Kirjeldus
Sibulasoo ei küsi sult enam, kas sa tahad tulla. Ta küsib, kas sa julged? Need, kes on seni liikunud kindlamal pinnal, on tundnud soo vaikset hingamist jalgade all. Nüüd muutub see hingamine sügavamaks. Raba südamesse ei minda kerge sammuga – sinna jõutakse aegamisi, otsiva pilguga ja aeglase hingamisega. Iga valesti astutud samm annab siin märku, et see aare pole kõigile mõeldud.
On olemas üks jutuke Sibulasoo kõrgustest. Mitte mägedest, siin neid pole. Räägitakse hoopis nendest kohtadest, kus tasane maa annab oma koha üle puhmastele ja jändrikele puudele. Nende tüved on otsustanud juured sügavale märga pimedusse ajada, ise kaardunud, kuivanud, lonkavate hiiglastena raba kohal seistes. Öeldakse, et need puud on justkui soole kasvanud sarved – märk, et maapind tahab veel midagi öelda.
Kes satub sinna, kus vaikus muutub kuuldavaks, kus tuul ei puhu enam ainult üle laugaste, vaid jääb hetkeks kinni okste vahele, see võib märgata üht sellist vana puud. Mitte kõige ilusamat, mitte kõige sirgemat, aga omal moel äratuntavat: ta on siin palju näinud. Tema juurte vahel on kadunud radasid, tema kõrval on vaikinud rändurid, tema kohal on keerelnud udu nii kaua, et arvestust pidada pole vähimatki mõtet.
Aarde juurde ei vii sind seekord sõbralik kitserada. Maastik muutub kapriissemaks, pinnas küsib jalgadelt kindlust, sinult tasakaalu ja silmadelt tähelepanu. Lähenema peab tasa. See ei ole koht, kuhu joosta, vaid koht, kuhu jõuda. Osa samblast on vett täis nagu aeglane hingetõmme, mõned turbamättad kõiguvad, justkui kaaluksid nad iga sinu sammu.
Kui lõpuks jõuad sinna, kus vana puu end ilmutab – mitte kui juhuslik taustategelane, vaid kui peakangelane –, siis tunned selle ära mitte suuruse või uhkuse, vaid aupakliku kohalolu järgi. Kuid siin ootab sind veel üks proovilepanek: kõik, mis on oluline, ei ole raba peal, osa sellest on raba kohal õhus.
Sibulasoo ei armasta ainult samblapinda. Ta usaldab oma saladusi ka puukoore pragudesse, oksaharude varjudesse ja sammaldunud tüvede külge kinnitatud vaiksetesse paikadesse. Mõni aare ei taha maapinda lähedust – ta tahab hoida distantsi veest, turbast ja kõikuvaist mätastest. Selle aardega on just nii.
Pilgul on vaja tõusta enne, kui käsi järele ulatab. Vaata mitte ainult ette, kuhu astud, vaid ka ümber ja veidi üles – sinna, kus kuivanud koor, samblatuustid ja oksad teevad omavahel salajasi kokkuleppeid. Selle aarde paik ei hüüa kaugelt, ei helgi, ei särise. Ta lihtsalt sobib siia natuke liiga hästi, nii et silm peab õppima vahet tegema loomuliku ja tehisliku vahel.
Kui sa ta leiad, toetu võimalikult vähe, sega ümbrust nii vähe kui saad. Raba ei andesta hooletust, aga austab ettevaatlikkust. Ava aare rahulikult ja pane kirja oma nimi.
Ja siis peida ta tagasi nii, nagu annaksid ta tagasi vana puu usaldusväärse kaitse alla. Kui lahkud, võta endaga kaasa ainult kogemus ja lase Sibulasool otsustada, kas ta kunagi kutsub sind tagasi. Nõnda jääb see aare sinna, kus maa ja õhk lepivad kokku, et vahel võib lugu kasvada ka kõrgusesse, mitte ainult kihtidena alla.
Ja kes teab, ehk ootab Sibulasoo sind peagi tagasi!
Sibulasoo ei küsi sult enam, kas sa tahad tulla. Ta küsib, kas sa julged? Need, kes on seni liikunud kindlamal pinnal, on tundnud soo vaikset hingamist jalgade all. Nüüd muutub see hingamine sügavamaks. Raba südamesse ei minda kerge sammuga – sinna jõutakse aegamisi, otsiva pilguga ja aeglase hingamisega. Iga valesti astutud samm annab siin märku, et see aare pole kõigile mõeldud.
On olemas üks jutuke Sibulasoo kõrgustest. Mitte mägedest, siin neid pole. Räägitakse hoopis nendest kohtadest, kus tasane maa annab oma koha üle puhmastele ja jändrikele puudele. Nende tüved on otsustanud juured sügavale märga pimedusse ajada, ise kaardunud, kuivanud, lonkavate hiiglastena raba kohal seistes. Öeldakse, et need puud on justkui soole kasvanud sarved – märk, et maapind tahab veel midagi öelda.
Kes satub sinna, kus vaikus muutub kuuldavaks, kus tuul ei puhu enam ainult üle laugaste, vaid jääb hetkeks kinni okste vahele, see võib märgata üht sellist vana puud. Mitte kõige ilusamat, mitte kõige sirgemat, aga omal moel äratuntavat: ta on siin palju näinud. Tema juurte vahel on kadunud radasid, tema kõrval on vaikinud rändurid, tema kohal on keerelnud udu nii kaua, et arvestust pidada pole vähimatki mõtet.
Aarde juurde ei vii sind seekord sõbralik kitserada. Maastik muutub kapriissemaks, pinnas küsib jalgadelt kindlust, sinult tasakaalu ja silmadelt tähelepanu. Lähenema peab tasa. See ei ole koht, kuhu joosta, vaid koht, kuhu jõuda. Osa samblast on vett täis nagu aeglane hingetõmme, mõned turbamättad kõiguvad, justkui kaaluksid nad iga sinu sammu.
Kui lõpuks jõuad sinna, kus vana puu end ilmutab – mitte kui juhuslik taustategelane, vaid kui peakangelane –, siis tunned selle ära mitte suuruse või uhkuse, vaid aupakliku kohalolu järgi. Kuid siin ootab sind veel üks proovilepanek: kõik, mis on oluline, ei ole raba peal, osa sellest on raba kohal õhus.
Sibulasoo ei armasta ainult samblapinda. Ta usaldab oma saladusi ka puukoore pragudesse, oksaharude varjudesse ja sammaldunud tüvede külge kinnitatud vaiksetesse paikadesse. Mõni aare ei taha maapinda lähedust – ta tahab hoida distantsi veest, turbast ja kõikuvaist mätastest. Selle aardega on just nii.
Pilgul on vaja tõusta enne, kui käsi järele ulatab. Vaata mitte ainult ette, kuhu astud, vaid ka ümber ja veidi üles – sinna, kus kuivanud koor, samblatuustid ja oksad teevad omavahel salajasi kokkuleppeid. Selle aarde paik ei hüüa kaugelt, ei helgi, ei särise. Ta lihtsalt sobib siia natuke liiga hästi, nii et silm peab õppima vahet tegema loomuliku ja tehisliku vahel.
Kui sa ta leiad, toetu võimalikult vähe, sega ümbrust nii vähe kui saad. Raba ei andesta hooletust, aga austab ettevaatlikkust. Ava aare rahulikult ja pane kirja oma nimi.
Ja siis peida ta tagasi nii, nagu annaksid ta tagasi vana puu usaldusväärse kaitse alla. Kui lahkud, võta endaga kaasa ainult kogemus ja lase Sibulasool otsustada, kas ta kunagi kutsub sind tagasi. Nõnda jääb see aare sinna, kus maa ja õhk lepivad kokku, et vahel võib lugu kasvada ka kõrgusesse, mitte ainult kihtidena alla.
Ja kes teab, ehk ootab Sibulasoo sind peagi tagasi!
Logiteadete statistika
Logiteated
Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.
Koordinaat vajab kontrolli, teen seda peale 15.06.
Peale üle tunni ajast otsimist sookailu lõhnast segi ning soo kuradite saatel lahkusin sündmus kohalt. Ei aidanud leiule kaas esivanemate loitsud . Ei aidanud mind ka müksu küsimine peitja käest.
Tänan korraliku soo uimasti eest.
Mittleid, aga jätan siia ikkagi kirje maha. Esiteks polnud üldse plaanis pimedaga siia sügavamale rappa sisse tulla. Aga kui hea teeotsa leidsime ja aardeni 200m näitas, tahtsime ikkagi tulla, sest no nii lähedal. Esimesed 50m liikusime mööda metsloomarada, aaga siis sai see otsa ja edasi vabakava - nagu ikka - mättad-puhmad. Märjad kohad olid ühes teises kohas ja aardekohani kulgemine oli mõnus, kuni taskulambivalgus otsa sai :D Aga no kohale ikkagi läksime, lugesime aardekirjeldust, vaatlesime puid ja tõdesime, et pimedaga liiga huvitav ja tegelt on hea koht küll, et võib valges või valgusega tagasi tulla. Ühe puu all oli mingi kahtlane küngas, mis peal talludes vastu kõmises, vabalt karukoopaks sobiv. Loobusime pisut enne keskööd, tagasi teeni kuuvalges ja igaštaheš, kohtumiseni!
Aare avaldatud.