Positiivsed atribuudid

Oh, see oli ikka päris raske. Juba kolme karu juures oli keeruline. Kuna ma aga siiakanti uuesti niipea jalutama tulla ei plaaninud siis sai ka see matk ette võetud. Kogu senikogutud positiivsus jäi siia rappa maha. Pool kulus ära aardeni sumbates ja teine pool tagasiteel. Autoni tagasi jõudes oli kumm ikka täiesti tühi. Seni selle aasta raskeim matk. Tänud peitmast!

Tee esimesest aardest teise juurde tundus üpris lõputu. Õnneks vahel sai ikka samm kõrvale rajast astutud ning lumme vajutud, et ikka erksam olla saaks. Lõpp jäi juba eemalt silma ning saimegi kiirelt logida. Tagasitee rabas möödus kuidagi ruttu, kuid see eest metsatukk ei tahtnud kuidagi lõppeda. Hea, et kohe Rimist sai kehale kosutust hankida ning seda kõike veel lubatud parkimisaja sees. Koduteel tekkis aga mõte, et kui käisid rabas ja ühtegi pilti ei teinud, kas sa siis tõesti käisid rabas? Aitäh!

Naaberaarde juurest siia jalutamisel muutus see lumevaibaga maastik kuidagi väga igavaks. Õnneks polnud matk ülearu pikk ja aare tervitas ka juba kaugelt. Nagu ikka, siis tagasitee autoni läks juba veidi kiiremini. Aitäh!

Positiivsed atribuudid kaasas ja paar kuivi sokke ning aare ongi logitud.

Jõudnud kolme karu uisuväljaku ülevaatusega ühele poole, sättisin räätsaninad siia poole. Mu geokutsa natis täiega vabadust. Kui mingil hetkel nägin teda kuskil kaugustes endast taga vasakul ringi tormamas, siis kui järgmise kord silmi teritasin, et ta asukoht tuvastada, oli ta juba kuskil ees paremal. Tore matk meile mõlemale. Siia tulles pidin juba vahetevahel suuna hoidmiseks telefonile pilku heitma, sest eelmise aardeni juhatanud jäljerada kahjuks siiani ei ulatunud. Aga see väike viga, eks ma siis hoidsin ikka kurssi enam vähem sirgjooneliselt ja muudkui astusin. Kui enne kaarti olin vaadanud, pakkus kohe huvi, et aare nagu keset vett, et no mis moodi. Aga oligi niimoodi, täitsa väike saareke seal keset vett, mis praegu õnneks külmunud olekus. Logi kirja ja suund otse parkla suunas. Jõudsin juba mingi paarsada meetrit astuda, kui ajasin seljakoti seljast, et lonksuke vett võtta ja tõdesin ehmatusega, et koera rihma mul küll enam kaasas pole. Ühtegi mälestust ka polnud, et kuhu ma ta siis jätnud olin. Loogiliselt võttes aarde juurde, nii et ots ringi ja jälgi mööda tagasi. No selle aarde juures igatahe polnud, nii et suund eelmise poole. Ja seal ta rippuski, kenasti aarde kõrval. Tagasitee oli juba tunduvalt toredam, kui siia tulek, sest enne vastu olnud tuul puhus kenasti toetavalt tagant. Kokkuvõttes oli ikka hästi tore rabaskäik, tänud peitjale siia tulekuks põhjust andmast ja aaret peitmast.

Jätkasime oma matka siia poole. Vahepeal saime teda, et aaret ei ole. Õnneks oli ühel meist luba aare taastada. Taastamisvahendid jäid aga maha ja nii me siis käepärastest vahenditest konteineri kokku valmistasime. Freddi ja Mercury kakakott sai ka aaret kaunistama :D Õnneks järgmine sats pidi kaasa võtma õige konteineri. Oli super ilus ja tore algus päevale, kus sai mõnusas seltskonnas olla ja aju sai õppimisest puhata. Aitäh!

Suurem matkamine oli juba uisuväljaku poole minnes ära tehtud, siia tulek oli tõesti jalutuskäik pargis. Minul polnud mingit kaarti ees ka, polnud aimugi, mil kõndisime maa peal, millal lauka peal. Mõnus. Mitte nii mõnus oli aga avastada, et kohapeal on aare putku pannud. Käepäraseid vahendeid oli meil seltskonna peale vaid mõni üksik, seega sai meie poolt sinna omapärane ajutine tops pandud. Kuna oli teada, et järgmised huvilised on samuti teel siia, siis oli lootust, et õhtu lõpuks on tops korralikult taastatud. Aga matk oli mõnus, pole midagi rohkem öelda! Aitäh!

Kui kolme karu uisuväljak oli üle vaadatud, siis sammusime edasi atribuutide suunas. Tegu on mõistatusaardega, mis oli üks esimesi, mida ma iseseisvalt lahendasin - arusaadaval põhjusel, sest tegu on lihtsa matemaatikaga. Teel aardeni sai tehtud palju ilusaid pilte. Kuskil poole maa peal saime ees läinud grupilt kõne, et aaret oma koha peal enam ei ole. Ekipaaž ootas meid ära. Veendusime siis suurema kambaga, kas tõesti on läinud. Nii oligi. Käepäraste kiirete vahenditega sai leitud üks tühi veepudel ja koerakakakott ja sinna üks leht paberit. Kuna virulaste kamp oli juba parkla poole teel, siis korralik taastamine jäi nende teha. Küll aga oli tore üle nende pisikeste laugaste ja rabajärvede jalutada. Minu meelest sellised talvised rabamatkad on äärmiselt mõnusad ja aitavad seda argipäeva pinget hästi maandada. Eriti hästi läheb see siis, kui hea seltskond juures. Kella poolt salvestatud andmete järgi tuli matka veidi üle nelja kilomeetri. Sellega kogunes ca 7000 sammu, palju häid pilte ja emotsioone. Aitäh kogu kambale. Väga mõnus pühapäeva hommikupoolik oli.

Liis ja Herki jõudsid teistest varem aardeni ja tõdesid, et seda omal kohal polegi ja ka ümbrusest ei suutnud leida. Saigi Liisi tops, Herki paber ja Kärdi koerakaka kott ajutiseks lahenduseks pandud. Teadsin, et siia tullakse täna veel ja võtsin kõne, et kokku leppida autost topsi kaasa andmiseks. Nii saigi tops tund peale meie külastust jälle paika.
Tänud

Oli väga äkiline hommik. Krista helistas ja küsis, et kas tulen kaasa, minek poole tunni pärast. Ega ma aru saanudki, et kuhu minnakse. Pakkisin kiiresti midagi kaasa ja juba me läinud olimegi. Alles sõidu ajal sain mahti uurida, et kuhu siis minek on. Ilm oli super. Nii super, et rohkem super annab olla. Mina olin muidugi riietega natukene liialdanud vaadates hommikul akna taga Rakveres kraadi, mis näitas alla -20. Aga kui raba peal oli täiesti tuuletu ja päike paistis, siis läks ikka palavaks küll. Tagasi auto juurde jõudes võtsin kotist kuivad riided, et seljas olevad märjad riided auto ees veidi varjatult ära vahetada. Plaan oli enne veidi lumega paljast ülakeha hõõruda, et higi maha pesta. Vaatasin igaks juhuks tagasi, et ega ju kedagi peale oma seltskonna pole läheduses auto taga, siis märkasin aga suurt hulka meesinimesi läheduses asuva hoone teisel korrusel, kes kõik kõndisid või jooksid jooksulindil ning vaatasid igavusest välja just auto poole. Olin täiesti nördinud sellest vaatepildist!!! :D Korjasin oma kodinad kokku. Hea enesetunne jäi seekord saamata, sest nii head tunnet, kui peale pingutust oma higist keha lumega hõõruda ei asenda soojas tualetis riiete vahetus kohe mitte kuidagi. :P Aitäh väga mõnusa aarde eest!

Siia kõndides vaatasin hirmuga GPSMAP'i ekraanile, et jalutame otse üle rabajärve. Suvel ilmselt ei saaks aarde juurde kuiva jalaga minnagi. Kusjuures, tagasiteel vajus keegi ühe jalaga vee sisse. Kohale jõudes ootas meid punane nöör puu otsas, konteiner aga mitte. Kiiresti sai uus installaatsion valmis Värska veepudelist ja ilusast kollasest kakakotist kokkupandult. Geopeiturid on ikka väga leidlikud!
Aitäh kõigile, kes kohale tulid ja aarde taastada aitasid!

Karude uisuväljakult võtsime suuna siia.Siia jõudmine käis nii kiiresti sel kaunil pühapäeval,et ainult imetled neid kauneid vaateid ja oledki kohal.Panime siia uue topsi mis meile kaasa anti eelmise seltskonna poolt ja algaski teekond tagasi ikka pildistades ja ilu nautides.Aitäh!

Tops paigas

Kui ma kuulsin, et plaanitakse dessanti Männiku rabasse, siis olin väga huvitatud. Kaks aastat tagasi aarded külastatud, aga maastik oli sel hetkel nii ekstreemne, et kippusin tagasi. Ainuke mis tõsiselt hirmutas olid külmakraadid. Kodust hakkasin sõitma, auto näitas -15, Luige Keskuse juures -22. Taganeda oli hilja. Kuna ma olen kõige varasema ärkamisega (?), siis olin kohal esimesena. Täna oli maastik super, rasked olud olid kuhugi ära kadunud. Jätsin saapad jalga, täitsa õige otsus oli. Ideaalne ilm, mõnus kamp, täiega lahe. Harjutasime Molotovi kokteili tegemist. Aitäh välja meelitamast!

Kui kolm karu olid ära uisutanud, siis edasi seadsime sammud siia. Praegustes oludes ideaalne väike lühimatk. Tõeliselt põnevaks läks hetkel, kui jõudsime aardeni ja nöör rippus, aga aardest polnud jälgegi. Kraapisime Herkiga ümbrust, aga topsi üles ei leidnud. Egas muud kui tuli SOS lahendus välja mõelda. Herkil oli paber, mul oli veepudel ja väga hädapärase lahenduse komplekteerisime kokku. Õnneks oli kuulda, et Rakvere ekipaaž on samuti aarde poole teel ja loodetavasti saab juba täna aare uue kuue.

Ei olnud plaanis siia aardeid võtma tulla. Tegelt sai lähistel pisikese mootorsaaniga test sõitu proovima tuldud aga siis meenus, et 2 kõrvuti lahendatud mõistatused ka siin siis sai väike kõrval põige tehtud, õnneks ilm soosis ja leitud ta sai, aitäh :)

Tänase rabamatka neljas aare. Tulin räätsadel Rätsepa järve äärest, tagasi sirgelt lähima maanteeni. Aitäh!

Kui aare avaldus, siis ei olnud otsimisega kiiret, kuigi NKT tiim kutsus. Tundus nii lähedal Tallinnale, küll siia kunagi jõuan. Läks kaks aastat mööda, nüüd lõpuks jõudsin kohale. Mõnus matk oli, sai naha märjaks ja käidud kodule lähedal kohas, kus kunagi varem pole käinud. Kahju ainult vaadata, kui palju ATV jälgi rabas on.

Vaatasin seda 63-numbrilist loendit ja mõtlesin, mis atribuute oleks sobilik märksõnadena kasutada selle aarde otsimist iseloomustades. Sõelale jäid loogiline, rahulik, keskendunud, tõhus ja sirgjooneline; tänud motiveeritult meid rappa toomast :).

Leelol oli see aare juba varasemalt leitud, aga ega ta üksi tagasi minema ka ei hakanud vaid pidi koos minuga siia veelkord tulema. Uisuväljakult tõi siia samuti eelkäijate rada, niiet ainult astu. Ilus lumine loodus ja mõnus ilm, mis sa hing veel tahad. Tänan.

Kuna olime juba nii "lähedale" sattunud, siis käisime ka seda topsi oma nimedega täiendamas.Lisasime kuiva paberitüki kuhu saavad veel mitmed logida.Aitüma

Rahulik kulgemine koos girltiga. Ei teadnud, kaua minna võib. Õnneks oli valitud tee piisavalt lühike ja kohati isegi normaalselt läbitav. Aitäh!

Lõpuks tundus, et on piisavalt ohutu aardeni jõuda. Valida oli pikk ja lühike tee. Pikk oli tuttav ja valisin selle. Õnneks on selles rabas nüüd kõik tehtud. Ilma geomänguta sellisesse kohta ei roniks. Mulle meeldivad käidavamad teed rohkem. Ainult kaks korda vajus jalg põlveni sisse. Õnneks oli ilm ilus ja koju jõudes meel ka rõõmus. Isegi selles, radadeta rabas, oli täna laulupeo rongkäik. Ei kujuta ette millised rahvahordid populaarsetes rabades olid. Aitäh!

Karude uisuväljak üle vaadatud, tallasime siia. Siin me ei olnud täna esimesed. Lootsime, et see matkaline tuleb meile Karude juurde vastu, aga oli hoopis tagasi suunas läinud. Juba varem metsaservast leitud jäljed, tõid "otse" siia. Jälgede omanik on vist koeraomanik. Mõõda neid käies, hakkab pea ringi käima. Meie kasutasime geopeituritele sobilikku liikumise trajektoori - OTSE. Logiraamatu olukord on päris täbar. Omanik võiks sellega veidi tegeleda. Matkasellidega läksid meie teed siin lahku. Edasi pidid ise hakkama lumesse rada sisse ajama. Tagasiteel sattusime oma vanadele jälgede. Ütleme nii, et see oli nagu jalutuskäik pargis. Kui nüüd veidi sulatab ja külmetab, siis võib nende aareteni kuni jaanipäevani lakk-kingas minna.
Parklas tuvastasime juba järgmise geopeituri liikuri. Tundub, et see raba on piisavalt suur, et teineteisest saab niimoodi mööda kõndida, et ei kohtugi.
Positive attributes: 67 out of 70 collected (95.7%)

Üks rabaseiklus ja kaks aaret! Peale uisuväljakuid võtsime suuna sellele aardele. Jää tundus olevat piisavalt tugev ja ligipääs aardeni lihtsamast lihtsam. Kuigi teadsime, et siin on eile alles käidud, siis rabas aarde poole suunduvaid jälgi ei märganud. Alles täitsa lauka juures võtsime taas üles eilsed jäljed ja sammusime otseteed aardeni. Aare oli korras, logileht küll üsna räbaldunud paberirullike.

Tagasiteel liikusime esialgu Ove ja Airi jälgedes, kuid metsa jõudes tundus, et rabas liikuda on siiski lihtsam. Sinkavonkatasime uuesti raba poole tagasi. Matkasime seal kindlasti oluliselt rohkem kui aarete leidmiseks vaja oleks, sest auto juurde tagasi jõudes oli möödunud umbes 2,5 tundi ja läbitud ligi 7 kilomeetrit.

Kogu see talvine rabaseiklus mõõdus vaikses lumesajus ja andis väga palju positiivseid emotsioone, supermõnus sumpamine! Suur tänu peitjale!

Kui Ove eelmisel päeval ka seda aaret mainis siis ehmatasin, et oh veel üks mõistatus vaja lahendada aga hetke pärast üllatusin positiivselt, et mul oli see juba varasemast tehtud.

Kolme karu uisuväljaku juurest liikusime vinkadi vonkadi siia. Ega meist kumbki navigeerimisega eriti ei tegelenud. Ove vahepeal kontrollis, kas suund on enam-vähem paigas ja mina lihtsalt usaldasin teda. Tuleb tõdeda, et päris raba peale jõudnuna oli astumine hoopis kindlam, kuna jalgealgune oluliselt tugevam ja kenasti jääkooriku all. Eks ma hoidsin kohati vajumise hirmus hinge ka sees, sest siis on ju tunne, et oled kohe palju kergem :P Panin suhteliselt räbaldunud logirulli nimed kirja ja Ove tõdes, et polnud uut paberijuppi kaasa kah võtnud. Laugas kandis kenasti ja nüüd suundusime tunde järgi rabast läbi metsa maantee poole. Sinna me tõepoolest ka jõudsime, mis sest, et tegime kena kaare sisse ja teekonna endal palju pikemaks. Oli täitsa mõnus rabamatk, jalad jäid ka peaaegu kuivaks. Ainult mõnes kohas vajusin plärtsti kuhugi vesise olluse sisse.

Aitäh positiivse laengu eest!

Leitud

Eile õhtul sai mõeldud, et kui nii hea uisutamispäev oli Soomaal, siis täna võiks ju ka mingi uisutamisega kooskõlas aarde võtta. Ja kuigi siitkandist just pea midagi võetud pole, siis tundusid just siin väga mõnnad laukad ja nii saigi siiapoole ennast sätitud. Sest tõesti, mõistatuse osa oli ju äärmiselt lihtne.

Praegu on kogu pinnas justkui betoneeritud. Välja arvatud puhmaalad rabas, kus võib kenasti sisse kukkuda. Lõppu välja jalutades ka nii läks, korra sai pea põlvini sisse kukutud ja iga järgnev samm oli samasugune. Imelikul kombel oli puhmas nii sügav, et vesi ikkagi üle kummikuääre ära ei tulnud. Seega pääsesime täiesti kuivade jalgadega.

Võiks ju öelda, et jalutuskäik pargis. Suhteliselt lihtne, kui ilmad on õiged. Muidugi ei taha ettegi kujutada siia soojal ajal tulemist. Hoopis teine tera.

Aga uisutada saime ikkagi lõpuks mõnuga. Muidugi aardele endale lähedal olev veekogu oli selline vähe kahtlane. Jää küll paks, kuid lohku vajunud ja kui jalaga panid, siis kõmises kõik võimsalt, veetase oli jääst kohati madalam. Seega ei hakanud riskima, suplust ka just väga ei oodanud. Marssisime mõndade teiste laugasteni, kus selletalvist süllesadanud uisuõnne kohe hoolega nautisime. Aitäh aardepeitjale.

Muidugi tuleb üks mõnus rabamatk ette võtta kui keegi teine on nõus ujumise osa enda peale võtma :) Pealegi oli ilmaga väga vedanud, sinise taeva ja päikese all hakkas päris soe. Kummikutega sai kenasti laukani, ainult selle läheduses pidi natukene ettevaatlikumalt astuma. Tänan rappa meelitamast!

Oi, kui kaua aega selle mõistatuse lahendamisest juba möödas on.

Tänase õppuse lõppedes alustasime Luige Neste poolt oma teekonda. Sellel pehmel ja õõtsuval pinnal oli kummik väga abiks. Teekonda ei saatnud mitte ühtegi lendavat pinisejat.. vaid aeg-ajalt ette jäävad küpsed jõhvikad aeglustasid hetkeks sammu. Oktoobri kohta uskumatult soe ja päikseline ilm ning raba oma võluva avarusega. Aarde läheduses laiuvad laukad pakusid kaunist vaatepilti ja tume rabavesi lausa kutsus ujuma. Peagi olingi kummikud neopreeniga asendanud ning asusin pea poolde säärde sisse vajumise kiuste laukale lähenema. Head tugevat kallast alt poolt lähenedes polnud ja sisse vajudes tundus vesi esimese hooga üsna külm.. selle peale otsustasin, sookoll moodi pehmet taimestikku trotsides, lauka suunas kõhuli visata. Üks tõmme ja olingi lauka lahtises vees. Mitu tõmmet veel ja sain käpuli saarekese serva vajuvalt kaldalt kindlale pinnale. Püsti tõusmise järel märkasin esmalt tunki pastakat ja alles pisut hiljem ka aaret ennast. Aare sai pakitud pisut suuremasse konteinerisse, et ikka kauem vastu peaks ja rohkemaid geopeitureid rõõmustada saaks. Tagasi ujumise ajaks oli vesi oluliselt soojemaks muutunud ja uus roheline taime tuuning mu peal, tekitas veidi kohaliku asuka tunde.

Oli tore ja meeleolukas jalutuskäik rabas. Tänan peitmast.