tühja tööd. Meetrid vähenesid, kast lähenes ja oligi varsti rõõm nimi kirja panna. Laskumine oli vahepeal natuke veel paremaks läinud ja järjest kiiremini jõudsin maa peale tagasi.

Siin pakkusin küll Lätlastele ronimist, nu et saaks lips ma logi kirja aga need vangutasid vaid pead kui mu mehed mind rakmetesse riietuma hakkasid. Midagi nad omas keeles podisesid, arvata võis, et pidasid meid hulludeks.

Hull või mitte aga logi on kirjas. Tänud väljakutse eest, 3:0, meie võit!

Siin läks meil kiirelt kuna Tanelil õnnestus viskeliin kohe esimese korraga üles saada. See-eest järgmise puu juures meil enam nii hästi ei läinud.

Pärast Kapuu 2 läks siin lausa lepse reega. Nool lendas esimesel katsel õigest kohast läbi, edasi peenike nööd ja siis juba köis üles. Mis nii viga. Tekkis juba tunne, et olen nipid kätte saanud, mille ekslikkus selgus paraku juba järgmise aarde juures. Vahepeal käis aarde alt läbi ka punt lätlasi, aga puu otsa nad siiski minema ei hakanud. Aitäh peitjale.

Minu jaoks oli päev peale Kapuu 2 vallutust igati korda läinud ja jalutasin rõõmsalt auto juurde tagasi. Seal aga, peale võikudest uue energia ammutamist, tuli ikka pisike põnevuse uss sisse ja vaja Kapuu 3 ka üle vaadata. Nii igaks juhuks ei saanud ju varustust ka maha jätta. Vaadates tundus see aare pisut madalamal olevat, kui eelmine ja nii ahvatlevalt sobivaid oksi leidus ka.. Sandri esimene vise osutus liiga heaks, et mitte proovida köie üles tõmbamist. Ka köis sai kohe esimese katsega paika ja selle varuks jäänud pikkuse järgi tundus tõesti pisut kergem ronimine tulevat. Kohe ajasin endale vöö ümber ja asusin karabiine kinnitama. Kui isegi Kerli suutis samal päeval 2 Kapuud ronida, siis ilmselgelt ei saa see midagi võimatult rasket ju olla :D Täpselt 10 minutit hiljem kõlkusin mõnusasti kasti kõrval oksal ja täitsin logiraamatut. Mmmm.. mõnus :) Peale väikest nautimise hetke tegin kiire laskumise ja andsin ronimis teatepulga üle. Tehtud seegi Kapuu... juhuu. Tänan väljakutse eest.

Kui kapuu 2 sai vallutatud, mõtlesime, et tuleme lihtsalt piilume ka järgmist. Käed ka lõid kergelt tuld välja ja ega ei plaaninutki enamat. Niisama haarasin viskeliini ja saatsin kõrgusesse teele, kui kuskile kandma jäi oli kerge vaikuse hetk, et kas... et kas tõesti esimese viskega täpselt sinna kuhu oli vaja? :O Ja täpselt nii oligi, kohe peale seda oli ka köis paigas. Kui veel viimaseid sõlmi tegin rippus Inge juba rakmetes köie otsas ja pani ülesse minema...
No hästi, saingi veel veidi puhata. Kui ta sai oma asjad üleval aetud läksin järgmisena ülesse. Üleval oli nii hea istuda, et oleks kauemakski jäänud aga kodu siiski kaugel ja tuli teekonda jätkata. Väga lahedad aarded, kindlasti mingi aeg uuesti ja tuleb kõik lõpuni ära vormistada. Suured tänud :)

Tänud.

Nüüdseks olen ma seal puude all käinud vist juba 6 korda. Praegu on veel mõni meeter karbini.. kuid täna ei ole veel see päev.