Geopeitus on rahvusvaheline mäng, mis viib sind tihtipeale senikäimata kohtadesse, mitmete vaatamisväärsuste juurde või muidu looduskaunitesse paikadesse ja tutvustab sulle nii mõndagi uut. Geopeitus paneb sind nägema asju, mida sa varem ei näinud või mille olemasolust sa teadlikki polnud.

Geopeitus on värskes õhus mängitav aardeotsimismäng, milles osalejad kasutavad GPS-i või muid navigeerimistehnoloogiaid või täpseid kaarte, et peita ja otsida spetsiaalseid geopeituse aardeid. Mängu mängitakse vähemalt 184 riigis (ka näiteks Antarktika mandril) ja maailmas on juba üle kolme miljoni peidetud aarde. Neist Eestis üle 3300 ja aarete hulk suureneb pidevalt vastavalt mängijate lisandumisele ja nende aktiivsusele.

Geopeitus on suhteliselt uus mäng, sest GPS-i täpne kasutus muutus tavainimestele võimalikuks alles 2. mail 2000. Esimeseks dokumentaalselt tõestatud aardeks loetakse USA-s Oregoni osariigis Dave Ulmeri poolt peidetud aaret 3. mail 2000. Teate peitmise kohta postitas ta Useneti uudistesse ja aare leiti järgmine päev, kuigi logiti alles teisel leidmisel kuuendal mail. Algselt pakuti kogu tegevuse nimeks „GPS stash hunt„ või „GPS-stashing”, kuid kuna arvati, et kuigi „stash” tähendab inglise keeles „peidupaik,” tähendab see kõnekeeles ka narkootikume, pornot ja muud seadusega keelatud ja peidetud kraami, siis leiti, et „geocaching” on parem nimi. Eestikeelse nimetuse „geopeitus” autor on Enn Veenpere. Eesti esimene aare - HE-aare - peideti 10. veebruaril 2001 Enn ja Hannes Veenpere poolt Valgamaale. See oli pakitud suuremat sorti Nescafe purki ja keeratud musta kilekotti ning selline peitmisviis oli Eesti geopeituse aarete peitmise klassika mitmeid aastaid. Spetsiaalne eestikeelne sõnavara täieneb pidevalt ja sisaldab hulga originaalseid sõnu, lisainfot leiab Sõnastikust. Ka geopeituse muuseumist leiab aastatega kogunenud väärt lugemismaterjali.

Tavalise aarde leidmiseks on internetileheküljel antud koordinaadid, milledele kohale minnes leiab üldjuhul kas raskemalt või kergemalt maskeeritud aarde. Tavaline aare koosneb aardekonteinerist (vastavate kirjadega tähistatud veekindel karp või muu topsik), mille sees on logiraamat, mängujuhend-info, kirjutusvahend (pliiatsi olemasolul ka teritaja) ja „nänn”, milleks on tavaliselt väikesed mänguasjad, märgid vms. Eriti väikesed konteinerid, milleks võib olla ka näiteks filmitops, nänni ei sisalda ja eriti suured konteinerid, milleks võib olla näiteks veekindel padrunikast, tünn vms, võivad sisaldada ka suuremaid esemeid, mis õues olles vastu peavad ning pole ohtlikud või keelatud. Aardega võib ka kaasneda nõue, et sinna aardesse pannakse vaid kindla ühisnimetajaga asju: mänguasjad, kivistised või mingi teemaga seotud esemed. Nänni tohib vahetada vaid samaväärse või väärtuslikuma nänni vastu, aga võib ka teha EVEJ - ei võtnud, ei jätnud. Aardeleid tuleb kindlasti kirja panna aardekonteineris olevasse logiraamatusse, internetileheküljel logimine on soovituslik, kuid mitte kohustuslik. Aarde peidukohta tuleb varjata nn geomugude eest. Selle sõna algupärand on pärit Harry Potteri raamatutest, kus mugudeks kutsuti tavalisi inimesi, kellel pole võluvõimeid. Geomugu on seega siis inimene, kes ei ole geopeitur. Aardevalvuriks nimetatakse loomi või linde, kes on parasjagu aarde asukohas. Aarde peitmise ja aarete kohta saad rohkem teada kõrvalolevatelt linkidelt.

Geopeituri varustusse kuulub peale nutitelefoni või GPS-seadme ja/või kaartide nt ka pealamp, et öistel aardeotsingutel käed otsimiseks vabad oleksid. Samuti ka kindad, et mitte käsi kogemata valest kohast otsides ära määrida. Samal põhjusel on kasulik omada kummikuid ja riideid, mida pole kahju ära määrida.

Otsimist looduses kergendab ka otsimiskepikese olemasolu, millega saab ettevaatlikult võimalikke peidukohti läbi torkida. Üldjuhul leiab selle kepi aarde lähedusest. Otsimistuhinas looduse segipööramist ja sambla katkumist peetakse kindlasti halvaks käitumisviisiks. Geomaanteeks nimetatakse geopeiturite poolt sisse tallatud rada, mis viib otsejoones peidukohta. Maasturiga looduses, selleks mitte ettenähtud kohas aardele „peale sõitmist” peetakse hoolimatu geopeituri tunnuseks.

Selleks, et geopeitus rutiinseks ei muutuks, leiutavad geopeiturid pidevalt uusi põnevaid peitmisviise ja kohti. Samuti peidetakse aardeid, mis on seotud mõistatustega (mõistatusaare) ja mitmest otsimispunktist koosnevaid (multiaare) aardeid, millede lahti seletamine ka ajule (või jalgadele) lisategevust annab.

Ka on Eestis aardeid, mis asuvad kõrgel puu otsas või sügaval vee all ja vajavad leidmiseks erivarustust või ka erioskuseid. Mõni aare on leitav aga vaid pimedas ja taskulambi abil. Peale pidevalt ühes peidupaigas olevate aarete on geopeituritel kombeks korraldada ka sündmusaardeid, mis sisuliselt tähendab seda, et kindlal päeval peavad kõik aaret leida soovivad geopeiturid saabuma ühte kohta, kus siis toimuvad juba ühistegevused.

Alati ei pruugi aga üldse mingit ajastatud ja karpi topitud aaret otsida. Tuleb otsida näiteks veebikaamerat ja lasta endast läbi interneti selle ees poseerimas pilt teha. On olemas ka asukohata aarded, näiteks „Teolt tabatud”, mis saab leitud siis, kui kaks või enam geopeiturit satuvad samal ajal üksteisega kokku leppimata ühte aaret otsima.

Geopeituri üks abivahend on ka fotoaparaat, sest näiteks aarde „Kategooriline imperatiiv” leidmiseks on vaja pildistada teatud tunnustega silti.

Kokkuvõtteks: geopeitus on vahva seiklus, mis tutvustab tihtipeale uusi põnevaid kohti ja paelub pikaks ajaks. Seikle pere, sõpradega või üksi - elamusi jätkub kõigile!