Sibulasoo.1
Kirjeldus
Sibulasoo ei ole tavaline soo, see on linnaraba. Pärnu linna raba.
Siin sosistab tuul kuupaistel üle bonsaimändide õrna uduloori laotades, taustaks maikuine kägu ja rabakonnad.
Vana jutustuse järgi kasvas siin kunagi maailma kõige kangem sibul – selline, mille lõikamisel hakkasid nutma isegi hundid ja mille aroomist võisid eksiteele sattuda põhjatuuled. See sibul olevat olnud nii vägev, et iga kooritud kiht paljastas uue saladuse: kord kadunud ränduri jalajäljed, kord uppunud tähtede helgi, kord ammuse nõia loitsu.
Kui inimesed lõpuks liiga uudishimulikuks muutusid, pahandas soo nende peale – udu tõusis paksemaks, samblad vajusid sügavamaks ja muistne sibul tõmbus maa sisse, peitudes turbakihi alla nagu vaikiv süda. Alles jäi ainult legend, et kord iga mitmekümne aasta tagant vilksatab selle vägi korraks välja: sibula koorimisest alles jäänud kergelt magus, kergelt vänge lõhn, mis juhatab julgema rändaja ühe väikese aardeni.
Räägitakse, et kui siia sattub keegi, kes oskab kuulata rohkemat kui enda samme ja julgeb usaldada nii konnakoori kui linnulaulu, antakse talle võimalus leida killuke Sibulasoo südamest. Mitte kulla ega kalliskivide, vaid millegi teistsuguse näol – väikene tükike unustatud lugudest, mis on peidetud sammalde varju ja puujuurte vahele. See ongi see aare, mida sa otsid.
Aga ole ettevaatlik: Sibulasoo ei meeldi kärsitutele. Siin on aeg aeglasem, sammud pehmemad ja mõtted veidi udused. Kui kiirustad, kõnnid aardest mööda. Kui jääd liiga kauaks unistama, hakkab soo enda lugusid su pähe sosistama ja võid unustada, miks üldse tulid.
Kui leiad varjatud koha, kus maapind on veidi kandvam, samblakiht õhem ja õhus on õrn sibulane hõng, mis ei sobi üldse kokku ümbritseva metsase lõhnaga, siis tea: oled lähedal. Siin, ühe tagasihoidliku peidupaiga sees, ootab sind tavaline väike aardekarp – aga ära lase lihtsal välisilmel end petta. See on nagu sibul: tõeline tuum on peidus kihtide all – gps-jäljed, vanade leidjate nimed, sinu enda lugu, mille siia kirjutad, ja need lood, mis jäävad ainult soo ja sinu vahele.
Pane leidmise järel kaas hoolega kinni, peida aare sama hästi (või pareminigi!) ja ehk jätab Sibulasoo sind siis tulevikus meelde kui ühe neist, kes oskas tulla vaikse lugupidamisega, mitte kärarikka vallutusretkega. Ja avab veel mõne laeka.
Ja kui sul pisar silma tuleb, kui sa kükakil leitud karbiga sahmerdad… ära muretse. Võib-olla on see sibul. Võib-olla on see rõõm leitud aardest. Võib-olla on see lihtsalt Sibulasoo ise, kes sind hetkeks puudutas.
Sibulasoo ei ole tavaline soo, see on linnaraba. Pärnu linna raba.
Siin sosistab tuul kuupaistel üle bonsaimändide õrna uduloori laotades, taustaks maikuine kägu ja rabakonnad.
Vana jutustuse järgi kasvas siin kunagi maailma kõige kangem sibul – selline, mille lõikamisel hakkasid nutma isegi hundid ja mille aroomist võisid eksiteele sattuda põhjatuuled. See sibul olevat olnud nii vägev, et iga kooritud kiht paljastas uue saladuse: kord kadunud ränduri jalajäljed, kord uppunud tähtede helgi, kord ammuse nõia loitsu.
Kui inimesed lõpuks liiga uudishimulikuks muutusid, pahandas soo nende peale – udu tõusis paksemaks, samblad vajusid sügavamaks ja muistne sibul tõmbus maa sisse, peitudes turbakihi alla nagu vaikiv süda. Alles jäi ainult legend, et kord iga mitmekümne aasta tagant vilksatab selle vägi korraks välja: sibula koorimisest alles jäänud kergelt magus, kergelt vänge lõhn, mis juhatab julgema rändaja ühe väikese aardeni.
Räägitakse, et kui siia sattub keegi, kes oskab kuulata rohkemat kui enda samme ja julgeb usaldada nii konnakoori kui linnulaulu, antakse talle võimalus leida killuke Sibulasoo südamest. Mitte kulla ega kalliskivide, vaid millegi teistsuguse näol – väikene tükike unustatud lugudest, mis on peidetud sammalde varju ja puujuurte vahele. See ongi see aare, mida sa otsid.
Aga ole ettevaatlik: Sibulasoo ei meeldi kärsitutele. Siin on aeg aeglasem, sammud pehmemad ja mõtted veidi udused. Kui kiirustad, kõnnid aardest mööda. Kui jääd liiga kauaks unistama, hakkab soo enda lugusid su pähe sosistama ja võid unustada, miks üldse tulid.
Kui leiad varjatud koha, kus maapind on veidi kandvam, samblakiht õhem ja õhus on õrn sibulane hõng, mis ei sobi üldse kokku ümbritseva metsase lõhnaga, siis tea: oled lähedal. Siin, ühe tagasihoidliku peidupaiga sees, ootab sind tavaline väike aardekarp – aga ära lase lihtsal välisilmel end petta. See on nagu sibul: tõeline tuum on peidus kihtide all – gps-jäljed, vanade leidjate nimed, sinu enda lugu, mille siia kirjutad, ja need lood, mis jäävad ainult soo ja sinu vahele.
Pane leidmise järel kaas hoolega kinni, peida aare sama hästi (või pareminigi!) ja ehk jätab Sibulasoo sind siis tulevikus meelde kui ühe neist, kes oskas tulla vaikse lugupidamisega, mitte kärarikka vallutusretkega. Ja avab veel mõne laeka.
Ja kui sul pisar silma tuleb, kui sa kükakil leitud karbiga sahmerdad… ära muretse. Võib-olla on see sibul. Võib-olla on see rõõm leitud aardest. Võib-olla on see lihtsalt Sibulasoo ise, kes sind hetkeks puudutas.
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Võtsime Oliveriga ette suurema kahepäevase seikluse, et avastada Raplamaa ja Pärnumaa põnevaid nurki ning teepeale jäävaid geopeituse aardeid. Kahe päeva jooksul sai selja taha jäetud omajagu kilomeetreid ning see sihtkoht oli üks punkt meie tihedas reisiplaanis. Iga peatus sellel teekonnal pakkus midagi omapärast ja omamoodi avastamisrõõmu.
Kuna plaan oli suur ja kohti palju, siis iga peidukoht esitas meile omaette väljakutse – mõni andis end kergemini kätte, teine vajas jällegi veidi rohkem süvenemist ja teravamat pilku.
Suur tänu aarde omanikule, kes selle peiduka lõi, meid siia kanti juhatas ning andis oma panuse meie kahepäevase suurtuuri õnnestumisse! Tervitused otsijatelt ja järgmiste seiklusteni!
Seekordsel vanematekodu külastusel avastasin, et keegi on just mu lapsepõlve mängumaadele hulga aardeid peitnud! Sibulasoo nimi tuleb minu meelest hoopis sellest, et vene rahvusest seene- ja marjakorjamise meeskonnad siin 80ndatel ja 90ndatel sügisesel hoolega töötasid - poisikesed jooksid mööda metsa ja sood ringi, kui leidsid parema seene- või marjakoha, siis kutsuti vilega kohale memmekesed, kes tööle asusid ja korvid täis pandi. Eks seda vängemat sibulahaisu võis ju neist ka metsa alla maha jääda, mine seda tea.
Aga minu lapsepõlve metsad ja sood olid just siin. Aarde juurde jalutamiseks kõige paremini kasutatav tee oli me suusarada. Siis polnud ta nii liivane, tavaline pinnastee oli, jälje pidi sinna muidugi ise sisse sõitma (ja sõitsime tihedalt, siis see püsis ka). ATVd muutusid populaarseks hiljem ja meie suusaraja aluspõhi on selle tõttu täitsa tundamatuseni muutunud.
Praeguseks on see mets saanud mu pisipoja mängumaaks ja nii me täna, vihmase päeva selginenud õhtul koos väikesele jalutusringile suundusime, aaret uudistama ja oma tavalist kahe karjääri ringi jalutama.
Aarde juures läks väga kaua, ei osanud teda mitte kuidagi leida. Otsimise käigus sain aru, et mu 5a plika stiilis riietus - sitsikleit, kummikud ja dressikas, polnud just eriti sobiv. Ülevalt puuokstelt kippus vett pähe tilkuma ja paljad sääred kutsusid ligi mingeid vereimejaid ja kippusid triibuliseks sama. Sellest ja noorgeopeituri virinast, et miks me juba kiiremini ei leia, hoolimata, uurisin ikka edasi siit ja sealt ja kolmandalt poolt, kuni lõpuks siiski oli oidu ka õigesse kohta vaadata.
Aitäh peitmast!
Võtsin geoputuka ka metsast kaasa. Juhuks kui talle elu sipelgapesas ikkagi väga ei meeldi...
Sibulasoo on küll tore avastus geopeituse vaatenurgast. Nii linna lähedal selline mõnus rabamaastik. Igasugu radu liikumiseks ka ja pole muretki kohale jõudmisega. Maastiku raskusastme järgi arvasin siin ekstreemsema kraaviületuse ja maastiku olevat aga tegelikult väga lihtne. Nulli jõudes märkasin kohe kahtlast kohta ja küsisin sipelgatelt aardekarbi logimiseks. Jätsin karpi ühe ränduri ja nihutasin karbi paarkümmend cm sipelgapesast eemale. Kuigi nad võivad järgi kolida, sest ilmselt meeldib neilegi see peidukoht. Aitäh rappa kutsumast.
Pole sel aastal peale ühe sääse hammustavaid lendlasi veel näinud. Siin neid oli, parmud olid ilgelt suured , üks näksas jalast, valus oli.
Pärast auto juurde tagasi jõudes maandus uksele pildil olev tegelane.
Lehtpuukooresikk
Tänud aarde eest
Aitäh!
FTF 10:50 Tänan. 24 tundi hilem peale aarte avaldamist lootsin ,et rahvas raja sisse tallunud aga näe soo elukat olin esimene. 2-3 minutit otsida ja nimi kirjas. tänan.
Aare avaldatud.