Sibulasoo.2
Kirjeldus
Sibulasoo mäletab kõiki, kes siia tagasi tulevad. On neid, kes arvavad, et nad lihtsalt tulid “veel üht aaret” otsima. Aga soo teab paremini – siia tullakse mitte kord, vaid kihiti, nagu sibula enda süda. Kui esimene aare oli justkui esimene õhuke koor, mis libises kergelt maha ja pani sind vaid pisut silmi kissitama, siis teine aare ulatub juba sügavamale.
Kui sa esimest korda Sibulasoosse sattusid, vaatas soo sind umbusklikult. Sammal mõõtis su kaalu, laukad kuulasid su samme, tuul proovis järele, kas sa oskad eristada juhuslikku sahinat nendest tuulesaputustest puuladvades, mis jutustavad lugu. Nüüd, teisel korral, on midagi muutunud. Udu tõuseb küll sama vaikselt, aga teeb sulle tee veidi tuttavamaks. Mõni puujuur tõmbub kõrvale, mõni oks ei küünita enam näkku. Soo noogutab endamisi: “Ahah, sina oled see, kes tuli tagasi.”
Vana sibula-jutt ei ole siinkandis ainus lugu. Teine, harvem räägitav pajatus kõneleb sellest, et kui esimene aare on Sibulasoo süda, siis teine on tema mälu. Need, kes leiavad tee siia ja julgevad otsida teistki peidukohta, puudutavat korraks ajakihtide vahelist õrna pragu. Seda, kus liiguvad mälestused neist, kes on siit varem möödunud – kadunud teerajad, mossis turbamätaste peale kirjutatud vaiksed vanneteks käändunud sosinad.
Kui kõnnid kaugemale, märkad, et maastik ei ole enam päris sama. Need pole enam ainult samblakuhilad, vaid veidi kuivemad õlad, kus kasvad kidurad männid nagu vanad valvekoerad. Vahel tundub, et sammud korduvad – oled justkui siit varem käinud –, aga kui tagasi vaatad, ei näe enda jälgi. Soo ei peegelda sind üks-ühele, ta proovib sind meelde jätta omal moel.
Teine aare on peidetud sinna, kus Sibulasoo „mälu” on kõige ärksam: kohta, mis ei taha päriselt otsustada, kas ta kuulub metsale või soole. Seal, kus sammal on juba veidi kuivem, aga tallates ikka veel veidi vetruv. Kus mõni puujuur ulatub välja justkui kirjutamata reana vanas raamatus. Kui leiad koha, kus mitu puud seisavad rivis nagu vaikiv seltsing ja maapind nende vahel on veidi ebatasane, siis tead – oled ühe mälukihtidest üles leidnud.
Sinna ongi peidetud teine aare. Pealtnäha jälle üks täiesti tavaline topsik, ei mingeid loitse ega põnevaid krutskeid. Aga kui esimene karp hoidis endas Sibulasoo südame lugusid, siis see teine peab meeles kõiki, kes siia tee on leidnud. Iga logi, iga nimi, iga kuupäev on nagu uus kiht sibulas – väike osa tervikust.
Kui sa selle aarde leiad, võta hetk ja kuula. Mitte lihtsalt tuult ja lindusid, vaid seda, kuidas õhk sinu ümber veidi tihkemaks muutub. Võib juhtuda, et korraks libiseb üle selja jahedam värin – mõni vana korilane, kes siit kunagi läbi käis, tunneb sinus ära hingesugulase ja noogutab kaugelt. Mõni lapselik elevus leitud murakast, mõni arglik samm õõtsiku suunas, mõni ärev süda – kõik need on siia aegade jooksul talletunud.
Kirjuta ka enda nimi ja oma lugu siia kihtide vahele. Tee seda nii, nagu paneksid väikese sibulakoorekese juba olemasolevate vahele – mitte liiga raske käega, mitte liiga kergelt. Pane tops hoolikalt tagasi, sest Sibulasoole ei meeldi lekkiv mälu. Ja kui lahkud, vaata korra üle õla. Mitte selleks, et näha, kas keegi jälitab, vaid selleks, et mõista: nüüd oled ka sina üks neist mälestustest, keda soo tasapisi endasse mähib.
Kui ühel päeval tuleb keegi kolmas aaret otsima… siis teab Sibulasoo juba ette, keda talle meenutada. Sest keegi, kes tuli siia kaks korda, on harva lihtsalt mööduja.
Sibulasoo mäletab kõiki, kes siia tagasi tulevad. On neid, kes arvavad, et nad lihtsalt tulid “veel üht aaret” otsima. Aga soo teab paremini – siia tullakse mitte kord, vaid kihiti, nagu sibula enda süda. Kui esimene aare oli justkui esimene õhuke koor, mis libises kergelt maha ja pani sind vaid pisut silmi kissitama, siis teine aare ulatub juba sügavamale.
Kui sa esimest korda Sibulasoosse sattusid, vaatas soo sind umbusklikult. Sammal mõõtis su kaalu, laukad kuulasid su samme, tuul proovis järele, kas sa oskad eristada juhuslikku sahinat nendest tuulesaputustest puuladvades, mis jutustavad lugu. Nüüd, teisel korral, on midagi muutunud. Udu tõuseb küll sama vaikselt, aga teeb sulle tee veidi tuttavamaks. Mõni puujuur tõmbub kõrvale, mõni oks ei küünita enam näkku. Soo noogutab endamisi: “Ahah, sina oled see, kes tuli tagasi.”
Vana sibula-jutt ei ole siinkandis ainus lugu. Teine, harvem räägitav pajatus kõneleb sellest, et kui esimene aare on Sibulasoo süda, siis teine on tema mälu. Need, kes leiavad tee siia ja julgevad otsida teistki peidukohta, puudutavat korraks ajakihtide vahelist õrna pragu. Seda, kus liiguvad mälestused neist, kes on siit varem möödunud – kadunud teerajad, mossis turbamätaste peale kirjutatud vaiksed vanneteks käändunud sosinad.
Kui kõnnid kaugemale, märkad, et maastik ei ole enam päris sama. Need pole enam ainult samblakuhilad, vaid veidi kuivemad õlad, kus kasvad kidurad männid nagu vanad valvekoerad. Vahel tundub, et sammud korduvad – oled justkui siit varem käinud –, aga kui tagasi vaatad, ei näe enda jälgi. Soo ei peegelda sind üks-ühele, ta proovib sind meelde jätta omal moel.
Teine aare on peidetud sinna, kus Sibulasoo „mälu” on kõige ärksam: kohta, mis ei taha päriselt otsustada, kas ta kuulub metsale või soole. Seal, kus sammal on juba veidi kuivem, aga tallates ikka veel veidi vetruv. Kus mõni puujuur ulatub välja justkui kirjutamata reana vanas raamatus. Kui leiad koha, kus mitu puud seisavad rivis nagu vaikiv seltsing ja maapind nende vahel on veidi ebatasane, siis tead – oled ühe mälukihtidest üles leidnud.
Sinna ongi peidetud teine aare. Pealtnäha jälle üks täiesti tavaline topsik, ei mingeid loitse ega põnevaid krutskeid. Aga kui esimene karp hoidis endas Sibulasoo südame lugusid, siis see teine peab meeles kõiki, kes siia tee on leidnud. Iga logi, iga nimi, iga kuupäev on nagu uus kiht sibulas – väike osa tervikust.
Kui sa selle aarde leiad, võta hetk ja kuula. Mitte lihtsalt tuult ja lindusid, vaid seda, kuidas õhk sinu ümber veidi tihkemaks muutub. Võib juhtuda, et korraks libiseb üle selja jahedam värin – mõni vana korilane, kes siit kunagi läbi käis, tunneb sinus ära hingesugulase ja noogutab kaugelt. Mõni lapselik elevus leitud murakast, mõni arglik samm õõtsiku suunas, mõni ärev süda – kõik need on siia aegade jooksul talletunud.
Kirjuta ka enda nimi ja oma lugu siia kihtide vahele. Tee seda nii, nagu paneksid väikese sibulakoorekese juba olemasolevate vahele – mitte liiga raske käega, mitte liiga kergelt. Pane tops hoolikalt tagasi, sest Sibulasoole ei meeldi lekkiv mälu. Ja kui lahkud, vaata korra üle õla. Mitte selleks, et näha, kas keegi jälitab, vaid selleks, et mõista: nüüd oled ka sina üks neist mälestustest, keda soo tasapisi endasse mähib.
Kui ühel päeval tuleb keegi kolmas aaret otsima… siis teab Sibulasoo juba ette, keda talle meenutada. Sest keegi, kes tuli siia kaks korda, on harva lihtsalt mööduja.
Logiteadete statistika
Logiteated
Võtsime Oliveriga ette suurema kahepäevase seikluse, et avastada Raplamaa ja Pärnumaa põnevaid nurki ning teepeale jäävaid geopeituse aardeid. Kahe päeva jooksul sai selja taha jäetud omajagu kilomeetreid ning see sihtkoht oli üks punkt meie tihedas reisiplaanis. Iga peatus sellel teekonnal pakkus midagi omapärast ja omamoodi avastamisrõõmu.
Kuna plaan oli suur ja kohti palju, siis iga peidukoht esitas meile omaette väljakutse – mõni andis end kergemini kätte, teine vajas jällegi veidi rohkem süvenemist ja teravamat pilku.
Suur tänu aarde omanikule, kes selle peiduka lõi, meid siia kanti juhatas ning andis oma panuse meie kahepäevase suurtuuri õnnestumisse! Tervitused otsijatelt ja järgmiste seiklusteni!
Astusin rõõmsal meelel Sibulasoo 2 poole ja ei jäginud isegi kaarti täpselt. Üks hetk tundus, et nüüd võiks küll vaadata, kaugel olen ja intuitsioon ei vedanud alt. Aardeni vaid 30 m. Nullis kuskil midagi sonkida pole vaja, lasksin pilgul ringi käia ja nii see topsike silma ette jäi. Aitäh!
Loodussõbralik see tuhnimine siin samuti pole.
Peale kirjelduse ja logide lugemist sattus päike täpselt peale paistma ja sai leitud.
Tänud aarde eest.
Aitäh!
0 jõudes ja pilk korra kohast üle lastud ja nimi ka kohe kirjas. Panin tagavara raha kummid. Tänan.
FTF@12:45
Oli vaja ühte aaret ja täpselt kui hakkasin ühte teist minema otsima, ilmusid need uued. Mis seals ikka, vaatab midagi sealt. Nr. 3 esimese hooga ei leidnud ja tulin siia, siin läks kähku. Selleks korraks mulle piisas ja tagasi tööle. Väga ilus koht! Aitäh!
[STF] Pisut keerutasime ringi, aga siis jäid need kihid silma ja seal see tops end peitsiki. Aitäh!
Aare avaldatud.