Prügi mahapanek keelatud

Autost supsti välja, koordinaadid kätte ja sõitsimegi siis vaatama, et kas kannatab lõpus ka ära käia või peab sellega väheke ootama. Autost näitas 1,1 km ja niisugune sirge kena siht paistis metsa viivat. Ei noh muidugi, kena oli ta vaid kaugelt. Olles tubli pool maad maha kõndinud, pidi maapind meid kõige täiega neelama. Üks jalg sulpsatas ikka nii sügavale vette, et edasine kulgemine käis lirtsumise saatel. Teisega läks väheke paremini, see sai lihtsalt märjaks. Aga liikudes ei saanud arugi, et külm või miskit. Kipub juba traditsiooniks saama, et talvel vaja isegi metsas, rabast rääkimata, märgade jalgadega ringi patseerida. Liikusime natuke tagasi ja saimegi sellest märjast kohast ringiga mööda. Olles veel sadakond meetrit liikunud, keeras Katrin, kui mõistlik inimene otsa ringi, et tema enam edasi ei tule. Nooh, mulle tegelikult on igasugune allaandmine loomuvastane, nii et rehmasin käega, et mina ikka edasi, mingi kilomeetrike tulebki vaid ju veel edasi tagasi mütata. Enam nii vesist kohta ei tulnudki ja tagasiteel oskasin juba sellest kahtlasest kohast ka eemale hoida, nii et igati ok astumine tegelikult. Eks ta parasjagu võhmale võttis, mättad ja oksarisu ja pealegi meenus, et autovõtmed jäid kah minu kätte, kaaslane ei saa istumagi. Aga käidud ta mitte just kõige parematele tingimustele vaatamata sai ja emotsioon hea, ära käisin. Tänud

Käisime vaatasime Mammuga asjad üle, panime uue logi ja aretasime uue turvavõrgustiku. Ehk nüüd püsib jälle mõnda aega. Mets on kuiv ja mõnus, paksult mustikaid ja seeni täis, isegi ühe alles aurava põdrapabulahunniku tuvastasime. Mõnusat müttamist!

Logiraamat märg. Eks talle on saatuslikuks saanud see et yks tegelane oli pea norgu lasknud ja arvatavasti ajapikku vett täis voolanud. Ja kuna tops ei ole just k6ige veekindlam siis vesi oma töö teinud. Kuivatasin kyll päikese käes sisu, aga sellegipoolest oleks sinna uut kuiva ja veekindlat logilehte vaja.

Tulin siis täna tsekkama et mis teema selle prügi mahapanekuga on. Alguses sain suht m6istliku ajaga jutule ja korraks tekkis kahtlus et kas täna on ikka viitsimist jalutama minna. Esialgse tee peal olid igat sorti märgi ees ja vaatasin siis kaardi pealt uue lähenemistee. Sinna s6ites aga avastasin et seda teed enam ei eksisteerigi ja nii olingi nac aja pärast eelmiste märkide juures tagasi. Kui ei saa autoga siis jala ju ikka saab. Ja hakkasingi kand ja varvas astuma. Kohalikul lehel yhtegi hoiatavat silti polnud ja alles kohapal avastasin rahvusvaheliselt lehelt et sealne topsik hooldust vajab. Taskus kaasas ei olnud ka kahjuks yhtegi paberijuppi. Igastahes see märg nutsakas mis seal sees oli täiesti ligumärg. Rullisin ta ettevaatlikult lehe v6i kahe kaupa lahti, nii nagu kannatas ja sättisin lehed päikese kätte kuivama. Ca kümmekond minutit hiljem saidki lehed niipalju kuivemaks et ettevaatlikult kannatas sinna pliiatsit vastu panna. Pikemas perspektiivis oleks sinna siiski topsi sisse uut sisu vaja. Tagasiteel maiustasin siis murakate, mustikate ja maasikatega. Aitähhid peijale matka eest

Õigeid radu valides on lõppu täitsa lihtne minek. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Väga mõnus jalutuskäik ja kohtumine muguga. Nimed kirjas aitäh

Tänane eesmärk oli käia ära selle aarde lõpus. Parkisime autod ja võtsime suuna otse aardele. Maastik oli väga mõnus ja jalutuskäik sai mõõduka ajaga tehtud. Tagasi saime väiksese ringi sisse teha.
Parklas ootas meid üks mees, kes hõikas, et kas me oleme need gps mängijad või? Külaelanikel nimelt suur, mure, et prügi veetakse metsa äärde, et nad igaksjuhuks kontrollivad, kuniks väravad ette saavad.
Täitsa hästi langes kokku, et me just seda aaret logimas käisime.
Tänud

Kuna Tallinna ringteel olid taaskord mingid tee-ehitustööd ja me soovitud kohas parempööret teha ei saanud, ilma et oleks autoga ületanud umbes meetri kõrgust teepiiret, siis järgmine peatus oli selle aarde alguspunktis.

Leid oli kiire, natuke hämmeldust tekitas järgmise punkti maandumiskoht, kuid geokontroll kinnitas, et kõik on õigemast õigem, siis võtsime suuna sellele. Peale esimest väikest juppi võsas ragistamist sattusime täitsa korraliku raja peale ja edasi oli lausa lust astuda. Maapind oli külmanud ja ainult üks natuke madalam koht oli veel märg. Sellise väikse miinuskraadiga on väga mõnus natuke pikemaid ja tavaliselt vesisemaid maastikke alistada.

Lõpus kohtusime juba tuttava teostusega ning ei tekkinud küsimustki, miskaudu logiraamatule ligi pääseda. Kõik oli aardega parimas korras.

Aitäh mõnusa jalutusretke ja toreda aarde eest!

Alguses valisime lähenemiseks ühe tee aga peale sellele põhjalikumalt otsa vaatamist otsustasime ikkagi teise kasuks. Nu ja edasi oli juba kõik suht jalutuskäik pargis, aitäh Palangule nats pikemale liigutamisele meid ajamast ja Helgele oma otsingule kaasakutsumise eest, oli tore :)

Koordinaatide leidmisega probleeme ei olnud. Aga kuidagi ei ahvatlenud see teekond lõppu. Ei saanud ka päris täpselt aru miskandist sinna üldse lähenedagi. Ja nii ta siis jäi ootama.

Täna, kui challenge metsas olime ennast juba soojaks, ja tänud vihmale ka märjaks, matkanud ning aega veel natuke oli, siis saigi see ette võetud.
Esimesena valitud lähenemisteest siiski loobusime, kuid teine väljapakutud variant oli täitsa okei juba. Jalad nagunii märjad, niiet mis seal siis ikka. Hoolimata paarist katsest, ei õnnestunud isegi näoli mutta kukkuda.
Lõpus oli juba lihtne ja saime kenasti nimed kirja.
Tagasi tulime ringiga, et Maris veel natuke challenge´te täitmiseks motivatsiooni saaks :)
Aitäh!

Prügi mahapanek keelatud. Okei. Probleem selles, et kui ma oleks suutnud sinna tõesti prügi vedada, siis poleks ma seda kindlasti maha pannud, vaid see oleks mul lihtsalt maha kukkunud. Algus oli jube, pärast oli normaalne, tagasiteel leidsime isegi märgistatud raja. Huvitaval kombel oli märgistatud rada märjem, kui see, mille kaudu tulime. Käies tuli meelde üks aarde nimi Kepp ja käpikud. Sellele aardele sobiks nimi Kepp ja kummikud. Õnneks kummikud olid jalas. Teel tuli meelde ka raamat Baskerville`ide koer. Sellist konteinerit olen varem näinud, ehk eemalt oli juba asi selge. Aitäh!

Leitud. Aitäh. Seekord ei ehmunud. Vähemalt mitte lõpus.

Logide lugemine on olnud viga.. mõjus heidutavalt.

Täna otsustasin lõpuks julguse kokku võtta ja aaret uudistama tulla. Nullis vaatasid juhised kohe vastu ja peale parkimiskoha muutmist tegin kerge jalutuskäigu ning panin nime kirja. Aega kulus kokku 25 minutit, jalad jäid kuivaks ja rebast sain ka ehmatada.. tuli teine ilge itsiga minu suunas, kuni nii 15m pealt äkki avastas mu olemasolu ja keeras hüppelt 90 kraadi ning lidus veel suurema itsiga minema. Ainus mida ei näinud oli prügi, isegi ühtegi mahapanekut keelavat silti ei õnnestunud silmata. Tänan peitmast.

Nullpunktis sai käidud ikka aegu tagasi ja nii see täpp siis ootas seal lõpus. Kohalemineku trajektoor oli ka juba ammu valmis vaadatud. Kuni lõpuks osutus see plaan tänaseks jalutuskäiguks ideaalseks.

Sai täitsa inimvabalt käidud. Ajale kohaselt ärevaks läks siis, kui auto juurde naastes kauguses inimesi nägin, tee seal just kõige laiem ei olnud. Tõmbasin korra metsa ja veetsin aega pilte klõpsides, et las lähevad mööda. Aga vot ei tulnudki kedagi. Vist pöörasid ka otsa ringi :D

Kokku tuli 4,6 km kõmpimist ja hüplemist. Abiks ikka peale nädalast kodus istumist. Kohati läks päris märjaks ja ei saanudki aru, kuhu seal algusepool need rattajäljed enda arust läksid. Ei paistnud küll ühtegi mugavat rattateed seal. Lõpus enam päris jalutuskäik pargis ei olnud, pidi ikka peale passima, kuhu astud. Mingid suured masinad seal ikka on liikunud, loodetavasti prügi pole kusagile vedanud. Lõpus oli esialgu pisike ehmatus, siis sajandiksekundiks pettumus, et ongi seal või, siis kohene leebumine, et saab ikka kenasti kätte ju. Tänud peitmast!

Nullis ammu käidud aga edasi ei viitsinud...
Nüüd mida muud ikka laupäeval teha on kui õhtul pimedas siia jalutama tulla. Aga kohale sai jõutud, lahe konteiner lõpus, tänud :)

Kunagi talvel sai nullist edasiseks vajalik asi leitud aga maastik tundus tookord nii jube, et sai edasi lükatud paremasse tulevikku. Täna oli see parem tulevik siis. Sai ka väikse ehmatuse osaliseks. Tänud

Aitäh ¤¤¤, päikesepaiste ning isegi ¤¤¤ eest! Sünnist saati Labürindi elanikuna läks siiski tänaseni aega, et ma oma jalad nendele koordinaatidele veaks.
Tõepoolest, igasugu suundades on lapsena kolistatud, ka need prügihunnikud, millele aarde nimes viidatakse, läbi uuritud, kuid nii mõndagi jääb omaenese õue all märkamata, kui keegi tähelepanu ei juhi.

Täna olin logiraamatu järgi küll järjekorras teine leidja, kuid siia kirjutama juhtusin esimesena. Rada hea aarde juurde ei rohtu.

PS.
Valvuriga oli omajagu madistamist; tundub, et vahet pole, kas neelata sööta nii- või naapidi, seedetraktis võtab asi ikka tolle keerulisema asendi...

(Kui ma nüüd eelnenud logisid loen, tundub, et pole patt avalikustada, et ¤¤¤ tähendab jõhvikaid ning ¤¤¤ märgi jalgu)

See oli nüüd küll täiesti hullumeelsus, mis ma täna ette võtsin, et ma poisiga koos pimedas seda aaret otsima läksin. Kodus loeti sõnad peale, vaata, et sa poisile mõnda oksa näkku ei lase. Autost välja tulles ja mõned sammud tehes, sain aru, et see ei saa kerge olema. Seal ju metsaalune ainult peenikesi puid täis ongi. Proovisin leida sikk sakke tehes ikka hõredamaid koht. Nii me seigeldes aarde lähedale jõudsime. Esimene asi mille me kohe leidsime oli üks veinipudel. Et see nüüd metsa maha ei jääks tõstsime selle kohe raja peale nähtavale. Nüüd jäi ka aare silma. Sättisin poisi ilusti toimetama ja tegelesin aardega. Mul jäi tunne, et aare ei tahtnud oma kohale kinni jääda, seega panin omalt poolt talle lisa turvavöö külge. Peale logimist alustasime tagasiteed. Kui olime juba tüki maad kõndinud, avastasin, et olema aarde juurde tagasi jõudnud. Mine metsa. Nüüd hakkasin jälgima taevast ja muid märke ja liikusin täiesti õiges suunas. Mingi hetk sain aru, et tüüp on mulle sülle magama jäänud. Enne veel kui metsast välja sain komistasin ja kukkusin küll põlvi küll külili, aga poiss nohises mu süles edasi. Sel hetkel, kui ma auto juurde jõudsin tegi tüüp silmad lahti, nagu polekski maganud. Ütleme nii, et päris meeldejääv rännak. Vaene laps sellel poisil pole küll isaga vedanud. Isegi õhtul ei saa rahus kodus olla. Aga suured tänud peremehele aarde eest.

Algus sai üksjagu aega tagasi tehtud ja täna tegin õhtul rattasõidu ning vedasin end lõppu. Prügi ei näinud aga jõhvikaid oli küll. Tänud peitjale.

Ükskord olen siin seisnud ja koordinaate mitteleidnud. Seekord olid julgem, silmi oli rohkem ja peitja ju lubas, et on kohe mitmes kohas. No ja oligi, mitte esimeses kahes, kuhu mina vahtisin vaid hoopis seal kolmandas, kuhu Sven kiikas.

Aarde asukoht käes, studeerisin kaarti nii ja naapidi. Et kust ikka kõige lähemale ja mugavamale positsioonile saaks. Üks koht välja valitud, selgus, et seal on keelumärk ees. Sai siis uus vaadatud ja marssima hakatud.

Lumi oli alguses üsna sügav ja kandis vaid osaliselt. Eriti naljakas oli vaadata koera, kellel pidevalt jooksu peal ootamatult esikäpad lumme vajusid ja koera nina lumele lamama jätsid.

Ühel hetkel jõudsime kraavini, kus päris sügav vesi. Õnneks oli keegi ka meie peale mõelnud ja sinna silla ehitanud. Sild oli küll ka vee all, aga siiski piisavalt vähe vee all, et meie kummikutele täpselt sobida. Koer kaenlasse ja edasi.

Aarde juurde jõudsime mõnusa päikesepaistega, aaregi tervitas meid juba kaugelt paistes, tundus nii, et ta ka seal kevadet ootab.

Aitäh toreda matka eest ja Silverile meeleoluka logi eest :)

Sai möödaminnes kodus vähe kuivemad riides selga tömmatud ja geoplaanidega edasi mindud. Siit piirkonast olen ma korduvalt mööda sõitnud, aga aukartus selle ja mitmetasandilise ees on olnud nii suur, et seisma pole julenud siiani jääda. Tegelt kunagi korra isegi jäin, aga siis oli algusega miskit mäda. Täna olin väge täis ja julgesin asja uurima tulla. Soojenduseks pidi olema see prügi aare. Alguses küll põhiobjekti poleerides miskit silma ei hakanud aga kõrvalt sain ilusti vajaliku info kätte. Edasise ees tekkis korraks mõttepaus. Peagi olin ennast ära rääkinud, et kannatab minna küll. Olin ainult natuke nukker et räätsasid polnud kaasa võtnud. Peagi olin kohas kus masinaga edasi ei saanud ja asusin teele. Väljas oli küll juba pime aga taevas oli valgusmüra ohtralt täis ja lambi vajadus peaaegu puudus. Algus tundus paljulubav, kuni momendini kus leidsin eest värsked jalajäljed. Olles neis juba oma 10-20 meetrit tammunud, taipasin et need on ju mu enda omad ja olin sujuvalt ringe tegemas. Ohjah, püüdsin siis edaspidi nina rohkem telefonis hoida ja kurssi jälgida. Ootasin pikisilmi keskkonna muutust ja kui see hetk kätte jõudis, ei suutnud ma olukorda ära kiruda. Lund oli liiga palju ja varustus olematu. Üsna kiirelt lõi pulsi lakke ja mahjad välja. See oli karm, lausa liiga karm. Igal sammul igatsesin oma räätsasi taga. Korduvalt suutsin ka otsa ümber keeramise peale mõelda ja paremates tingimustes naasta. Aga vahemaad oli ju nii vähe jäänud ja rühkisin ikka muudkui edasi. Nii ränka lumes sumpamist ma oma elu jooksul veel ei mäletagi. Ja loodan et enam ei tule ka. Igatahes kui ma masina juurde tagasi jõudsin olin ma omadega küpse ja nii seest kui väljast läbimärg. Põlv annab ka siiamaani tunda. Ah et see oli siis soojendusaare, mitmetasandilise juurde ma too õhtu enam vaatama ei jõudnudki! Ovele ka kurvad uudised, su logi läks eelmise aasta pähe. Kas lähed sinna ka tagasi kuupäeva muutma?

Peremehele igatahse tänud, ega ju sina süüdi ei olnud et ma oma valikutega korralikult puusse panin. Usun et mõnel teisel päeval oleks siin palju vahvam olnud.

Uuel katsel algusese infotahvlilt vihjet ei leidnud aga õnneks oli see olemas kõrval oleval objektil. Edasine oli juba tore, lund oli palju ja vaated olid imelised. Veidi raske oli ka sügavas lumes aga räätsad tegid asja lihtsamaks.

Panin kaks lisaühikut infot nulli lähistele ka veel. Et kui päris-nullist jälle piistu pannakse, siis seal lähimate objektide peal ehk püsib.

Käisime naabritega georingil. Poleerisime nullis ja tekitasime elevust jalutajates. Ju ta ikka kuskil alles on.

Ei hammustanud läbi.

Nullis sai millalgi suvel käidud, kuid teine pool jäi toona ootele. Aasta lõpus tundus just paras väike talvine jalutuskäik ette võtta. Kulgesin autoga kaardilt välja vaadatud sihtkohale lähima teeotsa poole. Tee lõpus paistis juba eemalt suur lahtine värav ning seal taga laiuval platsil pakke raiduv tegelane - kasvult vähemalt peitja pikkune, vahest tiba rohkemgi. Hangede vahele jääval kitsukesel teel polnud ühtki parkimisvõimalust, mis kohalike liiklemist ei häiriks, niisiis veeresin lihtsalt väravast läbi platsile justnagu oodatud külaline :o) Kui ma ei eksi, siis vist isegi silt aarde nimega oli väravapostile kinnitatud!

Mees jälgis kõrvalt pika pilguga. Ronisin autost välja, tervitasin ning küsisin kas võib siia pooleks tunniks parkida, et rappa minna. Vastu sain aeglase, ent täiesti sõbraliku tervituse puhtas maakeeles, koos loaga minna nõnda kauaks kui kulub. Värav olevatki vaid prügitoojate pärast. "Niikui siia jälle üks prügikoorem ilmub, läheb kohe tabalukk ette!" Vana lõi kirve pakku, võttis maast ehtsa vanakooli Mehukatti kanistri ja lonksas sealt mehise sõõmu. Vean kihla, et üpris kõva kontsentraadiga soojarohi oli sinna juba sisse segatud. Alles siis hakkas mees huvi tundma, mis ma sinna sohu üldse tikun. Selgitasin üldjoontes asja pointi, mispeale hakkas jutt edasi jooksma orienteerumishuvilise vennapoja teemal :D Ajasin lumesaapad jalga, soovisin jõudu ja aurasin vaikselt vasakule ära.

Aardeleiuga läks kiirelt, teostus paarist kohast juba tuttav, aga alati hea. Tagasi auto juurde jõudes, olid läinud nii peremees kui Mehukatti, sületäis halge kah, aga suurem osa tööd veel lõpetamata. Kuna juba hämardus, siis eks ta vist selleks korraks jäi kah, küllap hommegi ole päev :o) Aitäh ekskursiooni eest!

Alguspunktist on vihje kaduma läinud, vajab uuendamist.

Nullis veetsin otsides tükk aega ja peale kõnesid eelmistele leidjatele olen veendunud, et vihje on kaduma läinud. Aga siis tabas mind veel üllatud kuna auto ei käivitunud enam, aku oli ohutulede vilkumisega tühjaks saanud. Ootasin veel pool tunnikest kuni autoabi aitas auto tööle saada ja sain kodu poole sõita.

Mõnus õhtune jalutuskäik.