Kolme karu uisuväljak

Vabariigi sünnipäeval tuleb ikka ka üks väike loodusmatkake ette võtta. Ei tea nüüd täpselt kas see päris hea mõte oli seda kolme karu spordiplatsikest külastada aga plaan igatahes paika sai. Eneselegi üllatuseks sain peagi aru, et väljas ju talv ja raba katab ca poolemeetrine lumi. Proovisin siis mööda ATV ja loomaradu vaikselt lähemale ukerdada. Õnneks leidsin õigesse suunda viiva jäljerea mis kuulus eelmisele otsijale. Veidi kergemaks läks. Lõpuks hakkasid numbrid gps-i ekraanil tuntavalt vähenema ja null oli käeulatuses. Isegi siis ei tulnud leid veel kergelt. Lõpuks märkasin konteinerit ja panin nime kirja. Edasi läksin positiivsust otsima mis osutus füüsiliselt veel 10X raskemaks katsumuseks. Tänud!

Aitäh!

Need kodulähedased rabaaarded on ammu pinnuks kaardil olnud. Õnneks sattus täna selline päev, kus piisavalt külmakraade pikalt olnud ning ka mõned tunnid vabadust müttamiseks antud. Viimati sai siin töökohaga matkamas käidud kui veel Rimigi polnud. Esimene ämber oli telefon autosse jätta, nii et sain tagasi minna enne kui asi alata sai. Kuna rabas on alati liiga lihtne, siis asi lisaraskuseks ka räätsasi kaasas tassitud. Teekond tundus üpris lõputu ning oli tore mõtiskleda, et miks esimesed just sellised siksakid oma teekonnal tegid. Lõpus läks ikka veidi aega ning paar auringi enne kui kindlas kahtlusaluse juurest ikkagist aarde leidsime. Aitäh!

Lapsed aeda ja emmed rappa. Ideaalne! Mina küll natuke põdesin, et äkki jääme sõduritele jalgu, aga ühtegi kokkupõrget siiski ei toimunud. Rada oli ees ja muudkui astu. Paar korda tekkis olukord, kus tuli valida, et milline suund võiks õigem olla, aga tundub, et tegime õigeid valikuid. Aaret kohe esimese hooga ei märganudki, otsisime vist midagi muud. Aitäh!

Selle aardega tegin natuke sohki. Pusle ilusasti lahendatud kuid kodune ülesanne jäi minul tegemata. Võtsin siis logides peituva info ja oma geniaalse mõistuse ning geokontroll tunnistas selle õigeks. Isegi tulemus käes ei osanud minu geniaalne mõistus 16 abil õigeid kordinaate saada. Lõpp hea, kõik hea.

Kui eelmine kord käisin oli aare kadunud, täna kõik korras. Aardeni viib korralik rada, ainult lõpp on vesine. Aga kummikuga lihtne. Aitäh!

Tänud aarde eest!

Tänaseks olid hoopistükkis muud plaanid, aga kui hommikul arvuti lahti tegin, muutusid need Marx'i logi nähes silmapilkselt. Mina ka, mina ka tahan selle uisuväljaku ju üle vaadata. Olin täitsa unustanud. Kui aasta alguses rahvas siin massiga löömas käis, vaatasin mõistatusele tõsisemalt otsa ja lahendasin selle lihtsama poole ära. Edasi tekkis error, aga niisuguste olukordade läbimiseks on meil ju tarkpeadest sõbrad-tuttavad. Igatahes sai see täpp paika ja hakkas arupidamine, et kas ja kui, siis kuidas. Täna polnud enam mingit arutamist, vat tahan ja lähen. Ja otse loomulikult oli Lissist kaaslane otsekohe päri, polnud vaja küsidagi, aitas kui endale jope selga ajasin ja tema rihma riiulist võtsin. Tema otse loomulikult lustis täiega ja kogus kordades rohkem kilometraaži kui mina. Aga tal on tegelikult neli jalga ka, nii et jalgade kohta kilomeetrid ära jagades polnudki ma väga palju viletsam. Finiš saabus ootamatult ruttu, eilsed külastajad olid jätnud lausa geomaanteelaadse jäljerea, nii et telefoni polnud vaja välja võttagi. Riputasin oma kutsa rihma kõrvaloleva puu otsa, et saaks segamatult logida ja sinna ta jäigi. Oma kaotuse avastasin alles järgmise aarde juures, nii et otse alguspunkti rihtimisest ei tulnud midagi välja, tatsasin aga omi jälgi mööda tagasi rihma järgi. Tänud peitjale toreda mõistatuse ja rappa kupatamise eest. Tore oli

Täna oli kaks plaani. Ema juures tehnilised vidinad korda sättida ja siia rappa tulla. Ajastus oli suurepärane. Kui ilm veidi pilvealusem oli, asjatasime toas. Kui õue jõudsime, tuli päike ka välja.

Tegelikult olen aardepeitmise ajast saadik graafikul silma peal hoidnud, kuid sellist päeva, mil mina Tallinna kandis olen ja legaalselt rappa minna võib, selle aja jooksul esinenud pole. Kui selleaastane suur rongkäik aardesse suundus, sattusin Ingega mujal teisi põnevaid aardeid jahtima. Eks siis nüüd tuli üksi asi ette võtta. Siim oli õnneks käpp ja teatas, et põnevatesse paikadesse võib ta meeleldi kaasa tulla. Nii me siis sõbralikult kulgesime ja vahepeal laskmise helisid kuulsime, kuigi täna polnud mingeid harjutusi plaanis ette nähtud. Õnneks lõppes laskmine enne meie laugastele jõudmist, edasi oli ilus ja mõnus. Siim oli veidi kurb, et ta uiske kaasa ei võtnud. Mõned laukaservad olid pehmed või isegi veealused, aga üldiselt kandis jää hästi. Oli tore laupäev. Aitäh!

Kamp kogunes kell 10 hommikul. Ma olin veidi veel uimane ja üritasin teistega sammu pidada. Pärast tuli välja, et ma ei olnudki viimane. Ilm oli mega ilus. Kohapeal loomulikult minu pastakas oli jääs ja ei töötanud. Aga sellest ei olnud hullu, kui sul veel kamp inimesi, siis kellegile ikka töötav kirjutusvahend on. Oli väga tore seiklus. Aitäh!

Äkiline hommikune kutse rappa. Rappa mineku parklas muljetas uisuväljakul käinud seltskond. Sättisime ka endid raba peale kulgema. Geomaantee viis meid lookleva kergusega läbi männiku raba peale ja aarete juurde. Fantastiliselt ilus talveilm, päike soojendas mõnusasti selga, tuult ei esinenud. Kaunid talviselt sillerdavad vaated. Tore keskpäevane matk. Tänud kaaslastele, maantee rajajatele ja peitjale.

Juba detsembri alguses sai välja hõigatud mõte, et võiks siia vaatama tulla, kuid soodsad olud selle teostuseks saabusid sel nädalal. Mõte leidis palju positiivset vastukaja, seega polnud muud, kui vaid kohale minna. Wingmän, kellel nii see kui positiivsete atribuutide aare leitud, oli teejuhiks ning ülejäänud läksid riburadapidi järele. Väga mõnus astumine oli - raba oli oma karges talvehommikus kena ning isegi külm ei pugenud naha vahele. Aarde juures tegime väikse pausi ning ootasime kõik kohaletulnud ära, et koos atribuute vallutama minna. Aitäh!

Ca kuu või natuke rohkem käis chatis läbi üks mõte, et kui suuremad miinuskraadid tulevad ja rabal kaas peal, siis võiks ühe matka teha ja mõned sealsed aarded võtta. Nüüd hiljuti Mirjam tegi siis uue huviküsitluse, mille tulemusena sai kokku päris arvestatav hulk inimesi. Hommikul kodust lahkudes oli temperatuur veel -15, aga parklasse jõudes -22. Eelmisel õhtul olime Decathlonist isegi soojendusega kummikud ja meriinovillast sokid ostnud omale, et jalg kindla peale kuivaks ja soojaks jääks. Seltskond jagunes omakorda väiksemateks gruppideks, vastavalt tempole. Rohkem võtsime aega imeilusa karge talveilma nautimiseks. Aare sai leitud ka ilma suurema vaevata. Uisuväljak ise oli kindlasti kõva kaanega ja oleks meid kannatanud küll. Aitäh aarde eest!

Kolmas kord, kui siia üritan tulla, seekord siis ka saab leiuga lahkuda. Külm ilm ei hirmutanud, eile sai samasugusega palju pikemaid hullusi ette võetud. Peale eilset õudust kartsin hullemat astumist aga selg ja põlved pidasid ilusti vastu. Rabas oli meil väga imeline see ilmake.
Tänud kaaslastele, lõpuks said need täpid sealt pühitud.
Aarde eest ka tänud.

Pakun, et sellest tuleb selle talve üks meeldejäävamaid mälestusi. Roman küll hirmutas oma ilmaennustuse piltidega, aga mõtlesin läbi, et oleks õigesti pakitud riidesse ja olingi stardiks valmis. Autosse istudes, näitas temperatuuri näidik -19 aga kui kokkulepitud parklasse jõudsime, oli näidik vajunud - 24 juurde. Nu ei tea, kas kui välja lähen, külmun kohe ära. Ega väljas kohapeal seista keegi väga tahtnud. Alustasime kohe kiiret liimumist aarde suunas. Loodus oli tõesti sellise külmaga fantastiline. Udu tõusis, päike siras ja tempoka liikumisega sai kohe sooja sisse. Mulle meeldib liikuda rohkem looduse järgi ja kui isegi oleks kuskil valesti läinud, kontrollis Wingman meie liikumise suunda oma nutiseadmest. Paar korda õnnestus natuke läbi lume vajuda, aga need olid väiksed asfaldiaugud tees. Kohapeal saime selle aasta FTF-i Wingmani ja Liisiga kirja. Teised liikusid edasi järgmise aarde juurde, mina võtsin suuna auto poole, et sellega järgmine aare üles otsida. Enne veel kui autosse istusin, tegin veel väikse poetiiru ja poetasin kaaslastele väikse magusa topingu kojamehe vahele. Aitäh toredale seltskonnale ja peitjale.

Hommikul oli veel natuke külm kuni päike tõusis ja valgustas kogu seda ilu, mida rabal pakkuda oli. Mina jäin juba alguses seltskonnast maha, kuna ühel hetkel otsustasin, et keeran tagasi ning viskan räätsad autosse. Uuesti teele asudes vajusin ühel hetkel ATV tekitatud roopasse nii, et saapas jäi kuhugi vee alla ja ma pidin ta kahe käega kõhuli visates august välja tõmbama.
Edasi läks kõik sujuvamalt, aarde tops oli omal kohal ja geopeiturite seltskond ulatas abikäe ainukese selle külmaga toimiva pastaka näol.
Kusjuures, peab tunnistama, et yr.no ilmaennustus on taas läinud täppi nagu alati.
Aitäh geopeiturite seltskonnale, aarde omanikule ja selle taastajale (logide järgi tundus nii)!

Kui meie parklasse jõudsime oli esimene seltskond juba rabamatkalt tagasi,näod härmas aga õnnelikud.Saatsid meid parimate soovidega teele.Ilm oli juba soojemaks läinud ja päike paistis mis juba soojendas mõnusalt.Rada oli meile uhke ette tehtud,isegi nooled näitasid mis suunas liikuda.Nautisime võluvat raba,tegime pilte ja juba olimegi karude uisuväljakul.Aitäh!

Paar kuud tagasi sai Messengeris idee välja käidud, et võiks koos karudega uisutama minna, kuid minekuni jõudsime alles õnneks nüüd. Hommikul näitas ilmaennustus -20°C ja korraks ulgusin küll Kaupole, et külmun kringliks, tema aga korrutas, et see on kõigest tunne. Vabakale jõudes märkis Kaupo, et näe, tänav on täiesti tühi, ükski autoomanik ei aja autot sellise külmaga välja. Nentisin vastu, et autoomanik autot välja ei aja, aga geopeitur ajab naise küll rappa.

Geoparklas saime väikese ootamise järel teele asuda. Hakkasime Herki ja Janariga ees teed rajama ja üsna pea tundus mulle, et siin rabas on tee aardeni märksa käidavam, kui Tallinna linna tänavad jalakäijatele. Samuti oli hea meel, et paar kuud varem ei hakanud tulema, sest täna oli minek tõesti kerge ja ca 20mintsa pärast panime juba nimesid kirja.

Lennuk polnud veel maandunudki kui meil olid plaanid juba tehtud, kuhu sammud seada. Kuna päev on sel ajal juba arvestatava pikkusega siis ei tekkinud ohtu, et võime pimeda peale jääda :)

Oli üks imeliselt kaunis talveilm, mis tegi selle kulgemise eriti nauditavaks.

Aitäh, Arvo!

Vabadus on hea tunne. Sa võid hommikul rahulikult Hollandis ärgata ja sama päeva lõunal leida end Eestis kaitseväe harjutusväljaku rabast kohati kuni põlvini lumes rühkimas aarde poole, mida aastapäevad tagasi veel polnudki enam seal ja nüüd pidavat taas olema. Konteinerist leiad aga üsna värske logiraamatu, mis algab sõnadega "Greetings from Latvia". Elaksime me endiselt selle sibulstani okupatsiooni all siis poleks miski sellest olnud võimalik. Nüüd oli.

Lasime päikesel end paitada, järgisime kas komapssi suunda, kitse-, suusa- või inimtekkelisi radu, mis kõik omal kohal sadu meetreid täpselt aarde poole suundusid ja siis kuhugi mujale põikasid nii, et aarde ümbrus oli täiesti neitsilikult puutumata lumavaibaga.

Toimekale päevale iseloomulikult saime pikalt enne pimeduse teket välja ja päeva mahtus veelgi mitu omamoodi toimetust. Võtan aga veelkord vabaduse ja jätan nendest siin kirjutamata.

Aitäh.

Mina küll ei hooldanud, kuid korras siis jälle, eks taevamannased käed on hoolitsenud selle eest, et aare oleks jälle leitav. Rõõmu otsijatele.

Ei olnud plaanis siia aardeid võtma tulla. Tegelt sai lähistel pisikese mootorsaaniga test sõitu proovima tuldud aga siis meenus, et 2 kõrvuti lahendatud mõistatused ka siin siis sai väike kõrval põige tehtud. Alles pärast tagasi tulemist vaatasin, et vajab hooldust ja konteiner kadunud. Aga kohapeal oli konteiner oksa küljes rippumas suht värske logiraamatuga...

Natuke kahju et ei leidnud, vaevalt et ma siia uuesti tulen. Tänase rabamatka kolmas. Otsisin puude otsast ja puude alt, maas oli kohati veel lund, no ei ole. Õnneks jäi koht järgmise aarde juurde minnes kenasti tee peale.

Kuna viimased otsijad ei leidnud, siis on alust arvata, et on kadunud see logiraamat. No proovin minna peale lume sulamist, et kindlaks teha, kas on alles või mitte. Korra võiks proovida ju taastada.

Peaaegu kõik läks viltu juba algusest.
Tegelikult polnud seda külastust üldse plaanis. Olid plaanid olla siit 100pluss km idapool või lõunas. Inimene plaanib jumal otsustab. Nonii otsustas. Meie plaanisime siis väikest matka, valisime koha välja, sisestasime koordinaadid seadmetesse. Taas inimene plaanib ja kõigevägevam otsustab. Seekord sai siis sedasi, et alguses sammusime minu kindlal juhtimisel mõnuga päises toodud nulli. Veidi enne kohale saabumist (nii paarkümmend meetrit), sain mina aru oma juhmistatusest. Paar minutit sõnu, mida siia kirjutada ei saa ja rõõmsalt ikka edasi nüüd lõpplahenduse ja logimise poole. Taas inimene plaanib ja soovib, jumal otsustab... Nullis ei leidnud me ühtegi PETi, ei lume pealt ega alt. Kui juba külm hakkas siis suundusime tagasi (muidugi plaanitud otsetee asemel saadeti meile kulgemiseks selline peaaegu täisnurkne träkk.

Ega sellega asi piirdunud. Mõlemad olime sisse lülitanud rajasalvestamise, plaanides mõõta oma tänane rännak... inimene plaanib, jumal otsustab... Minul tuli meelde oma rajasalvestamine sulgeda alles kodus õllepudelit avades.

Jah, kõigevägevam võib meie kulgu muuta nii nagu tema seda õigeks peab ja tegelikult peame selle üle olema rõõmsad, sest küllap on nii olnud vajalik. Aga ka selline justkui äpardusi täis päev oli ilus ja väga mõnus oli see matk räätsadega poolkülmunud rabas.

Aitäh kõigile, kes mulle selle päeva sellisena pakkusid.

Tänud peitjale! Täna oli tööl natuke väsitavam päev ja rabamatk kulus marjaks ära. Hea, et mul miski teekonda ei salvesta, sest päris mitu vale pööret sai ka tehtud. Ja peidukani väga suurte ringidega mindud. Käisin vist isegi peidukal väga lähedal ära, aga vale pöörde tõttu kõmpisin vastassuunas. Aga ei kurda, mõnus oli.

Mõistatus sai lahendatud kohe avaldumise järel, pusletamisega on nagu on, edasine oli mõnus lihtne. Esimene mõte oli, et pealelõunal oleks täitsa hea mõte kodukontori ja distantsõppe tuulutus teha, aga pilk Kaitseväe lehele tõmbas kohe pidurit, sest harjutusväljal oli liikumine keelatud. Jäi ootele.

Jäi kauaks ootele, sest ega neid vabu hetki siin väga polegi. Õnneks on Kaupo, kes jälgis silmanurgast selle piirkonna lubasid. Nüüd kostuski signaal, et tuleb minna, järgmist võimalust annab jälle oodata.

Lootus oli, et saab veel talviseid olusid nautida, sest ausalt öeldes see raba siin just väga ahvatlev pole, atv-jms jõuliste sõidukite poolt ära rüüstatud koht. Rabamatka naudin väga, aga õnneks leidub meil palju meeldivamaid kohti.

Kevade teisel päeval oli siin veel hulganisti lund ja lompidel jäädki, aga astumist see väga lihtsamaks ei teinud, enamasti oli vaja lumes sumbata. Kohale me sumpasime ja edasigi veel, sest Kaupol oli ka naaberaarde juurde asja. Aitäh, tunnike täitsa toredat müttamist.

Männiku harjutusväli on uskumatult hõivatud, mis tõttu pole palju võimalusi otsima tulemiseks. Täna oli see võimalus ja kuna lumi veel kannab, siis kasutasime võimalust ära. Parkisime autot Neste juurde ja hakkasime vantsima. Mul GPSi polnud kaasas ja telefoniga on ikka palju tüütum, aga mõistlikult saime kohale. Jää kandis hästi ning kõikidest laugastest/järvedest sai üle mindud, mis teele jäid. Neist kõige suuremale on keegi hull suusaringi teinud. On alles tahtmist suuski läbi metsa siia tassida, et 100m pikkust ovaali järvel sõita. Kolm geopeiturit läksid üle uisuväljakute positiivseid atribuute vaatama. Kes leidma, kes veenduma aarde olemasolus.

See mõistatus sai lahendatud ikka üsna kohe kui aare avaldus. Küll aga on problemaatiline olnud selle aarde leidmine ehk selle juurde minemine/tulemine. Selleaastast talve oleme aktiivselt kasutanud erinevateks üle jää käimisteks küll rabades, järvedel ja ka merejääl. Vist olemegi selle aasta kaks kuud igal nädalavahetusel olnud kuskil kaugemal seiklemas ja talve nautimas. Nii ongi see suhteliselt kodulähedane aare jäänud tähelepanuta. Nüüd aga kui üks sulahoog üle käis ja suurema osa lund ära sulatas, otsustasime, et tuleb ikka siin ka ära käia, kuniks olud seda veel võimaldavad.

Nädala sees kõik päevad toimuvad aga siin Kaitseväe harjutusväljakutel ja lasketiirudes õppused ning seega tuli hoolega valida, millal siia tulla saab. Otsustasime, et täna teeme selle retke ära. Graafik näitas, et täna lõppevad õppused kell 22, nii siis selleks ajaks end raja algusesse sättisimegi. Kui alguses sai liikuda kummikutega, siis metsavahele jõudes saime aimu, et see lumekoorik siin ikka ei kanna ning pistsime räätsad jalge otsa. Nii läks liikumine lõbusamalt küll. Ega ei olnudki sedasi pimedas rabas kunagi käinud, oli täitsa omamoodi kogemus. Kuigi lootsime, et saame ka üle mõne lauka liikuda, siis tegelikult olid laukaservad lahti sulanud ja jää peale me ei saanud. Mis siis ikka, jalutasime metsa all sihtkohta, panime nimed kirja ja siis taas tagasi. Oli huvitav ja omamoodi väike matk. Täname aarde eest!

Pidupäeva puhul läksin külla kilukarbiga. Miki lubas vastu üritust ja viis mind raba uudistama. Ilm oli nii ja naa ehk midagi sadas koguaeg. Miki tatsas räätsadega ees ja mina kummikutega tema järgi. Vahepeal sai naerda mind, sest nii kui jalg sügavamale vajus, nii ma kiljusin. Varbad jäid kuivaks ja aardeni jõudsime ilusti. Väga mõnus matk oli. Aitäh!