Sibulasoo.3

Sibulasoo on sind juba kaks korda proovile pannud – kõigepealt südamega, siis mäluga. Kes siia kolmandat korda tagasi tuleb, selle kohta ei ütle soo enam „külaline“. Nüüd hakkad sa tasapisi selle paiga omaks saama, olgu või ainult õrna niidina lugude võrgus.

On üks vähe räägitud jutt, mida vanad soovalvurid sosistasid, kui udu oli kohe eriti paks ja öö liigagi vaikne. Nad rääkisid kolmandast kihist – sellest, mille juurde ei jõuta juhuslikult. Esimese aarde juurde satutakse juhuse ja uudishimuga, teise juurde järjekindluse ja tähelepanu toel. Kolmanda juurde… tullakse siis, kui soo tahab teada, mida sina talle vastu annad.

Pärast esimest ja teist aaret tundub tee siia võib-olla lihtsam: madalad männid on kõrgemad, hallikas udu läbipaistvam, kuukuma läbi puude tuhmim. Kuid õrn sibulane vari on ikka õhus. Midagi on teisiti. Tekkinud on rajad, mõni puu on murdunud, maapind tundub olevat kerkinud. Soo on tehingu teinud metsaga, mis ei paku sulle sama, mis seni. Kui teine aare oli paigutatud sinna, kus mälu end kogub, siis kolmas peitub paigas, kus lood muutuvad – kus vana ja uus on korraga kohal.

Liigu tähelepanelikult. Otsi mitte sügavamat, mitte kõige vaiksemat paika. Kus samm astub pehmelt, aga jalge all pole mitte vesine sügavik, vaid kindlustunne. Sool on sulle küsimus, kas oled valmis midagi maha jätma?

Kolmas aare on Sibulasoo „hinge“ kiht. Mitte helendav, mitte muinasjutumärkidega. Pigem tagasihoidlik koht, kus puujuured põimuvad nagu kirjatähed, sammal moodustab mustreid, üksainus kõver puu hoiab oma oksa justkui valvsa kulmuna selle kõige kohal. See ei ole kõige muljetavaldavam koht – aga ta on see, kuhu sa jääd vaikselt seisma, ilma et keegi sind paluksseda teha.

Siia on peidetudki kolmas karp. Jälle sama väheldane, jälle sama märkamatuks maskeeritud. Ent kui esimene aare kogus südamesse legende ja teine talletas meelde nende sammud, kes on siit läbi käinud, siis kolmas ootab midagi muud: lubadust. Mitte suurt ja pidulikku, vaid täiesti isiklikku.

Kui leiad karbi ja teed see lahti, võta aega. Mitte selleks, et sisu sobrada, vaid et päriselt kohal olla – siin ja praegu, koos selle vaikse paigaga. See on koht, kuhu võid kirja panna ühe väikese tõotuse: midagi, mida lubad endale, maailmale või sellele maastikule. Võib-olla tuled kord tagasi, võib-olla lubad, et jääd tulevikus loodusesse astudes vaiksemaks ja tähelepanelikumaks, võib-olla lubad lihtsalt veel kord siia naasta, kui su elu liiga lärmakaks kisub. Aga tule hiljaõhtul, kui maailm magab!

Sibulasoo hing ei vaja suuri sõnu. Siia jäetud lubadused ei ole lepingud ega loitsud, aga nad jäävad rippuma õhu ja sammalde vahele nagu nähtamatud niidid. Soo ei karista kedagi, kes oma sõna ei pea – ta lihtsalt lõpetab neile tee näitamise. Need aga, kes tulevad tagasi ja on truud sellele, mille kord siia kirjutasid, leiavad tihti, et maastik nende ümber on kuidagi lahkem, rada selgem, udu hõredam.

Kui oled oma jälje lisanud – olgu see kasvõi ainult üks sõna logiraamatus või mõni väike mõte, mida sõnadesse panna, sulge karp rahulikult. Pane ta tagasi nii, nagu peidaksid sõpra, mitte varandust. Ära jäta siia muud kui oma lugu, ära vii siit muud kui mälestus. Ja peida hästi!

Kolmas aare ei ole lõpp. Pigem on see hetk, kus sina ja Sibulasoo olete üksteist päriselt märganud. Kui kunagi hiljem siia taas satud, ei tule sa enam lihtsalt „järgmist punkti“ otsima. Sa tuled tagasi koha juurde, mis mäletab sind natuke teistmoodi kui ükski teine.

Ja kui keegi loeb siit logiraamatust sinu nime või sinu napisõnalist lubadust, siis ongi see Sibulasooga seotud lugude keti järgmine lüli. Süda, mälu ja hing – kõik kolm kihti olemas. Ülejäänu on juba teie kahe vaheline saladus.